22. jaanuar 2025 11:57:49
11. jaanuar 2025 kell 15:32
Kuidas tehti ajakirjandust 50 aastat tagasi? Sellel perioodil oli raadio märkimisväärselt populaarne ja oma mälestusi raadiotööst jagab meiega lugeja Aivo Oina, kes oli 1970-1980 Eesti Raadio ja ALMAVÜ pressikeskuse vastutav sekretär. Kuigi mees ei kuulunud parteisse, sai ta õiguse otsesaadeteks. Silmapaistva CV-ga Oina* meenutab julgemaid raadioeetri ettevõtmisi, nagu langevarjuhüpe koos reportermagnetofoniga, mis oli tehniliselt ja organisatoorselt keeruline, ent edukas. Artikkel peegeldab Eesti raadioelu dünaamikat, loomingulisust ja tehnoloogilisi väljakutseid nõukogude aja oludes.
Eelmisel aastal sai Eesti ringhääling 98-aastaseks – 18. detsembril 1926 algasid siin regulaarsed raadiosaated. Minu mälestused pärinevad aastatest 1970–1980.
Eesti Raadio lähedal, kesklainealal, tegutses Radio Nord – Rootsi kommertsraadiojaam, mis asus ankurdatud laeval (M/S Bon Jour) Stockholmi lähedal, Läänemere rahvusvahelistes vetes. See oli Eestis väga populaarne.
Eesti Raadiot juhtis toona juudisoost laskurkorpuse sõjaveteran Ado Slutsk. Tema kavala idee järgi selgitati EKP Keskkomiteele, et vastutöötav jaam tuleb käivitada. Idee võeti kiiresti omaks, ja nii jõudis eetrisse „Vikerraadio”, mis asus üsna Radio Nordi kõrvale. Eesti Raadio esimene programm jätkas oma kommunistlikus propagandarutiinis tegutsemist.
Vikerraadio sai mitmeid uusi programme, millele nimed andis Valdo Pant. Üks neist – Rameto – oli meelelahutuslik.
Tutvusin Rameto toimetusega seoses „raadioralli” korraldamisega. Toimetuse juhid Toivo Tootsen ja Vello Mikk läksid kaasa mõttega juhtida raadio kaudu ülevabariigilist rahvarallit.
Alustasime igapühapäevast ralli tutvustamist ja rallimäärustiku õpetamist. Need hommikused minutid saates „Meelejahutaja” valmistasid kuulajaid ette suursündmuseks. Sellist ettevõtmist julgeti ette võtta tänu esimese Viru ralli korraldamisele, mis tõi stardipaika, Rocca al Mare pioneerilaagrisse, ligi 400 autohuvilist.
Tagantjärele mõeldes läks see julgustükk läbi Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio igipõlise omavahelise võistlemise tulemusena – „häälraadio” ei tahtnud kuidagi „pildiraadiole” alla anda.
Rallirada tuli planeerida nii, et kõikjal oleks tagatud Vikerraadio kuulatavus. Suure töö tegid ära raadio tehnilised töötajad, sest raja äärest sai eetrisse minna vaid telefoniliinide kaudu. Telefoniliinid tuli selleks „pimendada”, st kõik kõrvalabonendid lülitati segamast välja. Ralli kestis terve pühapäeva, ja reportaaže tehti nii autodest kui ka raja kõrvalt, samuti Saaremaale suunduvast võitjaringi praamist. Tollaste tehniliste võimaluste juures oli see suur saavutus.
Ka mina tegin ühe reportaaži raja äärest ja viisin magnetofoni salvestused Antsla sidejaama. Ei tea, kui hea see oli, aga eetrisse see läks, muutmata kujul. Esmaspäevasel koosolekul sain kiita. Nii algaski minu tõsisem raadiotöö.
Üsna varsti kutsus raadio peadirektor Ado Slutsk mind ühe õnnestunud viljaveoloo järel „Päevakaja” toimetusse. Olin nii-öelda „tänavalt” tulnu, kuid asusin tööle koos selliste korüfeedega nagu Toivo Makk, Juhan Virkus, Riina Mägi (hiljem Eentalu) ja Felix Undusk. Varsti liitus meiega ka ülikoolist tulnud Mart Ummelas.
„Päevakaja” oli tollal ainuke toimetus, mis töötas otsesaates. Teised saated läbisid range kontrolli ja olid enamasti ette lindistatud. Muidugi andis ka „Päevakaja” Glavlitile (tollane ajakirjanduse ametlik kontrollorgan) aru oma helilõikudest, kuid lindi eelnevast kuulamisest ma midagi ei mäleta. Saatele löödi tempel peale ja see läks eetrisse. Usaldati!
Otsesaate õigust siiski nii lihtsalt ei saadud – tuli läbida eksam, kus tuli lugeda uudiseid stuudios ja vastata rangetele parteipoliitilistele küsimustele. Olin parteitu, kuid mul vedas – sain siiski eetriõiguse! Usun, et sellele aitasid oluliselt kaasa nii peatoimetaja Sulev Mets kui ka Toivo Makk.
Jätkasin lugude tegemist ka Eesti Raadio teistele toimetustele.
Kuigi esimese monosalvestuse purilennukilt tegi kunagi õppejõud Ivar Trikkel, kordasin seda koos kuulsa purilenduri Eda Laanega.
Tehnilisi spordialasid peeti tollal väga perspektiivikateks, mistõttu tekkis alguses võimatu tunduv idee: hüpata langevarjuga ja teha salvestus õhus. Langevarjuril ei tohtinud kaasas olla midagi üleliigset peale pussnoa, mida oli vaja põhivarju sassis troppide eemaldamiseks enne abivarju avamist. Kuid reportermagnetofon kaalus üle kuue kilo, ja koos mikrofoniga oli see veelgi raskem. Sellist kaalu ei lubanud seadused langevarjuriga kaasa võtta.
Mida teha? Hakkasin veenma Ülo Keedust, kes oli langevarjurite komandör. Teine riskeerija oli lennuklubi ülem Boriss Rožkov. Nad vastutasid ohutuse eest täiel määral, nii nagu seadused ette nägid.
Väiksemgi ebaõnn hüppel oleks viinud trellide taha. Ilmselt ka minu. Pärast igakülgseid treeninguid maa peal, tegime selle viguri siiski ära. Julgestuseks hüppas minu järel kogenud treener Voldemar Lehter, kes oleks vajaduse korral mind päästnud.
Kõik läks hästi ja tänaseks on see saade säilinud Eesti Raadio arhiivis: Keskööprogramm – Inimestest siidkupli all.
Aivo Oina
*Väljavõtteid Aivo Oina CV-st:
Toimetas Mariann Joonas
Märguanded
Kommentaarid
Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.