Foto: pilgrim.ee

Kirjanduskonkursi Bestseller 2015 teise koha vääriliseks ilukirjanduse žanris valiti Avo Kulli romaan “Must klaasmaja”, millest pakume ühe katkendi nüüd lugemiseks teilegi. Autor tunneb hästi Eesti majanduselu varjatud keerdkäike ja nii leiab lugeja sellest romaanist nii mõnegi tuttava tüübi või juhtumi meie lähiajaloost. See on õpetlik ja samas hoiatav lugu inimese ahnusest ja kiusatusest, unistustest ja ootustest ning raha salakavalast mõjust.

Pärast magistrikraadi kaitsmist Chicago ülikoolis on Mark Sepper tagasi Tallinnas ja asub tööle varahaldusfirmas, kus tema tegevuse sisuks on raha pööritamine rahvusvahelisel kapitaliturul. Ootamatult seisab ta silmitsi suure raha lummaga, ahvatlevate võimalustega, aga ka riskide ja ohtudega. Mustade peegelklaasidega kaetud maja seinte vahel hakkab hargnema draama, mille keskmes on raha ja inimese igikestev ning keerukas suhe, kus kunagi ei tea, kumb pool lõpuks peale jääb.

Investeerimisotsus

“Osta siis, kui veri tänaval, ja müü, kui fanfaarid helisevad,“ kuulutas portfellihaldur Imre investorite kulunud, aga korduvalt tõestatud tarkust, mille meenutamisest viisakas seltskonnas tavaliselt hoiduti, kuid tänane klient oli eriline. Juba kohtumisaega kokku leppides oli Imre liigitanud ta raskete kundede kategooriasse ja nüüd, mil mees oli kohal, võis Mark veenduda selle otsuse õigsuses. Roland Sääsk, pikakasvuline sale mees, kelle ülim vitaalsus hakkas juba uksel silma, astus hoogsa sammuga nõupidamiste ruumi laua otsa juurde ja prantsatas just tema tulekuks sinna sätitud pehmesse tugitooli.

“Täpselt nii, poisid! Põhitõed on teil vähemalt selged,“ seletas külaline kehakeelt ja käsi appi võttes. „Ma olen oma poistele ikka öelnud, et kõigepealt peavad põhitõed klaarid olema ja siis tulevad üksikotsused õiges vaimus. Eks ole, noormees?“ Sääsk võttis Margil varrukast kinni ja vaatas talle pingsalt silma. Mark noogutas ja varrukas vabastati.

„Aga mis see praegu siis on? Kas veri lendab või on hoopis fanfaarid?“ Külalise ekslev pilk libises Margilt Imrele ja tagasi ning vastust saamata uuris ta uuesti: „Et mis värk on? Kas müüme või ostame praegu?“

„No praegu on sihuke vahepealne aeg…“ üritas Imre selgitada.

„Seda minagi, seda minagi,“ sekkus külaline, laskmata teisel lõpuni rääkida.

„No ikka päris korralikult sai vahepeal verd lastud, ha-ha-haa!“ Sääsk naaldus rahulolevalt tooli seljatoele, silus oma salkus juukseid ja naeris laginal. Ta oli selleks ka põhjust. Mingil seletamatul moel oli ta Tallinna börsi krahhi alguse täpselt ära tabanud, varakult oma positsioonid kohalikult turult välja viinud ja paigutanud raha vaiksesse rahusadamasse, kus selle hulk ka kriisiajal kasvas. Kadetsejatele, kes olid suurema osa oma varast kaotanud, patsutas ta joviaalselt õlale: „Ei midagi erilist, poisid, ei midagi erilist. Ma teen kõike täpselt samuti kui teised, ainult et ma teen seda enne neid, ja selles kogu saladus ongi.“

Ehkki naerusegune vastus kedagi ei rahuldanud, pani see ikkagi mõtlema Sääse imepärasele edule igas äris, mille ta ette võttis, ja neist räägiti legende. Tuntud tegijana Tallinna kinnisvaraturul oli ta järjestikku omandanud mitmeid hinnalisi kinnistuid sadamapiirkonnas ja nüüd kerkis sinna kõrghoone, mis pidavat olema hotell. Muidugi olid kadetsejad jälle platsis ja lehed avaldasid üksteise võidu sapiseid teateid, et tal ei ole ehitusluba ja ta ei saa oma hotellile kunagi kasutusluba.

„Mis luba? Kas mingi luba peab siis veel olema?“ oli Sääsk siis siiralt imestunud.

„Eks öelnud siis kohe.“

Paari päeva pärast astus ta priske portfelliga linnavalitsuse uksest sisse ja tuli sealt välja hulga õhemaga, olles valmis selle sisu kohe kõigile tutvustama:

„Näete, poisid, ehitusluba käes nigu niuhti!“

„Aga kasutusluba, kas sa selle ka saad?“

„Muidugi saan, miks ma siis ei saa. Nad oleks selle kohe välja kirjutanud, aga ma ei osanud oma hotelli tubade arvu öelda.“

„Mis asja!“ imestasid kuulajad. „Sa ei tea oma hotelli tubade arvu?“

„Muidugi ei tea. No kust mina peaks niisuguseid pisiasju teadma, kui ma pole veel otsustanud, mitu korrust sellele osmikule peale ehitada, kas üheksa või üksteist… Seda tean ma täpselt, et üks ilmatuma pirakas hoone tuleb sellest kindlasti.“

Inimesed noogutasid nõutult ja läksid oma teed. Ega nad väga imesta nudki, sest Sääse imepärast veenmisoskust teadsid Tallinnas kõik. Kõneldi, et kord olevat ta vaid mõne sooja sõna abil kõik konkurendid kinnisvaraoksjonilt minema ajanud, kord olevat ta kõlbmatud korterid luksusliku elamispinna pähe maha müünud, kord kõiges kahtlevaid maksuametnikke oma kontori süttimise juhuslikkuses veennud.

„Äike on hirmus asi,“ oli ta siis ülekeeva energiaga seletanud. „Kunagi ei tea, millal pikne võib peldikusse lüüa.“

Sõbraliku ja suhtlemisalti inimesena ei kaldunud Sääsk salatsema ega ehtima end müstiliste võimetega isiku oreooliga, vaid seletas oma edukuse tagamaid lahkelt igaühele, kes vaevus küsima.

„Kuulake klassikuid,“ ütles ta nimetissõrmega taeva poole sihtides. „Mida ütles suur Ameerika mõtleja Al Capone?“ Seejärel silmitses ta muiates publikut, kelle hulgas polnud suure Ameerika filosoofi austajaid, ja kuulutas:

„Tema ütles, et hea sõna ja saja tuhandega saavutab alati rohkem kui ainult hea sõnaga.“

Oli see asi nii või kuidagi teisiti, ei omanud tähtsust, sest Sääse artistlikus esituses kõlas see tuntud fraas igati tõeselt.

„No poisid, mida pakute?“ võttis külaline jutu juhtimise enda kätte.

„Kuulsin, et olete hakanud mingit fondi müüma, ah?“

„Fondi jah, kinnisvarafondi, ja see on praegu, nagu te isegi teate, härra Sääsk, kuum kaup…“

„Kuum jah. Kuradi kuum. Ise alles ostsin eile kohviku ja… selle… nojah, miskit oli veel, ei mina täpselt mäleta. See, teate, käib praegusel ajal kähku. Pritsid paar miljonit välja ja kaup kotti … ha-ha-haa! Kaup kohe kotti ja paari kuu pärast teisele ringile.“

„Nojah, härra Sääsk, aga varaklasside jaotusest kõneldes…“ alustas Imre lihtsamate reeglite seletamist, kuid ta peatati kohe:

„Mis klassid? Räägi nii, et inimene ka aru saab.“

„No ma mõtlen, kui palju peaks teie portfellis olema sularaha, kinnisvara, aktsiaid, võlakirju ja…“ hakkas Imre loetlema, aga Sääsk katkestas teda jälle:

„Sullist ja kinnisvarast on portfell niikuinii pungil ja ära hakka mulle oma võlakirju pakkumagi. Võta parem mõned vinged aktsiad välja, mis mühinal tõusevad ja adrenaliini üles ajavad.“

„No neid meil jätkub, kõigepealt võiks pakkuda kodumaise turu …“

„Tean-tean,“ lõi Sääsk käega. „Hoidke need endale. Eesti pikaajaline investor istub Hansapanga aktsias kui kult rukkis ja teda ei aja sealt ka ratsaväerünnakuga välja, aga mulle sihuke uinumine ei sobi.“

Nukra naeratusega kuulas Mark külalise lennukaid repliike ja ei suutnud otsustada, mis selle mehe nii eriliseks teeb. On ta õnnesärgis sündinud Lucky Luke või odavat publikumenu otsiv pajats või hoopis geniaalne ärimees, kellel kõik õnnestub ja kelle juurde raha leiab alati tee? Raske oli tema juures üht või teist eripära eelistada ja lõpuks tuli tunnistada, et ta on nii esimene, teine kui ka kolmas; et tema värvikas natuur seisabki koos rõõmsameelsest peiarist, saatuse lemmikust, aga ka leidlikust ärigeeniusest, ning see ta tuntuks tegigi.

Hetkel ei osanud Mark öelda, kas ta ihaks endale niisugust kuulsust. Ameerikas, jah seal küll, sest lombitaguse äriilma tegelasi ta juba tundis ja seal võis leida kõikvõimalikke kummalisi kujusid. Aga Eesti? Ei, siin pigem mitte. Siin tehti tõsist tööd, siin hinnati mõõdukust ja tasakaalukust, tagasihoidlikkust ja vaoshoitust. Siin peeti vajalikuks enne küsimusele vastamist veidike mõelda, mõni sekund iseendaga aru pidada ja alles siis, kui mõte igati küps, see vaikse häälega välja öelda. Rõõmsameelse Roland Sääse frivoolne väljendusviis oli kodumaises keskkonnas haruldus, mida keegi ei kippunud jäljendama, kartes, et see võib väga lihtsalt kaasa tuua kergatsi kuulsuse.

Ei, mõtles Mark, ainult mitte seda! Ometi oli tal sellest mõneti kahju, sest Sääse rõõmsameelne muretus ja nakatav naer meeldisid talle. Liiati oli ta Ameerikamaalt kaasa toonud teadmise, et äriinimese elu on karm ja keeruline – see võib täiesti tüütuks muutuda, kui vahepeal natuke nalja ei saa. Aga siin seda mõttetera ei hinnatud, nagu ei peetud lugu ka naljamees test, kes olid kohe kindlasti tühikargajad ja kerglase meelelahutuse viljelejad. Ülemeelik käitumine ei käinud talumeeste järeltulijate ellusuhtumisega kokku – neile sobis hoopis paremini eesti rahva eeskujuks ja ideaaliks kujunenud Vargamäe Andrese maalähedane elufilosoofia, mis kõlas nii hästi kokku protestantliku usutunnistuse nõudega elada usinuses ja kasinuses. Sõnadesse suhtuti siin säästvalt ning vallatud mõtted, kui need kunagi ka tekkisid, hoiti endale ja ei mindud nendega maailma ette end narriks tegema.

„No nii, poisid, pange need aktsiapakid mulle portfelli ja ma pritsin teile kohe mõne milli sulli välja,“ lõpetas Sääsk jutuajamise ja tõusis toimekalt püsti. Imre ja Mark tõusid ka püsti ja sõbralike käepigistuste ning kombekate edusoovidega juhatati külaline välja.

„Lucky Luke,“ ütles Mark lahkuvale ärituusale järele vaadates. „Aga raha paistab tal laialt olema.“

„Mitte alati,“ raputas Imre pead. „Teinekord on ta päris plindris ja võlausaldajad otsivad teda tikutulega taga, aga see ei kesta kunagi kaua. Läheb kuu või kaks ja jälle on ta sadulas, portfell pappi täis ja naeratus kõrvuni.“

„Kas ta on alati niisugune kloun olnud?“

„Minu teada küll, aga…“ Imre vaatas mõne hetke värvilisi graafikuid nõupidamistoa seinal ja raputas siis mõtlikult pead:

„Seda meest pole lihtne mõista ega tema tegelikku natuuri lahti hammustada, sest olemuselt on ta mängur, kes töötab paljuski publikule. Mängu ilu, hasart ja adrenaliin on talle tähtsad, aga raha… ehk see ka, kuigi keegi ei tea täpselt, mis tema peas toimub, ja võib-olla ei tea ta seda isegi.“ Imre tõusis toolilt püsti ja sellega oli arutelu lõppenud.

Allikas: Avo Kull “Must klaasmaja” (Pilgrim 2016)

Pilt: pilgrimbooks.ee

Toimetas Ksenja Kask