Fotokollaaž: JES kirjastus + Tiero + Canva.com

Meil on suur rõõm pakkuda lugemiseks lõigukest (täpselt 1/150) Aivar Halleri äsjailmunud raamatust “ÜKS KÕIKSUS. ÜHESTUMINE“, mida autor käis tutvustamas ka värskes “Telegrami Podcastis“. “Nüüd teadsime oma kogemusest, et andestus saab tulla meie ellu alles siis, kui ise andestama õpime. Õppimise kohustuslik osa on vastandi ehk andestamatuse kogemine. Lihtne on olla hea, kui kõik on hea. Alles siis, kui tekib vajadus ja võime pöörata ette teine põsk, on see õppetund õpitud,” seisab teose peatükis, mis räägib praeguse lugupeetud haridus- ja ühiskonnategelase elu ühest suurimast õppetunnist – relvakaubitsemise eest vangis istumisest ja oma elu kaardipaki uuesti segamisest.

Teised Aivar Halleri autobiograafilise triloogia esimesest raamatust:

“See raamat omab kahte kõige olulisemat komponenti, mida üks hea raamat minu arvates edasi annab. Ühelt poolt põnevaid lugusid, mis muudavad raamatu luge­mise kaasakiskuvaks, nii et raske on seda käest panna. Ja teiselt poolt elulisi ja väärt õppetunde, mis panevad enda elu üle järele mõtlema ja võivad tulevikus kaasa aidata paremate otsuste tegemisele.“

– Roland Tokko

“Ma pole raamatut lugedes ammu niimoodi naerda saanud. Mõnusa huumori ja eheda keelekasutusega autobiograafiline, ajalooline dokument. Väikese Eesti poisi kasvamine meheks, oma kukkumiste, tõusmiste, traagika ja õppetundidega. See on rohkem kui ühe inimese analüüs oma arengust ja ühiskonna mõjust inimese kujunemisele.“

– Rita Rätsepp

“Teie käes on läbi-lõhki pühendunud isiku aus jutustus oma võitlusest eneseteostuse väga konarlikul teel. Autor on suure lugemuse, terava silma ja tundehella loomuga iseõppija. Paraku on ta ka otsekohese ütlemisega ja kammitseva tagasihoidlikkuseta isik, kes on kogu aeg teel tippu, sest vähem teda ei rahulda ka siis, kui ümberringi on soo ja pole teada, kus need tipud asuvad. Aivar Haller on olnud, oludest hoolimata, sportlikult visa ja järjekindlalt nõudlik enda suhtes. Autoril õnnestus ühtäkki aru saada, et viimased tosin aastat on ta, julgesti unistav saavutaja, istunud vangis – alateadvuse keldris riivi ja luku taga. Kuid Aivar ei loobunud unistamisest. Ta sidus unistused süsteemiks ja asus otsima otstarbekat teed nende teostamiseks.“

– Ülo Vooglaid

Katkend Aivar Halleri raamatust “ÜKS KÕIKSUS”

Ühel õhtupoolikul avasin silmad ja avastasin ennast põrandal, põsk vastu jahedat betooni. Raske oli olla ja panin silmad uuesti kinni. Kostis võtmete lõgin ja ukse krägin. Otse minu ette prantsatas midagi rasket. Tuuleõhk pühkis üle näo ja ninna lõi kirbe higilõhn. Uks sulgus. Avasin ettevaatlikult põrandapoolse silma. Nägin 30 cm kaugusel paistes, aga tuttavat nägu. Ka tema avas põrandapoolse silma. Piidlesime teineteist ja olime vait. Vanglas juhuslikke kohtumisi ei ole. Olime mõlemad ilmselt oma senise elu sügavaimas augus. Sportlikus mõttes oli tema auk siiski sügavam.

Alles mõni aeg tagasi olime noorte vihaste meeste laineharjal. Meie viimatine kohtumine oli West Sport poe kontoris, kui õhtu eel oli minu kabinetti sisenenud kaks siilisoenguga tursket spordipoissi. Kuldkett, tätoveeringud ja žargoon ei jätnud fantaasiale palju ruumi. Pika nahkjope alt tõsteti põlvedele kenasti läikima hõõrutud kalašnikov. „Muretsemiseks pole põhjust,“ ütles pealtnäha vanem vene keeles, „me ei ole bandiidid.“

Moskva-lähedasi maadlejaid huvitas, kas spordikaubandus on Eestis ka tulus äri. „Leiva saab lauale,“ selgitasin viisakalt. Seepeale pakkus vanem, et võiksime kaupa teha – nemad kaitsevad meid bandiitide eest ja meie jagame pisut leiba. „Palju see pisut on?“ tundsin huvi. „Iga kuu lõpus ühe nädala kasum,“ selgitas Moskva-tagune abimees asjalikult. „Heake küll, peate selles osas turvaülemaga kokkuleppele jõudma,“ tegin ettepaneku. „Selgus peab olema, kes mille eest vastutab.“ Töökad sportlased olid sellega rõõmsalt päri.

Uurisin, mida kauged külalised värskenduseks juua soovivad ja tegin siis lahkesti lubatud telefonikõne. Veerand tundi hiljem astusid kabinetti kaks pisut tolmuses jäägrimundris meest. Pikema jututa istuti pingile kitsa kabineti vastasseinas. Kahe paari külaliste vahele jäid napp meeter ja mäekõrgune pinge. Jätsin asjatundjad omavahel asja arutama ja mõni minut hiljem aitasid mundris mehed dressides meestel majast lahkuda. Rohkem ma neid kaugeid külalisi ei näinud.

Tagasi vanglasse. Piidlesime teineteist seal põrandal. Mul oli kahju nii temast kui ka endast. Kas on veel kuhugi langeda? Meist kaks korrust allpool olid tegelikult eluaegsete kongid – seega oli veel langemise ruumi. Oma elunatukese pärast me enam ei muretsenud. Kumbki omal moel olime elu austamise piirist üle astunud. Nagu looduses kombeks, saime seda, mida külvasime. Ega meil muud üle jäänud, kui looduse jõule ja -seadusele alistuda. See leppimine ja puhastustuli tegid võimalikuks meie kolmanda kohtumise.

2011. aasta kevadel seisin Eesti Lastevanemate Liidu esindajana Tartus Vanemuise teatri suurel laval. Maja oli tulvil haridustegelasi, kes olid kogunenud „Eestimaa õpib ja tänab“ auhinnagalale. Saalitäis inimesi ootas põnevusega. Minu ülesanne oli välja kuulutada õppija arengu toetaja auhinna laureaat.

Peale pingelist pausi kutsusin lavale Pärnu Vanalinna Põhikooli õpikeskuse õpetaja Asso Kommeri. Seisime seal tuledesäras, keset rõõmsat aplausi. Vaatasime tõtt ja surusime kätt. Pigistasin ühe silma kinni. Asso muigas ja tegi sama. 17 aastat oli möödunud nagu silmapilk.

Sinna silmapilku mahtus väga oluline osa meie elust. Selle käigus olime mõlemad kogenud andestust – paratamatusena pidi eelnema elu, kus andestusele kohta ei olnud. Nüüd teadsime oma kogemusest, et andestus saab tulla meie ellu alles siis, kui ise andestama õpime. Õppimise kohustuslik osa on vastandi ehk andestamatuse kogemine. Lihtne on olla hea, kui kõik on hea. Alles siis, kui tekib vajadus ja võime pöörata ette teine põsk, on see õppetund õpitud.

Aivar Haller

Raamatu “ÜKS KÕIKSUS. ÜHESTUMINE” (2022) leiad JES Kirjastuse lehelt.

PS. Hetkel toimub Telegrami Facebookis ka JAGAMISMÄNG, mille raames on võimalik raamat võita!