Telegrami kahe tegutsemisaasta jooksul oleme avaldamata jätnud tuhandeid (ja ma ei liialda) artikleid, mis aja- või (inim)ressursi puudusel lihtsalt to do listi ootele on jäänud. Harvem juhtub ka seda, et lihtsalt tehnika või inimloomus vingerpussi mängivad ja artikli ilmumist takistavad. Üks sellistest ootel lugudest oli 2013. aasta maikuus Facebookis liikvele läinud kirjutis “Kas Sa tädile “aitäh” ütlesid?“, mille kirjutanud Juliana Roster alles täna, 29. jaanuaril 2015 – täpselt kaks aastat pärast Telegram.ee avamist –, avastas oma Facebooki “Others” postkastist meie palve, kas võiksime tema kirjatüki avaldada. Nii saimegi just sobivalt justkui sünnipäevakingituseks loa avaldada üks südamlik lugu. Soovime kõigile, et teid ümbritseksid aina enam tähelepanelikud ja hoolivad inimesed! PS. Võtmeteguriks on siinjuures ka iseenda juures nende omaduste arendamine.

Kas sa tädile “aitäh” ütlesid? Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga mina kuulen seda tänaval, poes, lasteaias ja mänguplatsil üsna tihti. “Ütle kõvemini, muidu tädi ei kuule” …  Tavaliselt küsin ma selle peale mõttes vastu: “Aga kas sa ise ütlesid?” Sest no kust laps veel õpib, kui ise eeskuju ei näita?

Ma tahaks loota, et minu “aitähid” saavad alati valjusti öeldud, aga täna tahaks kasutada oma suurt lugejaskonna arvu selleks, et öelda üks eriti suur ja tänulik aitäh ühele erilisele inimesele, kes töötab ettekandjana Tallinna daVinci restoranis.

Lugu ise on selline. Umbes nädala eest sattusime minu väikese tütrega restorani jäätist sööma. Tütar sõi jäätisepallid ära, kuid vahvlitopsi jäi umbes poole jagu järele. Kuna talle ei meeldi, kui toit ära visatakse, siis palub ta alati oma järelejäänud tükikesed külmikusse panna, kuhu need siis tavaliselt mõneks päevaks seisma jäävad ja seejärel ikkagi (talle märkamatult) prügikasti rändavad.

Selles restoranis suundus minu muidu vaikne ja tagasihoidlik, alles neljaseks saanud tütar sihikindlalt ettekandja poole, kes oli meid teenindanud, ja ütles: “Pange palun minu vahvel külmutuse kappi. Ärge seda minema visake, ma tulen pärast jälle ja söön selle ära.” Ettekandja naeratas, mina samuti ning kui me juba peaaegu lahkunud olime, küsis ta äkki: “Aga millal sa tuled?”… Laps jäi seisma, mõtles veidi ja vastas kindlalt: “Kolmapäeval.”

Ütlen ausalt, et olukordi, kus mu tütar oli ettekandjaid sama palvega tülitanud, oli meil ennegi olnud, aga tavaliselt oli stsenaarium üks: kõik osapooled naeratasid, noogutasid ja … järelejäänud toit visati leti all vaikselt minema.

Päevad möödusid. Tütar küsis iga natukese aja tagant, mis päev täna on. Kolmapäeva hommikul teatas tüdruk rõõmsalt, et täna ongi see päev, kui me peale lasteaeda läheme meie kohvikusse, vahvli järele. Mind valdas õudus. Peas hakkasid keerlema mõtted, et peaks restorani helistama, paluma neil pool vahvlit ära murda, jäätise sees veidi leotada … ühesõnaga, teha nägu, et vahvel on kogu see aeg teda oodanud “külmutuse kapis”, nagu tema seda ütleb …

Päev oli kiire, helistada ma ei jõudnud ja oli väike lootus, et ehk on laps päeva peale selle asja unustada jõudnud… Aga ei … Rõõmsad kilked kostsid lasteaia värava taha, niipea kui ta mind lähenemas nägi ja kõik ta sõbrad olid juba kurssi viidud, et nüüd on meil minek sinna restorani, kus jäätisevahvel (laupäevast saadik) meid ootab.

Tütar keksis ja kilkas kogu tee, minul aga olid põlved hirmust kanged ja aju töötas palavikuliselt, et välja mõelda mingigi usutav versioon, miks linnukesed või veel keegi võis selle vahvli kogemata ära süüa ja pakkuda, et ehk sobib talle asenduseks päris uus vahvel koos jäätisega.

Me jõudsime restorani. Ettekandjat, kes oli meid mitme päeva eest teenindanud, näha polnud ja ma hakkasin jutustama lühikokkuvõtet meie loost päris uuele ettekandjale lootuses, et ta mõistab mu muret, mängib kaasa ja tekitab meile pooliku vahvli.

Ja siis juhtus ime… Meile lähenes seesama ettekandja, kes, rõõmus naeratus näol, tõi meile tollesama äranäritud vahvli, mida laps oli palunud kolmapäevani hoida. Ta pani väikese törtsu jäätist vahvlisse ja ulatas siis selle minu lapsele: “Ta ju ütles, et tuleb kolmapäeval, mul oligi plaanis seda neljapäevani hoida.”

Mul polnud sõnu. Ma poleks kunagi arvanud, et võõras inimene suudab sellise austuse ja tõsidusega suhtuda ühe väikese lapse võib-olla veidi veidrasse soovi mäletada seda ja pidada väikesele inimesele antud lubadust.

Maile, suur-suur aitäh Teile veelkord!

Juliana Roster

Allikas: Facebook (autori loal)

Pilt: wallpapers55.com

Toimetas Mariann Joonas