Foto: Taavi Tulev

Täna õhtul avab Tallinnas Vaal Galeriis oma isikunäituse “Lõpmatus” heli- ja visuaalkunstnik Taavi Tulev. Kui küsin Taavilt, et miks ta teiste sündmusekorraldajate kombel näituse avamist ära ei jäta, vastab ta: “Mina usun ainult statistikasse. Statistiliselt surevad sellesse enamasti üle 60-aastased inimesed ja kes kardab, see ju niikuinii ei tule.” Tulev lisab ka, et kuna talle pigem meeldibki väiksem seltskond, siis ei oleks tal midagi ka üksi galeriis viibimise vastu.

“Lõpmatusega” saab tutvuda alates 12. märtsist, näituse avamisel toimub ka kunstniku elektroonilise muusika etteaste.

NB! Täiendatud 14. märtsil: Eriolukorra ajal on galerii avatud vaid eelneval kokkuleppel K-R 12-18.
Anna oma külastusesoovist märku kaks tundi ette: galerii@vaal.ee

Näituse esialgne lõpukuupäev 9. aprill lükkub edasi teadmata ajaks, sest enne eriolukorra lõppemist uut näitust peale ei tule

Vaal galerii asub ajutiselt naaberhoones Tartu mnt 80L, https://www.vaal.ee/est/kontakt

Näitusel on eksponeeritud digitaalsed joonestused, kus kohtuvad optilisi efekte loovad kordused, geomeetrilised vormid ja psühhedeelsena mõjuvad värvikontrastid. Suuremõõdulised teosed avanevad ka ruumiliselt: enamikel teostel on kujundid loodud väga peente joonte mustritest, mis aga distantsilt vaadelduna moodustavad ühtlasi pindu ja kujundeid. Täpne struktuuritaju ja süvenemine peegeldub teostes fraktaalses geomeetrias, milles kujundi igal suurendusel ilmneb hulk kujundi täpseid koopiaid.

Tulevi teostes on keeruka geomeetria fraktaalid joonestatud, mitte arvutiga genereeritud. Taavi Tulev (1984) on tegev ka muusikuna, tema helikunsti iseloomustavateks märksõnadeks on minimalistlik elektroonika ning tehnoloogilised helimaastikud, samuti salvestatud loodushäälte kasutamine. Lisaks on Tulev loonud helikujundusi mitmetele näitustele ning autori helikujundus on oluline komponent ka sellel näitusel.

Enamus inimesi teab sind muusikuna, heliloojana. Nüüd aga avad kujutava kunsti näituse. Millest selline muutus, või oled (arvuti)kunstiga tegelenud varemgi?

Mind teatakse kindlasti ka korraldaja, projekteerija, isa ja ühe festivali kunstilise juhina, aga peamiselt ilmselt jah helidega seonduvalt. Mis puudutab digitaalset kunsti, siis tegelikult olen sellega tegelenud peaaegu sama kaua kui muusikagagi. Lihtsalt asjad mis teinud olen on olnud marginaalsema tähendusega – mõned albumikujundused, plakatid jmt.

Miks ma aga nüüd neid pilte rohkem teinud olen on seepärast, et sain paar aastat tagasi kusagil rannas lebades visiooni. Järsku kangastusid mulle silme ette huvitavad värvilised mustrilised pildid, mis olid teistmoodi kõigest sarnasest seninähtust. Mõistsin, et suudaks neid kuidagi teostada.

Peale mõnda aega mõtte seedimist (paar aastat) hakkasin nendega põhjalikumalt tegelema. Osaliselt töötab selliste piltide loomine mulle keerulise ülesandena, kuna pildid tegelikult ei ole lihtsad ja tänu millele on nende valmistamine mulle põnev.

Kui kaua võttis aega näituse materjalide valmimine ja mis hetkel otsustasid, et tegu ei ole enam mitte juhuslike taiestega vaid reaalselt ongi näitus sündimas?

Veidi üle aasta, kuigi pilte oli ka palju varasemast perioodist. Eelmise aasta lõpus oli aga juba unistus, et tahaks uuel aastal oma esimese näituse tehtud saada. Et näitus realiseerub tuli aga positiivsest vastusest näitusetaotlusele Vaal Galeriis (mis oli minu jaoks suureks üllatuseks).

Kas ja kuidas erineb sinu jaoks muusikaalbumi ja kunstinäituse valmimise protsess?

Kunstinäitust saab teha mõnusas vaikuses, samas kui muusikat tehes on kohustuslik muudkui helide sees olla. Silmad saab alati kinni panna või mujale vaadata. Kõrvu aga nii lihtsalt kinni ei pane.

Mõlemad vajavad palju tähelepanu ja aega. Muusikat teha on aga ilmselt keerulisem, kuna seda tehes on alati kõik meeled korraga hõivatud. Lisaks muusikat tehes ma pigem loon ja see kõik sünnib tegemise käigus. Need pildid aga paljud tulevad pähe kusagil unelaadses seisundis ja mõtlen neid välja pargis jalutades – asi, mida muusikat tehes kindlasti väga teha ei saa.

Samas vahel ikka mitu nädalat vaevleb peas mõte, et kuidas mõnda mustrit joonestama peaks, kuna lihtsalt ei tule pähe ja asjad on keerulised. Sellistel hetkedel võib tegeleda ükskõik millega, mõttes on aga vaid need mustrid (ehk siis ei ole ise päris kohal).

Kas looming on sinu jaoks eluviis või elust põgenemise viis?

Eluviis ikka. Elust põgenemine on võõras termin.

Räägime kunstist kui teraapiavormist. Oled pidanud rinda pistma erinevate tervisemuredega. Kas kunst aitab leevendada pelgalt vaimseid probleeme või saab ta hakkama ka füüsiliste vaevuste leevendamisega?

Kindlasti vähendab teatud kunst stressi ja seega mõjub tervistavalt. Oma pilte vaadates aga hakkab vahel pea ringi käima – mis on omamoodi äge, enamasti aga mõjuvad mõnusalt.

Mõned aastad tagasi avastasid enda jaoks tõhusad toidulisandid meeleolude kontrollimiseks. Kas võiksid sellest lähemalt rääkida?

See on väga pikk jutt. Aga põhiline on see, et kõik meie tunded ja kogemused sõltuvad neurotransmitteritest, mis omakorda peamiselt toitumisest ja eriti kõhubakteritest. Nüüdseks olen aru saanud, et Wim Hof-i meetod on selle kõige juures kui kirss tordi peal.

Oled pikalt olnud taimetoitlane. Millal ja miks sellise valiku tegid?

See on tore, kui selline mulje on minust jäänud. Paraku aga ei saa ma endale sellist eluviisi täielikult lubada (söön kala, paar aastat tagasi hakkasin sööma ka muna). Ma võiks süüa ükskõik mida, peaasi, et oleks selleks nii täielik vajadus kui ka võimekus vastavat toitu endale ise hankida.

Ei näe, et toidulaud oleks parem, kui mul lihakäntsakas kartuli kõrval oleks. Ma ei saa muidugi ka ette heita inimestele seda mida nad söövad, kuigi võiks. Olen sedaviisi toitunud viimased ca 15 aastat. Peamine, et peale söömist oleks hea kerge olla ja mõistus töötaks kiirelt.

Kas soovid veel midagi lõpetuseks lisada?

Ega ei oskagi. Tulge vaadake näitust!

Lisainfo: näitus Facebookis

Pildid: Taavi Tulev

Intervjueeris Mariann Joonas