Foto: Jana Solom

Tallinnas Niguliste tänaval, Okapi Galeriis on veel selle nädala lõpuni (16. septembrini) avatud fotograafi- ja vabakutselise režissöörina tuntud Jana Solomi autorinäitus “Igavene Mäng”. Näitus on inspireeritud Jana viimase aasta maailmarännakutest ning esindab sümbioosi USA arhitektuurist, India teadmistest ja Eesti loodusest. Tegu on abstraktse näitusega, kus kunstnik on valinud fragmendi fotost ning seda iseendaga peegeldanud, luues seeläbi uued maailmad ja mustrid. “Aasta aega tagasi pildistatud esimene pilt võiks isegi öelda, et päästis mu elu,” ütleb Jana ise oma näituse tutvustamiseks ja piltide sündimise looga saadki tutvuda allpool.

Näituse nimi “Igavene mäng” (“Infinite Playground”) tuleneb loodu ja loomise paljususe võimalikkusest – inimesele kogetava piiritusest, milles on mikro- kui makrokosmos üsna ühte nägu.

Tööde hulgast leiab ka fragmendi Los Angelese Walt Disney kontserdi saalist, teose, kus on kasutatud legendaarsest Pan-Pacific auditooriumit, aga ka fotokunsti, mis sündinud Tallinna loomaaias ja Loodusmuuseumi entomoloog-kuraator Aare Lindiga koostöös liblika fragmentidest.

Need pildid räägivad loo ja see lugu on loomisest. Näitusele valitud fotod on pildistatud USAs ja Eestis, ent sisu sügavus pärineb Indias õpitust, mistõttu ka on fotode nimed sanskritis, mida kutsutakse kõikide keelte emaks. “Igavene mäng” on kordus, matra, transs – ja seda pidikeeles.

Osa näitusest oli kaheks päevaks üleval ka ka hiljuti Kultuurikatlas toimunud festivalil Sweet Spot.

Satya Loka / Taeva poole teel (Eureka, 2017)

Svapna / Igavene mäng (Los Angeles)

Moksha / Vabanemine (Pismo Beach)

Narayana (Tallinn 2018)

Näituse sündimisest jutustab Jana Solom

Kogu näitus sai alguse tööga “Towards Heaven”/“Taeva poole teel”.  Olin tegelikult otsustanud, et ütlen üles ametist fotograafina, ma ei näinud mõtet enam pildistada, vajasin ellu mõtestatust. Tahtsin, et kõik, mida ma siia ilma loon, oleks väärtuslik ja hingestatud.

Ühel päeval Eurekas, USA-s mere ääres olles juhtus minuga see esimene pilt. Kõhuli liival lamades pildistasin poisse mere poole jooksmas, tekkis see tunne, selles hetkes oli midagi, mida ei saa sõnadesse panna. Hiljem kodus lappasin pilte ja vaatasin, et tõesti selles hetkes on midagi. Tõstsin pildi töötlemisprogrammi ja hakkasin sellega mängima. Esiteks märkasin, et poisid olid liivale jooksnud numbrid 1 ja 8 – need numbrid olid mind “jälitanud” selleks hetkeks juba mõnda aega, sellel tundus tähendus olevat. Seejärel märkasin, et see meri on nii taeva moodi ja kui peegelduse olin loonud, sain aru sõnumist, mis oli mulle mõeldud – pole mõtet tormata, kuhu ma torman oma elus? Taeva poole? Rutates lõppu, olles mitte nautinud elu tantsu ja aru saanud selle mõttest? Ja kas ehk see “taevas” juba ongi siin ja mul on klapid ees ja ma ei oska enam seda illusiooni mängu mängida? Sain aru, et see elutants on
nautimiseks ja mängimiseks, mitte suunamaks oma fookust sellele, mis mulle ei meeldi või et raske on. Sain aru, et kui ma nüüd sureks, siis ma mõistaks, kui rumal ma olin, et ei osanud sellest kogemusest rõõmu tunda, sest kõik on võimalik. Siinkohal tsiteeriks Ellen Johnson Sirleafi – “Kui su unistused sind ei hirmuta, siis nad pole piisavalt suured”.

Towards heaven – esialgne versioon numbritega liival

Selles hetkes leidsin taas üles oma kire uurida ja otsida ja lahti mõtestada ja seostada ja mõista maailma enda ümber. Leidsin üles selle lapse enda sees, kellele meeldib avastada ja mängida, küsida ja vastuseid leida. Mulle hakkasid meenuma katkendid lapsepõlvest, kus kõik, mida ma olin kunagi tahtnud, ma sain ja kõik, mida ma olin väga kartnud, sain ka. Sõnum oli minu jaoks üsna selge, tuleb julgeda elada, täiel rinnal ja kasvõi haavleid täis, kui vaja, ent selles illusioonis võtaks haavlite asemel armastuse, sest saab ka nii.

Nii siis saigi pildistamiseks minu jaoks teraapia, viisin end teatud seisundisse ja asusin mängima, märkama ja otsima neid hetki, kuhu on koodi sisse peidetud sõnumeid. Sain aru, et taban neid hetki siis, kui olen flows (voolamises – toim.) ja usaldan oma intuitsiooni, justkui lülitades ratsionaalsuse välja ja mängides hoopis uue koha pealt eneses.

Sellest loomingust sai mantra, transs. Hakkasin märkama, kuidas kõigel on oma loomislugu ja kuidas sünd ja surm on peegeldusse sisse kirjutatud. Kuidas Samsara sümbolistika on kõikjal me ümber, kuidas kõik liigub perfektsema maailma suunas nagu Fibonacci jada ja kuidas me oleme lahutamatu osa sellest kõigest.

Pean tunnistama, et alguses mul oli isegi natuke raske sõnastada, et mida ma siis nüüd loon. Indias reisides aga loksus kõik paika. Sain aru, et hinduism, mida ma varasemalt üldse mõista ei osanud, on geniaalne religioon seletamas lahti loodusjõude ja meid ümbritsevaid energiaid. See on nagu viis, kuidas seletada lahti tunnet ja anda talle nimi ja nägu, et need oleksid inimese jaoks lihtsamalt hoomatavad.

Mõistsin, et nendes piltides on peidus loodusjõud ja läbi saksriti ja hinduismi said siis ka kõik tööd endale tähenduse, mis on rohkem, kui lihtsalt nimi. Märkasin ka sarnasusi meie, kui loodusrahva ja hinduismi vahel – kuidas mõlemas on olulisel koha kehastused ja hingestatus – meil on metsahaldjad ja kivivaimud ja neil on armastuse ja väe jumalused. Kuidas neil on mantra ja meil on regilaul.

Mingil määral see Indiasse reis pani mind tahtma rohkem mõista meie juuri ja isegi reglilaulu laulma, midagi, mis varasemalt minu jaoks üldse huvitav ei tundunud, aga selles korduses ja transis peitub kohalolu ja vabanemise võti ja inimese oma hääl on ju raviva toimega.

Läbi Hinduismi sai ka see pilt “Taeva poole teel” uue nime “Satya Loka” – mis tähendab maapealset taevast. Kui eesti keeles võetuna tähendaks see justkui surma minekut, siis sanskritis tähendab see ideaalset seisundit, kus inimesed elavad harmoonias ja mõistavad, et see illusioon, mida me kollektiivselt loome on meie teha ja taevas saab ka maa peal olla, tuleb vaid oma alateadvuses teadlikuks saada.

Selle rännaku käigus sattusin ka õpetaja Mutsumi Adachi juurde õppima, nimelt alateadvusesse nägemist ja koodide mõistmist – peale tema juures käiku nihkus veel midagi paika ja hakkasin aina enam aru saama ja märkama, kus need saladused end varjavad.

See näitus on minu jaoks isiklikult olnud marginaalse tähendusega, ja see aasta aega tagasi pildistatud esimene pilt võiks isegi öelda, et päästis mu elu ja loodan, et kõik, kes te seda veel vaatama jõuate, leiate ka hetke vaatamaks sügavamale, nii pilti kui iseendasse. ♥

Vaata ka Jana kodulehte, näituse “Igavene mäng” kodulehte

Foto: Jana Solom

Toimetas Mariann Joonas