Foto: Wikimedia Commons / Carlos Delgado, CC BY-SA 3.0. Fotol Egiptuse rohutirts Anacridium aegyptium

Käes on aeg muuta oma toitumisharjumusi! Need peaksid olema tervislikud ja kaitsma maailma ka väidetavate kliimamuutuste ja nälja eest. On hea teada, et harilik rohutirts ei kannata tüütute kõhugaaside käes nagu koduveised ega tooda metaani ega CO2-e (justkui see oleks halb). Rohutirtsude ehk ritsikate kasvatamine on „roheline ja säästlik“ – neid võib ohutult kasvatada väikestes kastides ja loomakaitsjad ei saa vihaseks. Kogu fauna, millel on rohkem kui neli jalga, sobib tulevikus hästi toidulauale – maitsvaks hommikusöögiks, salatiks lõunasöögi kõrvale või pähklite ja jõhvikatega tembitud proteiinibatooniks sinu spordikotis.

Väidetavalt on putukajahu maitse täisterajahust eristamatu, kui sa ei tea, mida sööd. Seda on ära kasutanud ka idufirma, kes valmistab koos Sigmaringeni ülikooliga tirtsujahust pastat ja pitsat.

Praegu tegeletakse suurfarmides putukakasvatuse automatiseerimisega, et osaleda „maailma päästmises“. Aga mõte, et putukapulbrit saab sisse sööta märkamatult – sest lõppude lõpuks ei saa me seda maitsta – teeb paljudele muret. Õnneks, tänu tohutule hulgale allergikutele kogu maailmas, on toidutööstuses ka märgistamise nõue. Nii et edaspidi on soovitav mitte minna poodi ilma lugemisprillideta – muidu võivad need siblivad loomakesed siiski sinu taldrikule sattuda.

Meie toidulaual on juba praegu märkimisväärsel hulgal koostisosi, mis ei ole usaldusväärsed: stabilisaatorid, värvained – muide, košenillipunast saadakse putukatelt, kes elavad kaktustel – ja kõikvõimalikud emulgaatorid. Tekib küsimus, milleks siis protestida toidus leiduvate putukate vastu, kui muidu ei huvita kedagi, mida ta täpselt tarbib ja ainult maitse loeb.

Vastus on lihtne: loomulik jälestus putukate söömise vastu, mis on kultuuriti erinev. Kui seda teha maailmapäästmise ideoloogia nimel, siis on kõhu lahti minemiseks veel teinegi põhjus! Liha või isegi jahu asemel putukad – see sobib tervislikust toitumise jutlustamise üheks teemaks väga hästi, kuigi pigem kipuvad seda kuulutama need, kes saavad vabalt otsustada alternatiivide vahel, kas nautida kaaviari või närida muru. Kliimamuutuste tagajärgi Seišellidel saab oma silmaga näha ainult kohapeal luksusliku puhkuse osana… Enamik inimesi saab sellest lugeda vaid reisiajakirjast või mõne uuringu raportist.

Röstitud tirtsud – pähkline vahepala

Ida-Aasias müüakse röstitud ritsikaid turistidele eksootiliste suupistetena igal teeäärsel müügilaual – need pidavat maitsma pähkliselt. Piiblist on tuntud üks lõik, kus ka juudid olid sunnitud putukaid sööma – kui rohutirtsud sõid Egiptuses põllud tühjaks, ei jäänudki midagi muud üle kui ka inimesed pidid tirtse sööma, et ellu jääda. Laialt on teada, et Ristija Johannese toidulaual olid metsmee kõrval ka rohutirtsud, aga traditsiooni putukate söömisest  Iisraeli toidukultuuris siiski ei saanud ning putukaid piibel ebapuhta toiduna süüa ei luba (üht liiki rohutirtse siiski ajaloolistel põhjustel võib?).

Just see piiblilugu paljastab aga põhjuse, miks me peame putukaid toiduna vastikuks: me teame neid kui parasiite, kes hävitavad põllusaagi ja ründavad puuviljaaeda. Jahuuss on vastikust vastikum tegelane, kui sa leiad ta oma köögiriiulilt ja rikutud jahu rändab viivitamatult prügikasti. Putukatest ei tekita vastikust vaid õielt õiele lendavad liblikad ja mesilased, aga neid me ei taha ju nahka pista!

Laias laastus aga on asi siiski selles, et putukate proteiinirikkust propageerivad eesrindlikud toitlustajad suruvad peale midagi, mida me tegelikult ei taha. Sinna juurde käib muidugi retooriline jutt sellest, et ühel päeval on see paratamatus, sest toit saab kogu maailmast lihtsalt otsa ja liha süüa ei ole nagunii enam sünnis ega keskkonnahoidlik.

Kes tahab Maailma Majandusfoorumit rõõmustada, sööb muidugi hea meelega ka ritsikarulle, sest sellega saab ta osaks suurest planeedi päästmise missioonist ning kasvatab sotsiaalset krediiti.

Allikad: business-leaders.net, ansage.org

Toimetas Sander  Soomaa