Loodusfotograaf Karl Ander Adami (26) on Tallinna poiss, kes nüüd elab Vändra kandis ning kivist tehtud teed on asendunud metsaradadega. Ta on noor mees, kuid mitu tema fotot on juba ilmunud rahvusvahelises ajakirjas National Geographic. Äsja trükist tulnud raamatu “Metsasosinad” autor ütleb: “Ma väga loodan, et lehitsejale hakkab silma, et metsas on tõepoolest enamat kui puud, halvemal juhul palgid.”

Korilus on minu jaoks nagu teraapia. Kui asjale anda eesmärk, oleks saamahimu asemel siiski tähtsam looduses viibimine ja mõtete kordaseadmine. Alati ei peagi korvid metsaande täis olema, seda suurem on rõõm sellest vähesestki. Mulle meeldib korjata seeni ja neid vaikselt ka määrata. Vahel olen metsa läinud seeni korjama vaid fotoaparaadiga. Ikka mälukaardile, mitte korvi. Kui aga päris korjamiseks läheb, siis saab perega hiljem valmistada hapendatud seentest salatit või pikkadeks talvekuudeks seeni purkidesse pista. Olulisel kohal on ka marjad, eriti pohlad. Ma ei suuda vastu panna pohlamahlale. Minu jaoks on ta põhjamaade punane kuld.

Kuidas tänavu on marja- ja seenesaak? Kas sa saad juba ammu enne sügist aru, kas kirglikul korilasel on metsa asja?

Sel aastal sai juba maikuus õrnalt aimata, et tegemist pole nii-öelda tavapärase aastaga. See on minu meelest tore. Mõelda vaid, kui tülpimaajav ja igav see oleks, kui kõik eluaastad oleksid pea ühesugused. Mustikas õitses öökülmade ajal ja mõnel päeval tuli veel lundki maha. Seega võis juba mais arvata, et mustikat ei leia suvel metsa alt nii palju kui näiteks 2012. aastal, samas pohl õitses vägevalt ja nüüd ongi näha, et pohlamättad punetavad. On hea pohla-, pihlaka- ja jõhvika-aasta. Punakad marjad võimutsevad.

Kas sa käid ainult vereta jahil või oled ka teistmoodi jahimees?

Siiani olen vaid vereta jahte pidanud, kuid see ei tähenda, et jahipidamine ning selle erinevad küljed oleksid mulle võõrad. Olen ühe silmaga näinud jahiks tehtavaid ettevalmistusi ja ka tulemeid, seda enam, et mitmed sugulased-tuttavad on jahimehed. Vahel õnnestub neilt hankida ka luureandmeid, kuid mind ennast päris jaht ei kutsu. Pean vereta jahti edasi.

Kes metsaelanikest on kõige osavam varjuja, nii et suudab isegi sinu kogenud pilgu eest peidus olla?

Pean nentima, et kõige enam on minu silme eest pääsenud just suured imetajad. Tihe mets varjab ükskõik keda ja nii ei pruugi ka paari meetri peal mõnda looma tähele panna, kui viimane liikumatult püsib. Kui aga püsida ise liikumatult, jääb kogu tegevus silma. Loomade avastamiseks kasutan rohkem kuulmist. Nii mõnigi kord tekitab metsas vargsi samme seadev põder vähem helisid kui mõni leethiir, kelle piiksatused rõskes metsatukas kajavad üsna kaugele. Linnud see-eest on päris lärmakad ja ma ei pea silmas vaid laulmist ning kutsehüüdusid.

Milliseid loomi oled sa kõige enam kohanud?

Kõige tihedamini kohtan metskitsi, rebaseid ja kopraid. Metsas jäävad mõistagi kõige sagedamini silma metskitsed, metsnugised, oravad ja leethiired. Kuigi mõnda liiki kohtan üsna sageli, tekitavad kõik kohtumised sooja tunde. Kuna liigun radadel, mis on minu sammudest juba kulunud, siis sageli ei vaata ma ette, vaid käin väljalülitatult lihtsalt mööda rada ja haaran ümbritsevaid helisid. On juhtunud, et raja kõrval nosib rahulikult metskits ning nii mina kui metskits tegeleme oma asjadega, üksteist eriliselt tähele panemata.

Kust oled saanud need teadmised, mis häält mis linnuke teeb?

Suure linnuhuvilisena ootan hiliskevadet, mil meie metsad, rannad, niidud ja muud keskkonnad täituvad sulelistega. Kui pea kümme aastat tagasi tatsasin looduses ringi väga väikese teadmistepagasiga, siis nüüd on taolisi uitamisi vähemaks jäänud. Ma olen tutvunud kirjandusega, kuulanud hulgaliselt erinevaid helisalvestisi ja lähen loodusesse otsima kindlaid liike. Mida rohkem mõne liigiga kokku puutun, seda enam panen tähele häälitsuste varieeruvust ja mitmekesisust. Loodus aga pakub sageli üllatusi ja mõnikord õnnestub otsitu asemel kohata muid linde. Eelnev teadmistepagas on kasulik, tänu sellele saab seada ka järgnevaid samme linnule lähenemiseks.

Kas sa käid metsas iga päev ja mis on meelepäraseim osa päevast, mil metsas uidata ning fotoaparaadiga varjuda ja oodata?

Kuigi ma sooviks iga päev metsa tõtata, siis tuleb päevi sisustada ka muude tegevustega ja ehk ongi nii parem. Seda erilisem iga käik on. Mets pakub avastamisrõõmu küll igal ajal, kuid sellegipoolest on selgeks saanud, et erilised on hommikused ja õhtused hetked. Nii valguse, lõhnade kui helide poolest. Tasub kuulata ja vaadata, kuidas hämaruse eel metsas ühtäkki kõik vaikseks jääb ning kuidas viimane valgus õrnalt puid puudutab. Huvitaval kombel ootan praegu aasta pimedaimat aega. Tean, et pimeda ajal räägin risti vastupidist juttu, kuid praegu soovin viibida pimedat rüüd kandvas vanas metsatukas. Sel ajal märkab seda, mille peale valge ajal, külluseajal ei tuleks.

Loodusearmastaja käest on ehk kohatu küsida, mis on su lemmiklill/lemmiktaim/lemmikpuu, aga mõnega neist on kindlasti mingil põhjusel erilisem side, nii et palun vasta ikka sellele küsimusele.

Teadmatus aitab sageli elada muredest prii elu, kuid see ei saa vastu uudishimule, mis inimest paratamatult saadab. Ka mina olen loomult väga uudishimulik ja üritan haarata igast teemast teadmisi, eriti rohkelt muidugi neid, mis puudutavad loodust. Aastatega on mulle selgeks saanud, et Eestimaa loodus on ääretult rikas. Nagu hästi kirju lapitekk. On silmaga nähtavat ja nähtamatut, on habrast ja sitket. Habras ja harv, nagu näiteks lehitu pisikäpp, korallnarmik või lendorav panevad mind pea alati kuulama ja ükskõikseks ma nende osas jääda ei saa. Kui rääkida metsast, siis see on minu silmis nagu puupulkadega mäng Jenga. Mida kõrgemaks torn laduda, sest keerulisem on madalamatest torni osadest pulki haarata, ilma et torn kokku ei kukuks. Nii on ka metsaga – mida vanemaks ja liigirikkamaks mets muutub, seda hapram ta on ja seepärast võib juba ühe liigi eemalejäämine muuta kogu metsa. Seepärast ei oska ma välja tuua, mis liigid on teistest olulisemad. Küll aga tekitab erksooja tunde kevade esimene suitsupääsukeste sädistamine või sookurgede läbilõikav trompet, rukkiräägu rääkumine suveöödel või ööbiku laksutamine, kui saab lahtise aknaga magatud. Eriliselt pean lugu neist pisikestest sulelistest, kes jäävad meiega ka talveks. Kes on sitkemad kui meie. Pisikesed, näiliselt siirad ja süütud – salutihased, musttihased, pöialpoisid, porrid, puukoristajad.

Kui palju sa lisaks oma kodukandile oled Eestimaa looduses ringi rännanud? Kas matkad jalgsi, rattaga, autoga?

Mulle meeldib liikuda jalgsi. Sellele võib küll vastu vaielda, aga minu arvates näeb kõige rohkem justnimelt jalgsi liikudes. Muidugi tuleb viibida õiges paigas. Mul on vedanud piirkonnaga, kus suure osa ajast veedan. Vändra kandi metsad, niidud ja rabad pakuvad mulle küllaldaselt põnevust ja avastamisrõõmu. Olgu selleks kohtumine männileevikeste või sinisabaga. Need linnud ei satu Eestimaale just väga sageli, kuid sellegipoolest olen nendega kesk Vändra metsi kohtunud. Näiteid on muidugi rohkem.

Eestis on igal pool tohutult avastamist. Ma ei pea silmas neid tähistatud, laudradade ja wifiga matkaradu, vaid võrdlemisi puutumatuid paiku. Pisikese maalapi kohta on meil ohtralt kontraste, mida avastada ja tabada. Need tähistamata paigad on mõistagi neile, kel juba tõsisem huvi. Neile, kes oskavad ja tahavad avastada kõigi olemasolevate meeltega.

Millega sa peale looduse pildistamise veel tegeled? Ja üldse oled ju tegelikult linnapoiss?

Olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, kuid kõik suvevaheajad veetsin Vändra metsade keskel. Tõe huvides pean mainima, et metsa sattusin lapsena harva, peamiselt siis, kui vanaisa korilusretkedele liikus. Me ei tikkunud vennaga metsa, kuid sellegipoolest oli lapsepõlv põnev. Ronisime puude otsas, kolistasime pööningul ja meisterdasime puidust mänguasju. Ühel hetkel olime suured ja suved said täidetud teisiti. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astusin Tallinna Ülikooli infoteadust õppima. 2011. aasta suvel kandideerisin puhtalt huvist noorte laulu- ja tantsupeo reporteriks. Selleks mul ei õnnestunud tookord saada, kuid enne kui arugi sain, olin “Osooni” meeskonnas, kus minu kanda jäid loomalood. See on viinud kokku väga huvitavate ja toredate inimestega.
Minu tegemisi on toetanud pere, sõbrad ja tuttavad. Nad saavad aru, et ma olen heas mõttes veidike metsa poole, ja arvestavad sellega. Ma olen neile selle eest tänulik ja ei tea, kas nende vastumeele korral oleksin seal, kus praegu olen. Küllap mitte.

Foto: pilgrim.ee

Kas sa pead päevikut või kuidas sul tekkis “Metsasosinate” tekstiline osa? Teed sa üldse mingeid märkmeid? Ja mis ajavahemikust on raamatus olevad fotod?

Raamatu tekstiline osa on küllaltki värske. Ma olen paar aastat mõningaid mõtteid pärast käike siia-sinna kirja pannud, kuid pole selle osas eriti järjepidev olnud. Mõned uitmõtted on koju jõudes ka väsimuse tõttu ununenud. Mõistlik oleks muidugi märkmikku kõik üles märkida ja eks ma nii tulevikus ka talitan. Raamatusse mahtunud hetked on valdavalt püütud kolme viimase aasta jooksul. Ma üritasin vägisi pildistada keskpäevast metsa kaheksa aastat tagasi, kuid loobusin sellest. Vahepealsetel aastatel kogunes metsafotosid ja 2015. aasta hilistalvel kutsus Piret Eensoo mind Türile näitama loodusfotosid. Pidin tükk aega mõtlema, mis teema alla ma enamuse fotodest koondaksin. Nii sündiski “Metsasosinate” mõte koondada kaduvate ja olemasolevate metsade hingust fotodele.

Loodusõhtu võeti rohkem kui hästi vastu. Türi kultuurimaja suur saal oli minu üllatuseks täis, kokku saja inimese ringis, väga lühikese etteteatamise peale. See andis indu selle projektiga jätkamiseks. Ma sattusin metsa rohkem kui muidu, kasvasin metsaga justkui kokku. Püütud hetki kogunes kolme aastaga sadu, kuid leidsin, et on tarvis midagi enamat selleks, et anda veidikenegi edasi seda õhku, mis metsas liigub. Nii asusin piltide kõrvale kirja panema ridu, jättes lugejale ja vaatajale lahtised otsad, et viimane saaks ise endale sobiva pildi silme ette kujutada. Ma väga loodan, et lehitsejale hakkab silma, et metsas on tõepoolest enamat kui puud, halvemal juhul palgid.

Karl Adami tööd on saanud hulgaliselt tunnustusi nii kodu- kui välismaistelt konkurssidelt. Viimati sai Karlist Pärnu Postimehe väikese Jannseni preemia laureaat. Kuna seda antakse Pärnu Postimehe kauaaegsetele ajakirjanikele, aga Karl on ainult paar aastat lehele kaastööd teinud, tuli see talle suure üllatusena ning ta peab seda väga eriliseks tähelepanuavalduseks. Karl tutvustab Pärnu Postimehe kaudu Pärnumaal leiduvat elusloodust.

Usutles Inge Pitsner

Allikas: Alkeemia

Vaata Karl Adami raamatu “Metsasosinad” kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt.

Fotod: Karl Adami