Illustratsioon: “What Is a Woman?” (USA, 2022)

Kuidas defineerida naist? Nii küsivad oma 2022. aasta suvel veebis linastunud dokumentaalfilmiga “What Is a Woman?” konservatiivne poliitiline kommentaator Matt Walsh, väljaanne Daily Wire ning režissöör Justin Folk. Soolist võrdõiguslikkust ja transseksuaalsuse teemasid käsitlev dokk sai USA-s väga vastuolulise vastuvõtu osaliseks. 

Telegrami toimetus on isikuvabaduse poolt ja tervitab kõike, mis on vägivallatule isiklikule arengule toeks. Samamoodi toetame me ka küsimuste küsimist ja vaba arutelu.

Woke-kultuur on üks omapärane nähtus. See algas rassilise ebavõrdsuse suhtes ärkvel olemisena juba sisuliselt eelmise sajandi keskpaigas ja tänaseks on sellest kasvanud äärmine tundlikkus igasuguse rassilise ja sotsiaalse ebavõrdsuse suhtes. Sinna alla on laiatarbe arusaamade kohaselt koondunud mh veganlus, samasooliste suhted, mittebinaarne soolisus jne. Ja kuigi samasoolised suhted ja inimese soolise enesetaju eripärad on sama vanad kui inimkond, on woke-põlvkonda hakatud Ameerika Ühendriikides ärilistel eesmärkidel ära kasutama ja mõjutama. Sellele ohule osutabki film “What is a woman?”.

Vaata eestikeelsete subtiitritega intrigeerivat treilerit siin:

Antud filmile juhtis meie toimetuse tähelepanu algselt juba augusti alguses meie lugeja Madis K., kes pahandas ühe live´i peale, kus me järjekordselt konservatiive sarjasime. Ta saatis meile nimekirja filmidest ja raamatutest, paludes toimetusel need läbi vaadata ja lugeda, et “arendada endas empaatiavõimet, asetades ennast oma intellektuaalse rivaali kingadesse.”

Film on väga “USA” – eesti ja euroopa vaataja jaoks on seal ilmselt liiga palju selliseid show´likke “vahele jäid!”-hetki ja sügavuti minemise asemel pinnapealsust. Lugesime erinevaid Ühendriikides avaldatud arvutusi: film tekitas väga palju viha, segadust, sai süüdistusi transfoobias aga muidugi võitis ka poolehoidjaid ja kaasanoogutajaid. Kõige tabavamalt ütles vast Jennifer Graham Deseret Newsi veergudel nentides, et Walsh “võib meid kõiki selle filmiga trollida”, kuid et “ta võib ka esitada küsimuse, mis muudab kultuurisõda.”

Mida arvavad sellest filmist seksuaalvähemused ise?

Mõtlesime pikalt, kas USA LGBTQ kogukonna arvamused filmi kohta võiksid meie lugejat kõnetada ja otsustasime, et küsime parem kohalike arvamust. Telegrami toimetusel ei õnnestunud filmi kritiseerimiseks nõusse rääkida ühtegi transseksuaalset või -soolist inimest, kuid seda nõustus hea meelega vaatama meie avatud meelega sõbranna, kes on lesbi. Olgu ta nimeks siinkohal Kaisa (see ei ole tema pärisnimi).

Kaisa arvamus filmi “Kuidas defineerida naist?” kohta:

Vaatan ja saan aru, kui messed up mingis mõttes transteema liikumine on ja see, mis suunas see liigub. Eriti need erinevad näited spordialadelt, kus n-ö naiselikuma välimuse saanud mehed võistlevad bioloogiliste naistega ja sisuliselt võidavad neid. Päris valus vaadata.

Olles ise gay-inimene ja läbides iseenda sees erinevaid etappe, mida osa transinimesi võib tajuda põhjusena, miks nad otsustavad muuta oma välist/näilist kesta mehelikumaks, on selge, et inimesed ei tegele piisavalt enda arendamisega, kasvatamisega, teiste vaatenurkade uurimisega.

Suur osa tõenäoliselt ei üritagi üritada endast sügavamalt aru saada (mis on tegelikult aastatepikkune töö, mitte mõni kuu või paar seansi terapeudi juures). Ja see ei puuduta ainult transinimesi, see puudutab tegelikult ka kõiki teisi inimesi, kes on ka traditsioonilise orientatsiooniga.

Ennast uputatakse tarbimisse, pidevasse hõivatusse, enda unustusse. Kuid lapsepõlvest saamata jäänud baastunnete, emotsioonidega (valu, viha, saamata jäänud lähedus ja tähelepanu ja läbi selle saadud haavad) tihti ei soovita/osata tegelda. Ja nõnda hakkab “kollektiivne film” jooksma. Kus haiget saanud lapsed (tänavused täiskasvanud), kelle lahendamata juurprobleemid (alateadlikul tasandil) hakkavadki “manifesteeruma reaalsusesse”.

Ja nii luuakse iseendale teadvustamata reaalsust, kus meil on:

• • järjest suuremaid mõõtmeid ja õigusi haarav lastekaitse (lastel on õigus rääkida ja käituda nii kuis soovivad, sh transteemad) – sest suur osa meie vanematest ja nende vanematest ei osanud neid kui lapsi vastu võtta ja nende jaoks olemas olla. Tihti pidid (ja ka täna peavad) lapsed silmitsi seisma toksilise mehelikkusega ja toksilise naiselikkusega + kõik muud traumad ja hirmud sinna juurde.
  • hoogu koguv transliikumine – sest suur osa neid naisi ja mehi on oma toksilises (naismehe) seisundis, kasvanud vastavas keskkonnas (kas siis toksilise ema- või toksilise isa-figuuriga). Halvimal juhul mõlemaga + nagu filmist oli näha, siis tihti ei puugi nad jõuda oma murega õige spetsialistini. Ja nii need inimesed, kes ei tea, kes nad on ja miks nad tegelikult seda hetkel teha soovivad, mingis mõttes hävitavad ennast. Loomulikult see ei käi kõigi transinimeste kohta, kuid asi tundub kohati üle võlli minevat kõiksugu “maskide” loomisega, sest ei suudeta ennast vastu võtta enesearmastuse puudumise/oskamatuse tõttu. Ja elatakse vales, mida isegi ei teadvustata endale. Mis on eriti valus. Siia juurde võib liigitada ka naisi, kes end muudkui noa alla panevad, et oma kehaosi “trendikamaks” teha ja end “atraktiivsemaks” muuta…

Kui film “What is a woman?” esitab küsimuse “mis on naine?”, siis ei tohiks unustada (teist lugeja Madise soovitatud filmi “The Red Pill Movie” arvesse võttes) küsimust – kes/mis on mees? Mis on mehelikkus? Teadlik, suuremeelne, tark mehelikus. Sama küsimus puudutab ka naisi – teadlik, tark, suuremeelne naiselikus..? Kes/mis on naine meeste jaoks? Ja vastupidi – kes/mis on mees naiste jaoks? Milliseid väärtusi näevad, hindavad mehed naistes? Ja naised meestes? Kas naistele antakse ja hoitakse piisavalt ruumi? Aga meestele? Kas mehed hoolitsevad selle eest, et naised tunneksid end turvaliselt? Aga kas ka mehed tunnevad end turvaliselt? Kas naistel lubatakse olla naised? Aga meestel mehed?

Valedest põimitud valsi tantsimine ei kesta pikalt. Peeglisse vaatab lõpuks igaüks. Mitte miski ei muutu seni, kuni inimesed ei alusta iseendast. Iseendale otsa vaatamisest ja tunnistamisest– kes ma olen ja mida ma endas kannan? Mida ma läbi oma valikute, uskumuste, tegude iga päev loon ja ligi kutsun? Oma perekonnale, lähisuhtluskonnale? Kogu me ühiskonnale? Mis eeskuju ma olen? Kas tean, miks ma käitun nii nagu käitun? Räägin, mõtlen ja toimetan nagu toimetan? Kas see olengi tõeline mina?

Kaisa sõnadega selle artikli lõpetamegi. Kas sa ise tead, kes oled see tõeline sina?

Toimetas Mariann Joonas

Allikad: lingid artikli sees, originaaltreiler

Treileri eestikeelsed subtiitrid: Karantiin