“Neil päevil on teadus, või vähemasti teaduslik debatt, surnud.”

– Ellen Townsend, Nottinghami ülikooli psühholoogiadoktor

Foto: libertower.livejournal.com + Stenbocki maja + ERR ekraanikuva / Canva

“Aasta eest avaldas ERR-i kultuuriportaal siinkirjutaja arvamusloo “Koroonamuinasjutt ehk sajandist on pikem päev“, millega kaasnesid anonüümsed kaebused seoses ebateadusliku ja vandenõuteooriaid levitava sisuga. Toimetus otsustas omapoolselt kustutada autori nime tagant tema sotsiaalse staatuse (mikrobioloog ja tõlkija) ning lisada pärastpoole kultuuriportaali (!) arvamusrubriigis (!) avaldatud mõttearendusele selgituse, et “tegemist ei ole teaduslikult tõestatud andmetega, vaid autori arvamuslooga“. Ent mitte keegi pole tänaseni kirjutanud vastulauset ja lükanud ümber ühtegi esitatud väidet,” kirjutab Rainis Toomemaa oma värskes arvamusloos Telegramile.*

Sõbrad, usaldame teadust… Võtame kolm juhuslikku näidet viimastest nädalatest.

Arkadi Popov ja vaktsineeritud inimeste nakatumine

LTKH juhiks tõusnud Arkadi Popov küll ei usalda teadust, kui ta ETV vestlusringis “UV-faktor” süüdimatult tõdeb, et Covid-19-ga nakatub ning sattub haiglasse kolm (!) korda rohkem vaktsineerimata inimesi kui vaktsineerituid.

Tore, aga unustame hetkeks ära, et meiega räägib “autoriteet“, seda enam arst, ja kontrollime lähteandmeid, nagu see teaduses käima peaks.

11. oktoobril teatas Terviseamet: “Viimase ööpäeva jooksul analüüsiti 4087 testitulemust, millest 727 osutus positiivseks. Positiivse testi saanutest oli 495 vaktsineerimata ja 232 lõpetatud vaktsineerimiskuuriga… Kokku on haiglas 273 koroonaviirusega nakatunud patsienti, kellest on vaktsineerimata 185 ehk 67,8% ja lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 88 ehk 32,2%.“

Esmalt ütleb põhikooli matemaatika, teadusest rääkimata, et vaktsineerimata inimeste arv haiglaravil ei ole kolm korda kõrgem vaktsineeritute omast – 88∙3≠185 (erinevus on pigem kaks korda). 16. oktoobril olid Covidiga haiglaravil viibinuist juba 36,7% kahe doosiga vaktsineeritud. Erinevus samuti mitte kolm, vaid kaks korda.

Ent läheme edasi härra Popoviga. Tundub, et ta pole midagi kuulnud ka lihtsast juhuslikust valimist (simple random sample). Teaduspõhiste järelduste tegemiseks peab olema valim (antud juhul testitute arv ööpäevas – 4087) nii koostatud, et igal üksiktulemusel oleks võrdne võimalus valimisse sattuda, st pooled testitud pidanuksid olema vaktsineeritud, pooled vaktsineerimata. Nii see paraku polnud ega ole ühelgi päeval, kuna paljuski ühiskonna segregeerimise tõttu on testimisel eelistatumad vaktsineerimata isikud.

Meie näite puhul oli 4087 analüüsitust vaktsineerimiskuur lõpetatud 1158-l (vaktsineerituks loetakse vaid neid, kelle teisest vaktsiinidoosist on möödunud 14 päeva), st ca 28%-l. Seega on vaktsineerituil isegi pisut suurem tõenäosus nakatuda kui neil, kes on vaktsineerimata!

Seesama tegelane väitis aasta varem “Pealtnägija” vaatajale, et Covidisse suremus on kümme korda suurem kui gripi puhul.

Nakkushaiguste puhul on tarviline teha vahet CFR-il (case fatality rate) ja IFR-il (infection fatality rate). Suremus≠CFR ehk “positiivsete” surnute ja “positiivseks” testitute jagatisega. Hooajalise gripi suremuseks (IFR) peetakse 0,1%, raskemate puhangute aegu nagu 1951, 1957, 1968 jne 0,3%, maailmasõjale järgnenud 1918. a pandeemia aegu 2,3%. Jagades koroonasurmade arvu esmaste testide arvuga (hetkel 172 500), saame tõesti suremuseks 1,3%, kuid naiivne on uskuda, nagu suudaks testimine ealeski hõlmata tegelikku nakatumist (≠haigestumine).

Mastaapsed antikehade monitooringud on andnud SARS-Cov2 suremuseks keskmiselt 0,2–0,3%. (link 1, link 2, link 3)

Üleüldse põhjustavad paljud hingamisteede viirusnakkused sarnast kliinilist pilti ning haigustekitajat on raske ning patsiendi seisukohast isegi mõttetu eritleda. PCR-diagnostikaga saadakse tulemuseks see, mida otsitakse. Enne 2020 polnud olemas Drosdeni testi ja keegi ei saanud diagnoosida SARS Cov-2, ehkki viirust on tagantjärele ka varasematest vereproovidest avastatud.

Viroloogid teavad, et kopsupõletik võib olla nõrgenenud immuunsüsteemiga patsiendi puhul tingitud tervest viiruste kokteilist. Itaalia valitsuse tervishoiunõunik Walter Ricciardi on tõdenud “1. laine” ajal oma enim kannatada saanud riigi kohta: “Rahvuslik Terviseinstituut on täheldanud ümberhindamisel vaid 12% surmatunnistuste puhul otsest põhjuslikku seost koroonaviirusega, samas kui 88% lahkunutest on vähemasti üks kaasuv haigus – paljudel oli kaks või kolm.“

“Vastutustundlik ja hea kodanik”, kes uskus ja mõni ehk usub tänini, et üks käepigistus, kallistus või isegi naeratus võib tappa sõbra, ema või vanaisa, ütleb vastu ajalehtedest pähe õpitud lause, et iga kaotatud elu loeb. Isegi oma prognoosidega ebajumalaks tõusnud Neil Ferguson pidi eelmisel kevadel ajalehes The Telegraph nõustuma, et kaks kolmandikku “koroonaohvritest” oleks paratamatult surnud aasta jooksul. Surnute mediaanvanus enamikus riikides on üle 80. (link 1, link 2, link 3)

Andres Merits ja immuunkaitseta inimeste igavene pandeemia

Kas TÜ viroloogiaprofessor Andres Meritsa väide ERR-ile, et immuunkaitseta (!) inimestele ei lõppe pandeemia kunagi, on teaduspõhine ja pädev?

Arvamusloo maht ei võimalda siinkohal immuunsusel pikemalt peatuda, kuid Iisraeli teadlaste Gazit, Shlezinger et al publitseerimata uuring “Comparing SARS-CoV-2 natural immunity to vaccine-induced immunity: reinfections versus breakthrough infections” kinnitab, et vaktsineeritud inimestel on risk uuesti nakatuda ning haigust sümptomaatiliselt põdeda vastavalt 6–13 korda ning 7 korda suurem kui haiguse läbipõdenuil.

Juba varakevadel üle poole populatsioonist kaitsepookinud Iisraeli tabanud “3. laine” oli laialdasem ja surmavam kui kaks esimest. Ning kui keegi juhtub surema vaktsiini kõrvaltoimetesse ehk siis kroonviiruse endaga (Terviseameti analüütik Heleene Suija vastas Tarvo Alevi infopäringule, et 23. augusti seisuga oli neile teada 53 vaktsineeritu surm, kelle põhidiagnoos oli laboratoorselt kinnitatud Covid-19), siis on Terviseameti PR-meeskonnal vastus varnast võtta – siin ei saa seost olla, tegu oli kaasuvate haigustega.

Vikerraadio saatejuht Arp Müller tundub isegi kuidagi psühhopaatlike kalduvustega, kui ta ironiseerivalt Tanel Kiike usutleb: “Ja teie usute, et vaktsiinikahjude fond edendaks vaktsineerimist?“, tundmata vähimatki huvi, et kannatanud on reaalsed inimesed.

Kaja Kallas ja vaktsineerimata inimeste koduspüsimine

Kas Kaja Kallase üleskutse vaktsineerimata osale (42%) elanikkonnast 14. oktoobri pressikonverentsil kodus püsida ja teistega mitte kohtuda, kuna haiglates on 342 sümptomaatilist koroonapatsienti (tegelikult oli 263!), et meditsiiniasutused ei peaks piirama plaanilist ravi, on teaduslik? Või anestesioloogi Joel Starkofi avaldus mõni päev hiljem Vikerraadios, et juba on “kõik voodikohad täis“ ning uuesti tuleks välja kuulutada “eriolukord“. Tõnis Arro toob väitluses Irja Lutsariga ajakirjas Akadeemia 10/2021 välja, et Eestis on üle 7000 haiglakoha, neist 4409 koroonapatsientidele tarvilise hapnikuvalmidusega.

Läinud talvel oli tipphetkel kroonviirusega ravil üle 700 patsiendi. Tervise Arengu Instituudi infosüsteemi statistika alusel vähenesid 2020 Eestis, ilmselt paljuski piirangute ja plaanilise ravi hüsteerilise katkestamise sunnil, hospitaliseeritud laste ja täiealiste arvud 2019. a-ga võrrelduna vastavalt 28% ja 9,5% (sedasama täheldati paljudes maades). Ja seda, üllatus-üllatus, isegi pulmonoloogiliste patsientide osas.

2020 viibis hingamisteede haigustega haiglaravil ca 24% vähem patsiente kui 2019 ja ca 26% vähem kui 2018. Kusjuures sama trend on täheldatav ka vanemaealiste segmendis. 2020 viibis kopsuhaigustega haiglas ca 17% vähem 85+ inimesi kui aasta varem ja ca 23% vähem kui kaks aastat varem.

Kus on haiglate ülekoormus, millega rahvusringhääling igapäevaselt vaatajate-kuulajate ajusid loputab? Eestis on olnud aastaid krooniline nappus haiglaõdedest, kelle juurde koolitamise vajadusest “targad poliitikud“ ka täna, pärast poolteist “katkuaastat“ (Johannes Tralla), vaktsineerimistuhinas sõnagi ei poeta. Vastupidi, Tallinna kiirabi vallandab “3. laine“ eel 22 töötajat. Ning siis muidugi haiglaõdede ja sanitaride massiline töölt kõrvaldamine kas positiivse PCR-testi alusel või isegi lähikontaktsena.

Unustada ei maksaks kõigi ravile saabunud inimeste masstestimist. Peaks isheemiatõve või insuldiga ehk jälle autoavariisse sattunud patsient osutuma “positiivseks“, kui ta käigupealt kõrge riskitasemega koroonaosakonda kupatatakse ning tema arvelt Covidiga haiglaravil olevate inimeste arv jälle kasvab. Daily Mail kirjutas 25. jaanuaril 2021, et sarnaselt – kombinesoonides, maskides ja kinnastes – käideldi 1980. aastatel ravil olnud aidsihaigeid. Pahatihti hoiti Inglismaa haiglates surijaid röstsaiadieedil, kuna seda oli lihtne ukse alt palatisse lükata, ilma patsiendi “halba õhku“ sisse hingamata. Kas maskeraad tuleb tuttav ette? Ja ongi kokku retsept haiglate ülekoormuseks.

Kui see ongi teadus, siis hakka või teadust kartma

Uuel ajal on kombeks, et usaldame neid, keda meedia ja poliitikud on kokkuleppeliselt soostunud tituleerima “teadlasteks“, st inimesteks, kes räägivad “teadust“. Kui see ongi teadus ja 2 x 2 = 5, hakka või teadust kartma. Kus on nüüd Heliis Raudsik ja “faktikontroll“? Eelnenu ei tähenda, et (nüüd peamiselt kroonviirusega seotud) kopsupõletik poleks tõsine haigus – intensiivravi vajavate kannatanute arv on suurem kui gripilainetes, ent mingit katastroofi, meditsiinisüsteemi kokkukukkumist ega pandeemiat, vähemasti Eestis mitte, ei olnud ega ole. Viirused (sh koroonaviirused) nagu ka surm (lõpuks peame ju millessegi surema, et loodus igipaisuva inimpopulatsioonikoorma all hõlpu saaks, isegi kui Covidit käe pärast võtta pole) on ja jäävad elu lahutamatuks osaks nii heas kui halvas, olgu me siis vaktsineeritud või vaktsineerimata. Vähem kriisikommunikatsiooni, vähem grupimõtlemist, vähem “kodanikuühiskonda“ – ja 2 x 2 = 4.

Rainis Toomemaa

mikrobioloog ja tõlkija

*Ükski suurem peavoolu-väljaanne ei olnud nõus antud arvamuslugu avaldama. Sõna on vaba…

Foto: libertower.livejournal.com + Stenbocki maja + ERR ekraanikuva / Canva