Foto: Michael Foran, CC BY 2.0, Wikimedia Commons

Avaldame internetis rohkelt populaarsust kogunud kirjutise, milles eesti mees Valter Sääsk kirjeldab pealtnägijana 2001. aasta 11. septembri sündmusi New Yorgis.

Olen arvatavasti üks väheseid inimesi Eestis, kellel on olnud võimalus olla otseseks tunnistajaks kümne aasta tagustele sündmustele New Yorgis.

Soovides asutada normaalselt toimiva keeltekooli Eestis, lõpetasin 1999. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi õpetaja diplomiga. Tolleaegsete integratsioonisummade arusaamatu ümberjagamise tõttu ebaõnnestus mul keeltekooli asutamine, mistõttu otsustasin oma pedagoogilisi teadmisi katsetada USA-s. See oli periood, kus Ameerikas oli alanud vene keele õppimise buum (Putini ja Bushi “suure sõpruse” tulemusena) ja kõikjal asutati vene keeleõppe gruppe. Mul õnnestus leida vene keele koduõpetaja koht New Yorgis Manhattanil, selle põhjapoolses otsas tornmajas elavasse perekonda. Esialgu olid mu õppegrupiks sama perekonna teismelised lapselapsed, hiljem lisandus neile veel mitmeid seltskondi. Elasin koos nimetatud perekonnaga 24. korrusel, ilusa vaatega rõdult Manhattani lõunapoolsele otsale ja Long Islandile.

Mäletan hästi 11. septembri hommikut. Väljas oli soe päikesepaisteline ilm peaaegu pilvitu taevaga. Valmistusin oma toas ette peatselt algavaks õppetunniks, peremees vaatas elutoas televiisorit. Äkitselt kostis tema ärev hüüd: „Lennuk lendas tornidesse!“ Jooksin samuti elutuppa ja nägin telerist ühte suitsevatest kaksiktornidest. Kuna meie majast võis otse Kaubanduskeskust näha, läksime kiiresti rõdule. Nüüd avanes juba otsepilt umbes 1,5 km kaugustele tornidele. Nägime ainult tuleleeke ja vähest suitsu põhjatornist väljumas. Ütlesin peremehele, et see oli vist ainult väike sportlennuk või isegi motodeltaplaan, mis mingil põhjusel torniga kokku põrkas. Peremees arvas sama.

Jälgisime pilti umbes 10 minutit, siis ilmus taevasse teine lennuk, mis suundus otse kaksiktornide poole. Panin tähele, et lennuk oli hallikas-rohelist tuhmi värvi, ilma illuminaatorite ja eraldusmärkideta. Olin ka varem samalt rõdult jälginud New Yorgi lennuväljalt New Arkist tõusvaid ja sinna maanduvaid lennukeid, mis mõnikord lendasid üle Manhattani lõunatipu või Long Islandi. Ka tunduvalt kaugemal lendavate lennukite detailid olid alati visuaalselt hästi jälgitavad ja vahel me võistlesime peremehega, kes arvab enne ära lennuki margi. Nüüd aga suundus meie silme all lõunatorni sportlennuki taoline plaaner, mis sinna sisse tungides tekitas juba tunduvalt suurema tulekahju. Lennuki torni tungimise hetkel polnud märgata selle kõige vähematki kõikumist.

Kohe seejärel hakkas telerist kostma detailseid kirjeldusi kaaperdatud Boeing-tüüpi lennukitest, mis olevat ramminud kaksiktorne. Telesaadet ilmestasid väga professionaalselt salvestatud telepildid paljudelt erinevatelt kaameratelt. Juba siis hämmastas mind telepiltide laitmatu kvaliteet. Kuidas oli võimalik rünnakust varem mitte teades paigutada Kaubanduskeskuse ümber olevate majade katustele statsionaarselt professionaalseid telekaameraid? Ja suunata neid täpselt sinna kohta, kus lennukid tornidesse sööstsid? Järgnevates telepiltides näidati veel ja veel kord lennukite lendamist tornidesse ning nende poolt tekitatud purustusi.

Olin varem mitmel korral käinud Kaubanduskeskuse tornides, jalutanud nende katustel ja oman ettekujutust tornide ehitusest. Mõlemad olid mõõtmetega umbes 70 x 70 m, kõrgusega pisut üle 440 m. Kandvad metallkonstruktsioonid ulatusid peaaegu 2/3 torni kõrguseni, ülemist osa kandsid ainult betoonpostid. Keskosas paarkümmend liftišahti, klaas, alumiinium ja kontoritehnika. Lennukid tungisid tornidesse umbes 400 m kõrgusel, piirkonnas, kus raskeid kandvaid konstruktsioone enam ei olnud.

Kas keegi oskaks seletada, mis jõud see pidi olema, mis peatas silmapilkselt 350 tonni kaaluva ja 850 km/h tormava massi? Sõna on teil, härrad matemaatikud ja füüsikud! Milline tohutu kineetiline energia! Ja torn isegi ei võpatanud!? Vana Einstein pööraks end hauas ringi, kui teaks, millise lugupidamatusega suhtutakse tema elutöö põhivalemisse E = mv². Kuhu kadus siis selle massi ja kiiruse tulemusel tekkinud energia? Vastavalt massi ja energia seadusele ei kao mateeria kuhugi, muudab ainult oma vormi ja teatud tingimustel muutub energiaks. Iga 7. klassi koolipoiss, kes on pisutki õppinud füüsikat, ütleks, et sellise kiirusega liikuv mass oleks pidanud sellest tornist läbi sõitma isegi kiirust vähendamata või siis torni selle piisava tugevuse korral lihtsalt pikali sõitma. Aga Ameerikas ilmselt füüsikaseadused ei toimi.

Ja nüüd see auk torni küljes. Ka seda on näidatud sadu kordi tervele maailmale ning pandud inimesi uskuma, et Boeing oma 55-meetriste tiibadega pidi mahtuma maksimaalselt 10-meetrise läbimõõduga auku. Jah, lennuk plahvatas torni sees, kuid sinna sisse lendamise hetkel olid tiivad veel küljes ja need pidid paratamatult oma mõõtmetega purustusi tekitama. Miks nad siis seda ei teinud?

Mäletan, et ootasime peremehega rõdul seistes, millal ilmuvad New Yorgi taevasse USA sõjaväe hävitajad ja helikopterid. Juba edastatud informatsiooni kohaselt (huvitav, kuidas küll nii kiiresti saadi teada lennukite täpne kaaperdamise aeg?) rammis esimene lennuk põhjatorni poole tunni pärast, teine lõunatorni 50 minuti pärast ja väidetavalt Pentagoni 45 minutit pärast kaaperdamist (viimane info mõnepäevase hilinemisega). Piisavalt pikk aeg selleks, et soovi korral oleks võinud õhku tõsta kogu USA sõjaväe ja tsiviilkaitse õhulaevastiku. Kuid taevas New Yorgi kohal püsis vaikne ja rahulik ilma ühegi kaitseväe objektita. Hilisem ametlike allikate väide, et „Otisest startinud hävitajad asusid patrullima õhuruumi Manhattani kohal” ei vasta tõele, sest kõigi järgnevate tundide jooksul ei märganud me seal ainsatki õhusõidukit.

Ometigi avanes meile suurepärane vaade peaaegu kogu Manhattani saarele. Kostis ainult tuletõrjemasinate sireenide huilgamist, need kiirustasid tornide juurde ja blokeerisid kõik väljapääsud Kaubanduskeskuse parklatest lahkuvatele masinatele. Nagu hiljem on selgunud, hukkus väga palju inimesi tornidest väljas oma masinates, oodates võimalust sealt minema sõita. Keegi ei osanud ju arvata, et tornid (lõunatorn umbes tunni, põhjatorn enam kui 1,5 tunni pärast!) võivad nii ladusalt „omaenda jälje sisse“ kokku kukkuda.

Vähe sellest, et hukkusid kõik mõttetult tornidesse kamandatud tuletõrjujad ja teised päästetöötajad (umbes 600 inimest), nad blokeerisid väljapääsu ka treppe mööda tornidest lahkuvatele inimestele, viies nad endaga koos surma. Oletades, et tornide tulekustutussüsteemid olid plahvatuste tõttu rivist väljas, poleks tuletõrjujate jõudmine plahvatuskolletesse suutnud ikkagi midagi päästa. Kas tavaliste tuletõrjemasinate pumbad oleksid suutnud vett pumbata 400 m kõrgusele? Kahtlen sügavalt, kui Ameerikas ei olnud just tuletõrjemasinatel ulmelisi tulevikupumpasid. Ainus reaalne võimalus tulekolletesse vett saada oleks olnud kasutada selleks otstarbeks kohandatud helikoptereid. Kuid ka neid ei ilmunud ühtegi vaateulatusse.

Jälgisime jätkuvalt sündmuste käiku oma rõdult. Tekkis mingi ulmelise fantaasiafilmi vaatamise tunne. Majaperemees oli kummaliselt rahulik. „Pole midagi, nad kustutavad tornid kohe ära ja kõik saab korda,“ kordas ta omaette vahetpidamata. Kui lõunatorn esimesena kokku kukkus, muutus ta kahvatuks ja lausus mitu korda: „Seda ei oleks saanud juhtuda! Need tornid on ehitatud nii võimsatena.“ Kui esimese torni kollaps oli nii ootamatu, et ei jõudnud detaile tähele panna, siis põhjatorni jälgisin juba väga pingsalt. Kui see pool tundi hiljem kokku vajuma hakkas (nagu aegluubis vändatud filmis!), panin tähele akendest välja paiskuvaid suitsupahvakuid koos tuleleekidega. Nagu oleks igal korrusel enne kokkukukkumist midagi plahvatanud. Seda pani tähele ka majaperemees: „Need on tuletõrjujate paigaldatud süsihappegaasi pommid, millega tuld püütakse kustutada.“ Ma ei olnud tema väites nii kindel, kuid mul polnud ka arukamaid argumente.

Kõik järgnev oli kui õudne ja jabur unenägu. Üksteisele järgnevad ametlikud teadeanded, Bushi ja Giuliani esinemised, juba mõne tunni pärast avastatud „süüdlane“, kelle pilte juba järgmisel päeval kogu New York sai täis kleebitud. Kas tõesti jõuti nii kiiresti süüdlane leida ja valmis trükkida kümned tuhanded eksemplarid habemiku pilte? Või oli kõik juba eelnevalt valmis tehtud?

Esialgu ei olnud midagi kuulda Pentagonist. Alles teisel või kolmandal päeval ilmusid materjalid Pentagoni tulekahjust ja varingust ning väited, et ka sinna sõitis sisse lennuk ja hukkus 125 inimest. Algselt ei olnud juttu lennukis viibinutest. Kuna lennukist endast mingeid jälgi ei leitud (peale väikese kütuselaigu koridori põrandal?!), levis versioon, et plahvatus oli nii tugev, et kogu lennuk koos reisijatega lihtsalt aurustus (NB!?). Nüüd aga teatab 10. septembri Postimees, et „Pentagoni 184 ohvri surnukehadest on õnnestud identifitseerida kõik peale viie“. Lennuk aurustus, aga inimesed tegid kõik peale viie pehme maandumise! Näpistage mind, et ma ärkaksin!

Umbes analoogiline lugu on neljanda Boeinguga, mis ametliku versiooni kohaselt kukkus alla Pennsylvanias Shanksville’i põllule. Samas Postimehe numbris on ka selle kohta šokeeriv teade: „Pennsylvanias kukkus United Airlinesi lennuk alla sellise kiirusega, et 92% ohvrite surnukehad aurustusid.“ Mistõttu polnud võimalik neid identifitseerida. Meediast on viimastel aastatel läbi jooksnud paljude lennukatastroofide materjalid. Erinevates tingimustes, erinevatel kiirustel ja kõrgustes toimunud katastroofides pole olnud ainsatki juhtumit, kus inimesed ja lennukid oleksid aurustunud. Korjatakse kokku lennukite tükid ja surnukehad ning esitatakse need uurimisorganitele. Ameerikas aurustuvad lennukid ja inimesed imekergesti, kõik sellekohased materjalid salastatakse ning inimestele korrutatakse tüütuseni sama absurdset versiooni. Tõepoolest IMEDE MAA, tõeline Wonderland!

Umbes kuu aega hiljem, oktoobri lõpus, sõitis mind kostitav perekond koos minu hoole all olevate õpipoiste ning minuga Pennsylvaniasse sugulastele külla. Olin kaasas autojuhina, sest kõrges eas pererahvas polnud eriti valmis pikka sõitu ise ette võtma. Tagasiteel otsustasime sõita mööda Shanksville’i katastroofikohast. Jõudsime lagedal põllul veel politseilintidega piiratud umbes 10–12-meetrise läbimõõduga, 4–5-meetrise sügavusega kraatri juurde. Saime piisavalt lähedale, et näha detailides kogu pilti. Kraater oli peaaegu ringikujuline, rinnatisele kuhjunud pinnasega.

Ümberringi, nii kaugele kui silm ulatus, laius lage, sõtkumata, põlemata ja kahjustamata rohumaa, kus polnud jälgegi seal toimetanud otsingu- või avariigrupi tegevusest. Midagi pidi ju lennukist siiski järele jääma!? Mingid jäljed oleksid maha jätnud ka katastroofikohta kontrollinud isikud ja tehnika! Ja see midagi oleks pidanud ümbritseval maapinnal näha olema! Aga mitte midagi – puhas mateeria muundumine energiaks! Milleks küll maailma teadlased kulutavad nii palju energiat ja raha, et Prantsusmaa ja Belgia piiril sügaval maa all kvadroneid põrgatades saada üliväikestest mateeria osakestest pisukest energiat? Ameerika poliitikud võiksid märgatavalt kergendada maailma teadlaste tööd ja oma rikkalikke kogemusi selles vallas jagada!

Hämmastab mind veel Postimehes ilmunud lause, et Pennsylvania lennuk kukkus alla lausa kosmilise kiirusega. Tahaks teada, kuidas sai lennuk sellise kiiruse saavutada? Boeingute keskmine kiirus on 850 km/h, seda horisontaallennul ja hõredas õhus. Madallennul, nagu väidetavalt liikusid kõik 9/11 aktsioonis osalenud lennukid, pidi nende kiirus olema märgatavalt väiksem. Isegi siis, kui lennuk mõnesaja meetri kõrguselt otse alla sööstis (Bushi kuulus ulmevalda kuuluv sentents „Let’s roll!“), ei saanud ta oma kiirust oluliselt tõsta. Järelikult pidi ka selle lennuki kiirus kokkupõrke hetkel olema mitte üle 800 km/h, seega sama, mis väidetavatel tornide rammijatel.

Paljude lennukatastroofide puhul, kus lennuk põrkub täiel kiirusel kokku mägedega või tungib otsapidi maasse, jäävad lennuki põhilised osad ja suurem osa inimestest alles, isegi tuvastamiseni terveks. Pentagoni lennanud „lennuk“ ise aga aurustus, inimesed on hiljem antud käsu kohaselt peaaegu kõik leitud ja tuvastatud. Imedele ei näi lõppu tulevat! Muidugi, kui maailmas hakati juba ilmsetele faktidele tuginedes järjest valjemini rääkima, et Pentagoni ei lennanudki mingi lennuk, vaid seda tabas lähedalt lastud USA enda tiibrakett, siis ei jäänud ilmselt poliitikutel midagi muud üle, kui kiiresti kokku panna kolmandas lennukis olnud inimeste DNA-d ja üllatada maailma järjekordse väljamõeldisega, et need on leitud Pentagonist. Väike hädavale kosmilise pettuse taustal!

Umbes paar kuud pärast katastroofi, kui suurem osa veel suitsevatest rusudest oli ära veetud ja inimesi hakati lubama paari kvartali kaugusele endiste tornide asukohast, külastasin minagi seda kohta, püüdes pääseda võimalikult lähedale. Gigantsete purihammastena seisid püsti tornide kandvad metallkonstruktsioonid. Minu tähelepanu köitsid nende tohutu jämedate profiilterasest koostatud tugisammaste otsad. Peaaegu kõik terasprofiilid olid läbi lõigatud diagonaalis ning näisid omapäraste hamstri lõikehammastena.

Juba siis tekkis mõte, milline tohutu jõud pidi see küll olema, mis kõik vertikaalsed tugitalad peaaegu ühesugusel kõrgusel nii puhtalt läbi lõikab? Ei olnud jälgegi metalli paindumisest või murdumisest. Hiljem on palju räägitud ja kirjutatud teatud plastilisest lõhkeainest, millega lõhatakse lammutamisele kuuluvaid maju ja sildu. Õigesti paigaldatud plastikpommid pidid tegema just niisugust tööd. Selliselt arutledes hakkavad mosaiigi killud kokku saama.

Tahtmata mingilgi moel kaasa rääkida erinevatele vandenõuteoreetikutele (kuigi kolossaalse vandenõu eksisteerimist on juba tõestatud tohutu hulga faktidega), olen oma loos püüdnud edasi anda enda poolt kogetu ja nähtu, mida kinnitavad sõltumatult kogutud lugematud materjalid. See on ainult tilluke osa neist vassimistest ja faktidega manipuleerimistest, mida USA juhtkond on ette võtnud, et varjata koletut kuritegu omaenda rahva vastu.

Valter Sääsk, 2001. aastal New Yorgis Manhattanil elanud koduõpetaja

Allikas: Valter.Saask.ee