Viimastel nädalatel on rohkelt kõneainet pakkunud vastuoluline teema – abort. Üle-euroopalise kampaaniast “Üks meie seast” (“One Of Us”) on näiteks Postimees välja noppinud vaid ühe (aga küllap meid kõige lähedamalt puudutava) idee, et riik ei tohiks aborte (osaliselt) kinni maksta, sest maksumaksjate raha eest abordi korvamine on paljudele inimestele vastuvõetamatu. Tegelikult hõlmab kampaania ka mitmeid muid embrüotega seotud teemasid.

Telegram avaldab täiskujul 20. veebruaril ajalehes Eesti Kirik ilmunud arvamusartikli, kus EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja Triin Käpp arutleb teemadel: embrüo, tüvirakud, abort etc.

Mind ajendas sellel üpris vanal teemal taas mõtteid turgutama üleeuroopaline kampaania “Üks meist” (Vt Eesti Kirik 30.01). Idee on üllas, kuid lahenduses julgen kahelda.

Tegu on teemaga, millel on rohkem tahke kui Rubiku kuubikul ning millel lahendusigi tõenäoliselt sama palju. Kuuluvad ju siia valdkonda nii abort, geenitehnoloogia, kehaväline viljastamine, eugeenika, enneaegsete elule turgutamine kui ka inimkonna suurenemine ja vananemine arstiabi kättesaadavuse tõttu, eutanaasiast rääkimata. Mainitud sai vaid väike osa spektrist. Seega on tegu äärmiselt interdistsiplinaarse teemaga, mis hõlmab endas nii humanitaariat, sotsiaaliat, reaaliat kui meditsiini. Tõeline pärl uurimisgruppidele!

Kuid tagasi tegelikkusesse. Alustada võiks elementaarsemate näidetega, mis meid iga päev ümbritsevad.

Naine on rase ja käib looteuuringutel, kus öeldakse, et 50% tõenäosusega sünnib puudega laps. Tõenäoliselt soovitatakse talle aborti. Seda pooldab ka ühiskond, mis suures osas ei toeta puudega inimeste arengut. Kuna ka pereväärtused pole meil au sees, siis kardab naine jääda ilma nii oma mehest, tööst kui ka inimväärsest elust. Ta otsustab lapsest loobuda. Kuid ehk oleks sündinud hoopis teise 50% alla kuuluv ehk täiesti terve laps?

Esimene küsimus, mis mulle esitati, kui ma raseduse kahtlusega naistekliinikusse helistasin, oli: kas see on teie jaoks hea või halb uudis? Oleks tegu olnud halva uudisega, oleks ma aja saanud hommepäev; hea uudise puhul kuu või kahe pärast, sest siis pole ju kuhugi kiiret.

Kui me siiski soovitaksime kõigil naistel sünnitada, mis ka ei juhtuks, siis kes võtab endale vastutuse nende laste eest hoolitsemisel? Kirik? Riik? Euroopa Liit? Kui me palume abordid keelustada, siis peaks seesama üksus tegelema nii ennetuse kui ka tagajärgedega. Kas meie heaoluühiskond on selleks valmis?

Kas tegu on poliitilise küsimuse, ühiskonna arenguetapi või meie nn suhtumise muutmisega? Kui naine on olukorras, kus tal ei ole mingit kindlust oma tuleviku ees, kui puudub ühiskondlik ja perekonna tugi ning võib-olla ülehomme ka elukaaslane, siis kes on nii tugev, et julgeb sünnitada potentsiaalse väärarenguga lapse?

Kui lootediagnostika eesmärgiks peaks olema juba varakult naist erinevateks võimalusteks ette valmistada, siis kas pole tegelikult saavutatud vastupidine tulemus, mil naised soovivad üksnes kinnitust, et kõik on korras, ja kui ei ole, siis suunavad ka arstid neid pigem abordilauale, kuna see on nende meelest ehk kõige ratsionaal­sem lahendus?

Oleme olukorras, kus ühiskond ei suuda toetada meditsiini kätte antud (varem ehk rohkem looduslikke) valikuid.

Teadusuuringud ja inimelu. Olen nõus, et tänapäevasel tehnoloogilisel arengul on peadpööritav kiirus, nii et religioon ja filosoofia kipuvad üha enam maha jääma kõikide tulemuste eetilisel tõlgendamisel. Ühelt poolt on see ka eesmärk – teadus peabki olema kogu aeg pool sammu eespool, et olla tõeliselt vaba arenema. Samas peaksid religioon ja filosoofia talle kõvasti kuklasse hingama ning olema valmis uute avastuste rakendustes kaasa rääkima.

Hetkel tundub, et oleme sellega lihtsalt hiljaks jäänud ja soovime nüüd kella paar aastakümmet tagasi keerata – oodake meid ka, me nüüd ärkasime oma letargiast ja tahame öelda, et see on äkki vale!

Omaette küsimus on see, mida säärase kampaaniaga saavutatakse. Tegu on Euroopa Liidu kodanikualgatusega, millele Euroopa Komisjon peab andma formaalse vastuse, millist tegevusplaani antud küsimuses rakendatakse, kui üldse midagi kavatsetakse ette võtta.

Vaadeldes abordi lubamise eest võitlemise ajalugu ning tüvirakkudega kaasnevaid diskussioone, julgen ennustada, et Euroopa Liidu poliitikutel ei ole suuremat huvi antud teema eest täiel rinnal võitlema hakata.

Teema on jätkuvalt oluline, selles ei tohi kahelda, küsimus on pigem meetmetes. See on nagu laste kasvatamine – kas neid toetades või karmi käega keelates. Me vast kõik teame, mis juhtub, kui lapsele keelata seda, mis talle on tükk aega lubatud – ta läheb ja teeb seda salaja. Sama on ühiskonnaga.

Hea meelega annan oma toetusallkirja elupooldavale ehk pro-life petitsioonile, mis sisaldab endas rohkem toetust perekondadele, üksikvanematele, sotsiaalsetele tugistruktuuridele, nõustamisele jt toetusmeetmetele. Ma olen igati abordi vastane, kuid seda juhul, kui me loome olukorra, kus – utreeritult öelduna – aborti polegi tarvis. On ilus öelda, et inimelu on püha, kuid sellisel juhul võiks seda pühadust hoida läbi kogu elu.

Originaalartikkel:  Eesti Kirik

Loe teemakohast arutelu ka eetikaveebist.

Toimetas Mariann Joonas