Foto: erakogu

“Ma ei taha arutada Ukraina sõja teemal. Mind seal ei ole. Kes saavad minu postitustest kasu? Kahjuks mitte keegi! Aga on siiski vaja sellest kirjutada. Ma tunnen, et on vaja. Seega otsustasin hakata sõjast kirjutama oma parimate teadmiste ja arusaamade järgi. Rääkida on palju. On palju erinevaid lugusid, millest saaks jutustada,” kirjutab möödunud nädala Ukraina piiril põgenikke aitamas käinud jurist Andrei Vesterinen. Afganistanis jala kaotanud veteran tunnistab, et oli tookord eestlasena liitlasi esindades ise okupant ja leiab, et sõda on vale, kohutav ja muudab seda näinud inimeste elu igaveseks.

Avaldame tema kirjutatud teksti toimetamata kujul.

Sõda on kohutav. See on vale otsus. Nõnda ometi ei tohi. Hinges on kuidagi valus sellest, et inimesed hukkusid ja hukkavadki. Facebookis on nüüd kõigist üleöö “eksperdid“ saanud. Nad vaidlevad, tõestavad üksteisele midagi. Süüdistavad, et kus te olite viimased kaheksa aastat, kui teatud sündmused toimusid. Ma siiski usun, et kõik, kes parasjagu selles kohutavas õuduses lahingutsoonis ei viibi, pole üldse väärt midagi arutama. Need inimesed, kes pole kunagi püssirohtu nuusutanud, pole tule all olnud, kuidas nad saavad üldse olla “eksperdid“ ja midagi arutada? Kuid paraku pakuvad Interneti avarused sellise võimaluse, hoolimata vastavate kogemuste ja teadmiste puudumisest.

Meil pole selleks õigust. Inimestel on aga õigus rahule. Armastusele. On õigus elule. Käsku surra ei ole. Ja ei tohiks olla. Kahjuks fakte peidetakse Venemaa ajaloo vältel sageli. Selliseid näiteid on palju. Afganistan, Tšernobõl, Tšetšeenia. Justkui mingi sõjaline doktriin – “inimestest pole kahju, peaasi, et kõrgust võtaks.“ Aga kes hukkavad? Noored sõdurid. Kahuriliha. Ise olin seesama kahuriliha 2008. aastal nn rahuvalvemissioonil Afganistanis ja saan sellest väga hästi aru.

Ja järeldus, mille ma oma elu, oma kibeda kogemuse pärast tegin, on arusaam, et mis oli tehtud valesti. Ja et sõda on hirmutav ja kohutav. Ja pole seal tõde. Tõde seisneb selles, et sul peab olema tahtejõudu, et tunnistada endale, kes sa olid kauges Afganistanis. Ma olin seal okupant. Ma tunnistan.

Pärast oma vigastust nägin 2008. aastal Inglismaal haiglas poisse poolel voodil. Ei käsi ega jalgu. Ma nägin halvatuid poisse, ma nägin põletada saanud kehadega poisse. Kohtasin ka neid, kellel oli osa ajust puudu. Puuetega inimesed. Noored poisid, kes käisid hirmsa ja kasutu sõja veskikividest läbi. Nende taustal olen ühe raudjalaga täitsa õnneseen. Pärast seda hakkad elama teistsugust elu. Hindad iga hommikut. Armastad elu. Ma nägin kogu seda süsteemi nii Inglismaal kui ka Eestis. Ja ma ütleksin, et see on selline hiiglaslik masin. On kaasatud paljud inimesed. Ja kõik milleks? Et hukkuda kuulide all sõjas, mida poliitikud alustasid äri pärast, isiklike ambitsioonide pärast, väidetavalt mingite „huvide“ või mingi „võitluse“ pärast, olgu selleks siis Iraak, Afganistan või nüüd Ukraina jne.

Need sõjaväelased, kes sõjas ellu jäid, isegi need, kes haavata ei saanud, elavad pärast teistsugust elu. Haavamine ei tähenda ju ainult füüsilisi vigastusi. Miski ei saa enam olla nii nagu oli enne. Elu ei ole enam sama, mis enne sõda. Ja siin kõmmutab kõigi peades erineval viisil. Kellel on raske posttraumaatiline stress, mis võib lõppeda erinevalt. Kellele võivad tagajärjed olla veelgi rängemad. Enesetapp, alkohol, narkootikumid. Kinnipidamine vanglates. Keegi läheb edasi teenima, osaledes sageli erinevates sõjalistes konfliktides üle kogu maailma. Keegi satub kurjategijate maailma. Kõik see on selle tagajärjed, mida kogeb noormees, kui ta hoiab relva käes ja osaleb sõjategevuses. Ma tean palju selliseid lugusid. Hea, kui sul õnnestub endaga palju tööd teha ja normaalset elu elama hakata. Aga jälg jääb. Kuidas ka ei keerutaks. Niisugune on reaalsus.

Ja nüüd on jälle sõda. Ja inimesed hukkavad jälle. Noored poisid. Sõdurid. Langevad vangi. Saavad haavata. Ja milleks? Misjaoks? Selleks, et nende emad hiljem kuuleksid, et poeg sai oma kohust täites hukka? Mis see kohus aga üldse on? Hukata nende eest, kes neid otsuseid teevad? Kuid need, kes sõjad valla pääsevad, ei lähe kunagi sõjaväe eesotsas. Kuidas ometi varem sõditi? Läks sõjavägi, eesotsas läks näiteks Julius Caesar või teised väejuhid. Ja toimuski lahing. Tasub märgata, et võitlesid elukutselised sõdurid. See oli nende kutsumus. Kui globaalset võrgustikku uskuda, siis kunagi pakkus Saddam Hussein George W. Bushile mistahes territooriumi alal üks-ühele kohtuda ja relvad käes asjad korda ajada. Igaühele üks automaat ja selle jaoks mitu pidet. Tõepoolest, miks ei saa poliitikud asju niimoodi korda ajada?

Paraku lõppevad kõik need poliitikute alustatud sõjad alati traagiliselt. Surm ja vigastatud inimesed on ju kohutavad. See on tragöödia. Kuid tragöödia ei piirdu sellega. Tragöödia on ka selles, et iga sõda jätab inimestesse väga raske jälje.

Kui minu käest küsitakse, millel seisukohal olen, ma vastan: olen sõja vastu. Olen inimeste hukkamise vastu. Inimene on selline olend, kes elu jooksul muutub, saab targemaks, kogenumaks. Vaated toimuvale, teatud eluoludele võivad muutuda. Meie informatsiooniajastul on kõige tähtsam oskus informatsiooni analüüsimine.

Täpsemaks mõistmiseks tuleb vaadata ajaloosündmusi, mida kirjeldavad inimesed, kes tõesti saavad sellest võimalikult objektiivselt rääkida.

Üks neist inimestest, kelle arvamust ma üsna tõsiselt võtan, on ajakirjanik Aleksander Nevzorov. Ma ei saa mitte nõustuda tema sõnadega, mis on fotol.

“See, mida ma näen, ei erine Vene armeest Esimeses Tšetšeenia sõjas. Seesama juhtimisoskamatus, sama kaos, samasugused tatid ajateenijad. Ja seesama kirg mõttetu ja viljatu pommitamise vastu. Mäletate ju, kuidas Esimene Tšetšeenia sõda lõppes.” – Aleksander Nevzorov

Lõppude lõpuks, kui vaadata Esimese Tšetšeenia sõja kroonikat, et kui palju hukkus, kui palju sai haavata, kui palju langes vangi, kuidas selle sõjalise operatsiooni kohta üldse otsuseid tehti, kuulata intervjuusid, sealhulgas hiljem tapetud kindral Lev Rokhlini intervjuud, siis on näha, et olukord on täpselt samasugune. Nevzorov teab Tšetšeenia sõjast väga palju. Samuti saab kuulata intervjuud Juri Ševtšukiga. Ta teab sõjast ka palju. Saab kuulata Aleksander Rosenbaumi laulu “Afganskaja vjuga“ (“Afgani tuisk“). Selles laulus sisalduvad vastused paljudele küsimustele “miks?“. Perioodid on erinevad, kuid olemus on sama:

“Südantlõhestav tuul, aga mitte jumal kelmi ei märgistanud,
Too, kes meid külma viskas, on täna soojas ja au sees.“
(https://www.youtube.com/watch?v=IEhcwHhZPbk)

Seega on olukord kahjuks suures osas sarnane. Ja jälle vaikivad ametlikud võimud reaalseid kaotusi maha. Tragöödia ongi selles, et inimesed hukkavad jälle. Hukkavad sõja pärast, kus need, kes selle valla päästsid, lahingutes ei osale. Kahjuks. Kui nad ise osaleksid või nende pojad osaleksid, oleks sõdu küll vähem.

Andrei Vesterinen

Allikas: Army Law Facebook
avaldatud autori loal