Avaldame ühe mõtlemapaneva artikli Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse esimehe Aivar Halleri sulest, mis ilmus algselt enne kooliaasta algust Eesti Ekspressis. Selle sõnum on aga aegumatu.

Kallis lapsevanem!

Imeline sügis ja uus kooliaasta on saabumas. Ühest küljest oled taas tuttavas olukorras – suvi on läbi, sügis algab, päevad aina lühenevad ja ööd muutuvad pimedamaks. Oled neid tsükleid kogenud palju, ja ühest küljest tundub, et kõik on sama. Teisalt oskad iga aastaga üha paremini tähele panna tähtsaid muutusi – elu kui terviku ja selle detailide jälgimine aitab mõista, et ainus kindel ja muutumatu asi siin ilmas on see, et kõik muutub.

Selline tähelepanuvõime avardumine on inimese arengu oluline eeldus. See aitab tegelikkust jälgides mõista muutuste sisulisi põhjuseid ja olla seeläbi üha paremini valmis pidevalt toimuvateks muutusteks. Julgen seda valmisolekut nimetada harituseks. Ja mulle tundub, et see peaks olema ka meie koolides toimuva protsessi sisu.

Iga päev õpid järjest paremini tähele panema seda, mis toimub sinu ümber. Aga veelgi olulisem on see, mis toimub sinu sees, sest seesmine ehk vaimne ja hingeline valmisolek aitab mõista, mis tegelikult väljaspool toimub ja miks see sulle tähtis on. Üksiti aitab see mõistmine loomulikul moel igasugustele keskkonnamuutustele vastavalt tegutseda ning isiksusena areneda ja ellu jääda. Meie rahva vaimne ja hingeline valmisolek tervikuna või tegelikult selle puudulikkus on põhjus, miks ma oma kolleegide ja mõttekaaslaste nimel praegu sinu poole pöördun.

Mulle on alati meeldinud ütlus, et eesti rahvas on arvult väike, aga vaimult suur. Kui vaatame oma ajaloo viimast 150 aastat, on selles ütluses iva sees. Paraku on ainus muutumatu asi see, et kõik muutub. Oleme jäänud üha väiksemaks – moodustame vähem kui 0,02% maailma rahvastikust. Samas ei ole meil täna alust uhkust tunda oma rahva vaimu- ja hingejõu üle. Lausa vastupidi – oleme muutunud planeedi häbiplekiks, kui võrrelda alkoholi, narkootikumide ja kõrgvererõhu tagajärjel surnute suhtarve.*

Kõik need kolm õõvastavat edetabelit, mille tipus me rahvana troonime, viitavad erakordselt kõrgele stressitasemele ühiskonnas. Samas oleme Euroopa Lastevanemate Liidus kolleegidega igapäevase elu konkreetseid olukordi, olusid ja suhtarve võrreldes jõudnud järeldusele, et meie ühiskondlik stressitase ei erine reaalelus väga palju teiste Euroopa rahvaste omast. Kõigil on väga suur laenu- ja maksukoormus ning igapäevase eluga hakkamasaamise mured.

Mis meid siis ikkagi tapab? Mulle ja kolleegidele tundub, et see on riikliku tähtsusega küsimus. Meie rahvas peaks sellest probleemist teadlik olema ja terve talupojamõistusega selle põhjuseid otsima. Mitmed Eesti kasvatusteadlased usuvad, et probleemi juurpõhjus on sisulise suhteõppe puudumine koolis. Meie lapsed ei õpi oma tundeid tundma ega nendega hakkama saama. Miks?

Täpset vastust ei tea veel keegi, aga järgnev on minu ja mõttekaaslaste vaatenurk. Tunnetest rääkimine on meie ühiskonnas pigem nõrkuse tunnus, aga nõrk olemine tähendab konkurentsivõimetust. 12 aastat õpivad meie lapsed alluma välisele hindajale ja peitma oma tundeid, et näida tugev ja püsida konkurentsis. Ja kui pinge üle pea kasvab, võetakse eeskuju vanemast põlvkonnast ning hakatakse seda pinget ennast uimastades leevendama. Muidugi võidakse pideva pingega ka kohaneda, aga selle tagajärg on reeglina varajane haudaminek kõrge vererõhu pärast.

Kallis lapsevanem, kindlasti on sul nüüd küsimus, et mida sina saad teha, et see tõsine probleem lahenduse leiaks. Mul on kolm ettepanekut. Esiteks vaata endale peeglis otsa ja küsi, kui tervislikult sina oma tunnete ja mõtetega hakkama saad? Kui tunned, et pinge on kõrge ja tervisenäitajad pole samuti enam korras, siis palun ära karda olla nõrk, vaid otsi abi. Probleemi tunnistamine on suur arenguhüpe nii stressis lapsevanemale endale kui ka tema pereliikmetele, kes eeskuju järgivad.

Teiseks küsi oma lapselt, kuidas ta ennast koolis tunneb, ja vajadusel aita tal nende tunnetega tervislikul moel hakkama saada. Kui oma elukogemusest ei piisa, pöördu kooli hoolekogu poole ja korraldage koos kooli kogukonnaga nii, et sinu lapse koolis oleksid vastava haridusega asjatundjad lapsi aitamas. Ja mitte ajutiselt, vaid siis, kui abi on vaja.

Kolmandaks küsi oma lemmikpoliitikult, kas ta on selle probleemiga kursis ning millal ja mida kavatseb selle õõvas tava olukorra muutmiseks ette võtta. Usun, et kui ka mõnikümmend tuhat Eesti lapsevanemat peab vajalikuks ja võimalikuks nende kolme ettepaneku osas tegutseda, on meil kõigil veel lootust!

Oma tunnetega hakkamasaamist soovides

Aivar Haller

Eesti Lastevanemate Liit

* Andmed on üksikult kättesaadavad World Health Organizationi, UNESCO ja World Banki kodulehelt, aga ülevaatliku pildi saab kodulehelt www.worldlifeexpectancy.com.

Allikas: Aivar Halleri blogi

Foto: Shutterstock