Foto: ekraanikuva / davidicke.com

“Meie, ameeriklased, oleme ülimad süütud. Me oleme igavesti meeleheitel uskuma, et seekord räägib valitsus meile tõtt,” on öelnud endine New York Timesi reporter Sydney Schanberg. Vaatluse all on võltsuudised. Nimelt, on olemas on terve hulk nn võltsuudised, mis pole tegelikult niivõrd uudised kuivõrd kõmuline tabloidimaterjal, mida jagavad kõik, kellel on Twitteri konto, Facebooki leht ja aktiivne kujutlusvõime. Need lood ulatuvad naeruväärsest ja ilmselgelt klikke tekitavast satiirilisest jamast kuni poliitilise manipulatsioonini. Selline on peavoolumeedia nii USA-s kui ka Eestis.

Igaüks, kellel on vähegi mõistust ja ligipääs internetile, peaks suutma nendest lugudest tõe ja valed mõne alusuuringu abil välja selgitada. Nende lugude õitseng on suuresti tingitud laiema avalikkuse üldisest kergeusklikkusest, laiskusest ja meedia kirjaoskamatusest, mis oma õpitud järgimise kaudu seab harva kahtluse alla, esitab väljakutseid või seisab tõeotsimise vajadusega silmitsi.

Siis on veel kavalamad uudised, mida levitab üks suurimaid võltsuudiste levitajaid: USA valitsus. Keset valitsuse ja korporatiivmeedia hoolikalt kureeritud apopleksiat võltsuudiste pärast ei kuule te kuigi palju valitsuse rollist propagandast lähtuvate võltsuudiste koostamisel ja levitamisel – sageli korporatiivse uudistemeedia abiga – sest nii see mäng ei käi.

Miks?

Sest võimud ei taha, et oleksime skeptilised valitsuse sõnumi või tema korporatiivsete kaasosaliste suhtes peavoolumeedias. Nad ei taha, et me oleksime tähelepanelikumad, kui rääkida sellest, millist teavet me võrgus seedime. Nad tahavad lihtsalt, et me tunneksime sõltumatuid või alternatiivseid uudisteallikaid, usaldades samal ajal neid – ja nende kolleege – uudiseid meie eest kontrollima.

Tõepoolest, viimastel aastatel on Facebook ja Google end mugavalt internetis tõe vahekohtunikeks määranud, et välja selgitada, mis on rämpspost või klikisööt.