Foto: By Carlo Faulds, Public Domain, Wikimedia Commons

Saates “So What You’re Saying Is…with Peter Whittle” väidab Inglismaa üks tuntumaid ajaloolasi David Starkey, et rida kaalutlemata sündmusi ja otsuseid sundisid paanikas Briti valitsust hooletult hülgama mõistliku koroonaviiruse plaani ning valima tee, mis tõenäoliselt kahjustab nende riiki oluliselt rohkem kui viirus ise.

Dr Starkey sõnul sooritab Inglismaa majandusliku suitsiidi haiguse nimel, mis pole nii tõsine: “40 000 surma 60 miljoni elanikuga riigis on tühine protsent.”

Võrreldes praegust viirust teiste ajalooliste pandeemiatega, usub Starkey, et nigel olukord, millest me end praegu leiame, on tekkinud hoopis muudel põhjustel. Varasemad pandeemiad, nagu näiteks Must Surm, hävitasid kuni pool Euroopa elanikkonnast. “Esimese lainega hävines 20–25% kogu elanikkonnast. Koroonaviiruse puhul pole see inimeste arv ligilähedanegi,” nendib ta.

Kontrastina, kuigi kõik surmad on traagilised isiklikul tasemel, pereliikmetele ja tuttavatele, keda need mõjutavad, pole koroonaviirus rahvastikule kaugeltki nii ohtlik kui varasemad pandeemiad. Sellest tulenevalt väidab Starkey, et konservatiivne valitsus tegi õigesti, järgides Rootsiga sarnast lähenemist, mis oli palju leebem kui teistes Euroopa riikides.

“Järgisime alguses Rootsi mudelit, praeguseks peaaegu demoniseeritud karjaimmuunsuse tekitamise, inimeste sotsiaalse distantseerumise ja rõhutatud hügieeni eest hoolitsemisega, riigi täieliku lukustamise asemel.”

See lähenemine sobis peaminister Boris Johnsoni suhtumise ja iseloomuga. Aga ühe võtmetähendusega nädalavahetuse jooksul, mis Starkey sõnul läheb ajalukku, toimunud sündmused (Northwick Parki haigla ülekoormus, Imperial College’i hirmutav 500 000 potentsiaalse surma mudel ja prantslaste ähvardus piirid sulgeda) tekitasid tooride valitsuses paanikat, mille tagajärjel riik lukustati ilma igasuguse plaanita epideemia lahendamiseks. See oli lihtsalt abinõu, et päästa NHS (United Kingdom National Health Service ehk riiklik tervishoiuteenus).

Starkey sõnul oli NHS-i kaitsmine tooride valitsuse meeleheitlik katse, et mitte näida vastutavana tervishoiusüsteemi ülekoormuse pärast. Briti valitsus suurendas NHS-i võimekust tegeleda Covid-19 patsientidega kõigi teiste arvelt, sh ka vähipatsiendid jpt. Starkey sõnul on tegu enneolematu Hippokratese vandest taganemisega, mida mujal riikides pole juhtunud.

“Kuidas on võimalik, et valitsuse ebakompetentsuse tõttu lihtsalt hüljatakse kõik teised haiged. Sellest hoolimatusest põhjustatud surmad tulevad kõik tagantjärele.”

Starkey sõnul on NHS-i kaitsmine sarnane olukorraga, kuidas katoliku kirik tegeles lasteahistamise skandaaliga, keskendudes institutsiooni ringkaitsele, selle asemel, et hoolitseda patsientide eest, kelle eest nad on tegelikult kohustatud hoolitsema.

“Me käitume, justkui suremine oleks vale, selle asemel, et aktsepteerida seda kui paratamatut elu osa. See on fundamentaalne viga mõtlemises. Meditsiin on jõudnud religiooni tasemele ja arstid on asendunud preestritega, kes peaksid tagama inimestele igavese elu. “

Starkey sõnul on sellise olukorra põhjustanud liiga aeglane ja suur valitsuse masin. “Head kriisi ei saa raisku lasta, me peaksime identifitseerima, mis on valesti ja üritama seda parandada, muutuma uuesti riigiks, mis valmistab ja toodab asju; eraldama raha kohaliku teaduse ja tööstuse jaoks ja suunama raha inimestele, kes midagi teevad. Kokkuvõttes on tugev meditsiinisüsteem riikides, millel on tugev majandus, praeguses seisus aga keskendume vastupidisele.“

Vaata kogu intervjuud siit:

Toimetas Taniel Kasemägi