Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust ehk Brexit tekitab rohkelt vastakaid arvamusi, ning mitmed on võtnud sõna, nagu Brexiti üks eesmärke olekski inimesi kahte vaenulikku leeri ajada. Huvitavate seisukohtade poolest tuntud ärimees ja psühholoogia magister Alar Tamming rääkis Äripäevale, mida arvab Brexitist tema ning avaldame Tammingu loal tema mõtted ka teile lugemiseks.

1) Millised on Brexiti mõjud Eesti ja Euroopa majandusele?

Eesti majandusele suured mõjud puuduvad. Kuna mõlemad riigid on huvitatud omavahelistest majandussuhetest, siis kahepoolsete lepingutega on võimalik kõike majandust puudutavat reguleerida. Tõenäoliselt toimuks ka vastastiku kasulike lepingute sõlmimine ilma EL-ita kiiremini, kui EL-s olles. Oht on muidugi selles, et EL-il võib tekkida soov Suurbritanniat karistada ja tehakse kõik et normaalseid majandussuhteid ei tekiks. Sel juhul ei lasta ka Eestil otse Suurbritanniaga diplomaatilisi suhteid arendada. Loomulikult viib selline areng EL-I veelgi kiiremale lagunemisele. Brexit annab EL-ile suurepärase võimaluse kõikides oma majanduslikes hädades süüdistada Suurbritannia lahkumist. Sügavamate probleemidega tegelemist (riikide võlakoormate jõudmine jätkusuutmatutele tasemetele, võlal põhineva rahasüsteemi vältimatu häving, poliitikute eemaldumine rahvast) välditakse veelgi enam ja kriisi tegelikke põhjuseid isegi ei teadvustata rääkimata nendega tegelema hakkamisest.

2) Kui pikalt mõjutab brittide otsus börsidel toimuvat?

Börsidel ei maksa vaadata lühiajalisi muutusi vaid pikemaid tsükleid. Kindlasti on tänane kukkumine ajendatud Brexitist. Aga tegemist on just ajendiga mitte põhjusega. Põhjuseks on turgude ja reaalmajanduse sõltuvus rahatrükist, mis on tõstnud viimase 7 aasta jooksul turge ja hoidnud majandusel reaalsusele silma vaatamast. Kuid turgude tõus ei ole seotud mitte majanduse ja inimeste heaolu kasvuga vaid sõltuv järjest uutest ja uutest rahasüstidest ja laenudest. Turgude edasise languse korral eitatakse endiselt börsidel olevat gigantset mulli, mille lõhkemist on kõikide fiskaalsete vahenditega takistatud ja börsidel tekkiv kriis aetakse taas Brexiti süüks. Kui vaadata natuke pikemaid tsükleid siis on kriis ja krahh vältimatud. Kriis ja krahh ei ole aga mitte probleemid vaid lahendused, peale nende läbi elamist on taas võimalik majandust arendada terve mõistuslike põhimõtete järgi. Siiski kardan, et peagi levima hakkavat Brexiti süüdistamist ei saa vältida.

3) Kuidas peaks investor brittide otsuse valguses käituma?

Igaüks peab oma investeerimisotsused ise läbi mõtlema ja läbi tunnetama. Inimestel küll meeldib nõu saada, sest sel juhul saab enda valed otsused kellegi teise peale ajada, aga ükski tõeliselt edukas investor pole jõukaks saanud teiste nõuandeid kuulates vaid ikka ise mõeldes. Mina oma investeerimisstrateegiat ei muuda, endiselt hoian ca 50% nii oma isiklikest kui Tavidi varadest kullas.

4) Kes on suurimad võitjad ja kaotajad?

Suurim võitja on Suurbritannia rahvas, sest sisuliselt saavad nad taas hakata ise oma riigi eest otsustama. Poliitikute sõnavaht EL kasulikkusest jääbki sõnavahuks. Kui vaadata hästi suurt pilti, siis EL alusideed on tõepoolest ilusad, kuid nende elluviimiseks on valitud täiesti vale taktika. Iga süsteem peab arenema evolutsiooniliselt, praegu sekkuti jõuga rahvusriikide arengusse ja suunati nad manipulatiivselt EL-iga ühinema. On täiesti selge, et selliselt tekkinud süsteem peab pikemas perspektiivis hävima. Siin kohal tuleb rõhutada, et evolutsiooniliselt arenedes oleks mingil tulevasel ajalooetapil EL-I ja veelgi suuremate süsteemide tekkimine normaalne protsess. Nii nagu hulkraksed on evolutsiooniliselt ainuraksetset efektiivsemad oleks ideaallahenduseks tõesti see, kui inimkond muutuks tervikorganismiks, kus inimesed oleksid nii öelda selle suure tervikliku organismi rakud. Praegu hakati aga sellist protsessi tekitama jõuga. Kõik jõu alusel moodustatud impeeriumid on aga lõpuks lagunenud ja siin ei aita ka kaasaegsed inimeste teadvusega manipuleerimise tehnikad, millega inimestele on mulje jäetud EL-I astumise ja seal olemise kasulikkusest. Praegune EL-i tekkimine meenutab mulle bioloogi, kes on aru saanud suurte organismide efektiivsusest väiksemate ees ja siis võtab üle kahekümne sipelgapesa ja valab need üksteise peale ning loodab et sellest tekib uus kõige edukam terviksipelgas ja kui seda kohe ei juhtu, siis lisab sinna uude kooslusse ka ühe siili ning arvab et tal õnnestub luua vähemalt sipelgasiil.

Ainukesed edukad süsteemid on isearenevad, isereguleeruvad, millel on hea tagasiside ja vigade tuvastamise ja parandamise mehhanism. EL seda kahjuks pole. Siit ka vastus küsimuse teisele osale. Kaotaja on EL, kui institutsioon ja kaotajad on ka kõik inimesed kelle isiklik heaolu sõltub bürokraatiamasina tööst. Samuti on kaotajad inimesed ja eelkõige poliitikud, kes ei ole süvenenud maailmas toimuvate protsesside tegelikku olemusse vaid lähtuvad oma mõtetes eelkõige grupi mõtlemisest. Nende puhul on tegu valusa tegelikkuse tajumisega, sest nende senine väljastpoolt kokku pandud uskumuste süsteemi on tekkinud esimesed mõrad. Teatavasti nõuaks Lennart Merilikku julgust mõnel praegusel võimul oleval eesti poliitikul välja öelda mõte, et ka Eestis peaks tekkima debatt eesti lahkumise üle EL-ist. Ja kuna võimul olijad rahva ootusi ja soove ei taju, siis tõenäoliselt tuleb selle ideega välja EKRE ja suurendab oma toetajaskonda veelgi. Mis omakorda näitab võimul olevate erakondade rahvast eraldumise protsessi jätkumist.

Pikemas perspektiivis aga võidab sellest kogu inimkond, sest tegu on normaliseerumisprotsessi ühe osaga.

5) Kuidas suhtute kulla hinna tõusu, jätkub see ka tulevikus või on tegemist pigem lühiajalise nähtusega?

Kulla puhul on tegu ainukese finantsvaraga, mille käekäiku ja omamist ei määra institutsioonid ja pangad. Tegu on sõltumatu rahaga. Paberraha puhul saab seda lõputult trükkida, elektrooniline trükk on veelgi lihtsam. Kulla puhul on tegu poliitikutest sõltumatu rahaga ja on selge, et see on stabiilsem kui kõik maailma pabervaluutad kokku. Kuld on rahana käibinud üle 2600 aasta. Sellest viimasel sajal aastal on maailmas katsetatud eksperimenti, kus rahad pole enam kullaga seotud ning raha hulga määravad poliitilised otsused. Kõik maailma ajaloos olnud paberraha eksperimendid on lõppenud paberraha väärtuse täieliku kadumisega, ainult rumal või ametlikust propagandast pimestatud inimene usub, et seekord on teisiti. See mis finantsturgudel toimuma hakkab ei ole mitte Brexiti mõju, vaid paberil põhineva ja tagatiseta rahasüsteemi hävingu esimesed selged märgid.

Kulla hind reaalsuses ei tõuse . Üks unts kulda on kõigil aegadel alati olnud üks unts kulda. 100 aastat tagasi sai selle eest kaks head ülikonda ja saab praegugi. Keskklassi odav auto maksis möödunud sajandi 20-ndatel 20 untsi kulda ja maksab ka täna 20 untsi kulda, ning kui kogu tsivilisatsioon kollapsisse ei lähe, siis ka saja aasta pärast sama palju.

Vaja ei ole keskenduda konkreetsetele hindadele või sündmustele vaid tajuda ajaloo kulgu ning protsessi selle taga.

Alar Tamming

Allikad: Alar Tammingu Facebook, Äripäev

Samal teemal: Collective Evolution

Foto: catholicherald.co.uk

Toimetas Mariann Joonas