Kui vaadata fakte, siis on Euroopa Liitu astumine olnud meile väga edukas. Lihtsustatud reisimine EL-i piires, mis sisaldab ka võimalust töötada naaberriigis Soomes ilma sekeldusteta; eurotoetused, mis on tekitanud silmaga nähtavaid muudatusi nii maaelus kui teedeehituses; näiline võime kaasa rääkida maailma ja Euroopa Liidu asjades läbi esindusorganite; keskmise palga pidev kasv; võimalus äritegevuse laienemiseks kaugemale Eesti konnatiigist, mida olen isegi kasutanud. Need on faktid, millele ei saa vastu vaielda. Kui aga asuda neid fakte tõlgendama, tekib natuke teine pilt. Täiesti selge on see, et suurem süsteem on alati tugevam ja võimalik, et ka edukam kui väike süsteem, kuid suurus tekitab alati paindumatuse. Suuremat tankerit on raskem pöörata kui väikest kanuud. Seetõttu on ka Euroopa Liit natuke raskes olukorras.

Kui EL loodi Maastrichti kokkulepete alusel, olid põhimõtted väga selgelt paigas. Riigieelarve puudujääk ei tohi ületada 3% SKP-st ja valitsussektori võlg ületada 60% SKP-st. Mäletan ka seda, et algsetel läbirääkimistel olid selgelt paigas ka trahvid nende kriteeriumide ületamise eest. Ühesõnaga, EL-i loojatel oli selge ettekujutus, mis tagab EL-i püsimise stabiilsuse ja mis mitte. Samadel selgetel loogilistel alustel loodi ka Eesti oma raha, mille nurgakiviks olid tasakaalus eelarve ja riigivõla puudumine. Kahjuks puudusid aga 1997. aastal alla kirjutatatud Stabiiluse ja kasvu paktis sanktsioonid lepete rikkumise korral.

Kui 2003. aasta novembris teatasid Prantsusmaa ja Saksamaa, et nad on ületanud etteantud puudujääki ja võlga, oli juba Arno isaga koolimajja jõudnud ehk Eesti hääletus juba toimunud. Tõenäoliselt ei oleks Eestis olnud piisavalt poliitiliselt julgeid inimesi, kes seda infot teades oleksid hääletanud EL-i vastu. (Läti praegune liitumine euroga on muidugi poliitikute ambitsioonide musternäidis, millele annab distantsilt hinnangu alles ajalugu.) Nii et Eesti astumine EL-i oli paratamatu. Majanduslike kriteeriumide alusel peaks praegu trahve tehtama vähemalt kahele kolmandikule EL-i liikmetele ja kuna see halvendaks nende riikide seisundit veelgi, siis trahve ja karistusi käesolevaks hetkeks enam ei eksisteeri – ainus karistus on uute laenude mitteandmine, aga see on juba finantsinstitutsioonide, mitte EL-i rida.

Töötajate vaba liikumine on ka iseenesest tore, sest kes ei tahaks saada rohkem palka. Ja miks ma peaksin keerama bussirooli Eestis, kui Soomes teenin ma samade liigutuste eest kordades rohkem? Siin on ka surve Eesti tööandjatele palkade tõusuks ja taas saan seda ainult kiita. Kuid vaadates teiselt poolt –  minnes teistesse riikidesse kõrgemat palka saama, oleme me võrdsed pakistanlasega , kes töötab Dubais taksojuhi või prügivedajana. Mõlemad ametid on muidugi ühiskonnale vajalikud, kuid kahjuks mitte eriti kõrgelt hinnatud.

Eestlaste äraminek on toonud esile ka nn intellektuaalide hüüatused, et me peaksime omale kolmandast maailmast hakkama tööjõudu sisse tooma. Jah, kui aluseks võtta see, et paarisaja aasta pärast enam maailmas rahvusi ei eksisteeri, on ainult üks riik ja üks õige mõtlemine ning abiellumine oma rahvuse esindajaga on keelatud, sest see võib tekitada gruppe ja rahvusi, kes räägivad midagi enesemääramisõigustest, mõistmata tõelist suurt ja ainumat tõde, siis pole midagi halba selles, et Eesti ja Londoni tänavapilt muutub nahavärvi poolest sarnaseks. Aga sel juhul võiks ka otse välja öelda, et Gustav Naanil oli õigus, kui ta ütles, et eesti rahvus on nii vana rahvus, kes peabki välja surema, ja meie laulev revolutsioon oli surmaeelne viimane tõmblus. Mina eelistan veel jääda teisele seisukohale ja arvan, et areng toimib läbi mitmekesisuse ja Eesti riik tasub säilitamist.

Eurotoetused on ka üks vahva asi, eriti siis, kui saad neid ise. Kahjuks ei räägita tasuta lõunate ajal kunagi, et millalgi peab need kinni maksma. Kui keegi saab midagi, mille eest ta ei pea tööd tegema, siis teeb teine inimene tööd, mille eest ta midagi ei saa. Lihtne seadus nagu “perpetum mobile” võimatus. Lisada võib ka selle, et ükski valitsus ei saa kellelegi tasuta midagi anda, ilma et ta seda eelnevalt oleks kelleltki teiselt ära võtnud. Kõikvõimalike toetuste jagamisel, eriti kui valitsus on nende jagamiseks laenu võtnud või võlakirju väljastanud ja pangad on selle raha õhust loonud (vastavalt muidugi normidele), võib jääda mulje, et rikkus tekib iseenesest. Iga mõtlev inimene, kes suudab natuke oma tegude tulemusi ette näha, teab, et see nii pole ja millalgi tuleb tasumise tund. Võlgu elamine lihtsalt pole võimalik ja kui võlga ka kohe ei tasuta, siis tasuvad selle järgnevad põlvkonnad. Lisaks oleme tänu euroraha ja -toetuste süsteemiga ühinemisele sunnitud varsti tasuma asuma esimesi arveid, mis hakkavad saabuma Balkani poolsaarelt Joonia ja Egeuse mere äärest.

Kui vaadata nüüd suurt pilti, siis EL-i idee, nii nagu oli sadakond aastat tagasi NSVL-i idee, on väga ilus. Paraku on elu teinud ideedesse korrektuurid. Üks jõudis lõpuni 70. aastaga, teine on alles esimeste kasvuraskuste juures. Paraku on aga nii, et kui minnakse vastuollu fundamentaalsete aluspõhimõtetega, siis ka ülejäänud idee, hoolimata poliitikute retoorikast, ei suuda ehitist enam kanda. See on ka praegu El-iga toimumas. EL-i lagunemist, kuna esialgset ilusat ideed ei suudetud hoida, ei saa enam vältida. Ja nii nagu mainib Nassim Taleb, kes on uurinud ettenägematuid sündmusi, et mida kauem süsteem püsib stabiilne, seda suuremad on vapustused selle kokkukukkumisel. Loomulikult ei toimu see homme ja kuna suure laevaga ei saa järske kurve võtta, siis tõenäoliset saame EL-i astumise järgmistel aastapäevadel taas nentida nii EL-i edusamme kui ka elatustaseme ja turvalisuse järjepidevat halvenemist.

Alar Tamming

Allikad: Alar Tammingu blogi, Äripäev

Pilt: globalccsinstitute.com

Toimetas Mariann Joonas