Foto: Sten Roosvald

Noore poisina olin ma suur spordihuviline. Teadsin kõiki olümpiamängude toimumiskohti, rääkimata Alfred Neulandist ja Palusalust. Neuland oli siis esimene eestlasest olümpiavõitja ja Palusalu teadagi kes, kuid mitte spordist ei plaani ma selles postituses kirjutada, vaid hoopis sellest, mis maailma majanduses toimub. Kuid spordi puhul avastasin hiljem, et hoolimata huvitavatest raamatutest, sportlaste elulugudest ja minevikus toimunud gigantide heitlustest oli palju huvitavam vahetult koha peal spordivõistlusi vaadata. Kalevi korvpallimeeskonna võit Moskva Dünamo üle viimasel sekundil oli ägedam, kui paar aastat peale Müncheni olümpiat lugeda ajalehest järjejutuna korvapalli finaalidraama 3-st viimasest sekundist. Ühes sündmuses olin ma ise osaline, teist lugesin justkui ajaloo raamatust.

Praeguseks ajaks olen lugenud kümneid majandusteemalisi raamatuid, uurinud majandus ja Kondratjevi tsükleid, kriise, buume ja krahhe, püüdnud mõista tulbimaaniat ja USA suurt depressiooni, kuid kõik need sündmused on olnud eelkõige samuti justkui ajaloo raamatute silmitsemine, kus esikaane motoks on klassikaline mõttetera – „Ainus, mis me ajaloost õpime on see, et me ei õpi kunagi ajaloost“.

Internetimull ja 2008. aasta kriis olid justkui esimesed külastused ehtsale staadionile, ehtsate gladiaatorite juurde, kes ehtsalt verest tühjaks jooksid ja kus sai reaalajas vaadata etendust – „Maailma majanduses just praegu toimuv“. Kuid hoolimata dekoratsioonide suurejoonelisusest tundus, et etendus jääb alla varasematele raamatutest loetud showdele. Peale Suurt Depressiooni muutus senine rahvusvaheline arveldussüsteem, kulla omamine keelustati ja maailma tabasid üksteise järel poliitilised vapustused. Internetimull ja 2008. aasta kriis tunduvat aga olevat justkui väikesed kõrvalosa täitjad suures draamas nimega „Kõigi mullide ema“. Ka need olid muidugi kriisid, kuid lavastaja lahendas mõlemad kiirelt ja elegantselt, uputades maailma krediidituru rahaga üle, põhjustades esimesel juhul suure kinnisvara mulli ja teisel juhul selle olukorra kus me praegu oleme. Aga oleme me just kõigi aegade suurima mulli tühjenemisprotsessi alguses. Mullid tühjenevad kas sisina või pauguga. Ning kuigi on kogu aeg justkui oodatud pauku, siis praegu on jõudnud kätte aeg kus on võimalik reaalajas ise oma silmaga jälgida sisinaga tühjenemist. Ei ole vaja lugeda tippvõistlusest, vaid saab ise tribüünil istuda ja vaadata, mismoodi sündmused reaalajas arenevad. Lisan kohe juurde, et mul on seda hästi kurb vaadata. Tuleviku sündmuste etteennustamine on nii tänamatu töö ja seda negatiivsete stsenaariumite korral pigem välditakse – eks iga vähihaige tahaks arstilt kuulda kuidas tal läheb ja ega arst ka ei kipu ütlema, et üks on küll kindel, see et te lõpuks surete ikkagi ära. Ka minule meeldiks eirata reaalsust, kuid reaalsus saab inimese lõpuks alati kätte ning terve inimese tunnus on aktsepteerida elu just sellisena nagu ta on.

Mis siis praegu on ja mis toimub.

Tundub et maailm on natuke liimist lahti. Pinged kasvavad igal pool, kuid poliitilise dimensiooni jätan ma praegu kõrvale. Igapäevaselt poliitikat jälgides kaob suur pilt ning detailid hakkavad varjutama trende. Lisaks saavad suured sündmused sind ikkagi kätte. Ikkagi jõuab kohale info et suursaatkond on sobiv koht oma vaenlasega arveid õiendada ning et Brexit ei saa kunagi olema Brexit ja et Eestis ka justkui aetaks oma poliitikat. See, et Eesti annab välja ühe suurlinna linnajao mõõdu kaob päevasündmustesse süvenedes kiiresti meelest. Nagu ka see, et riiki on alati defineerinud oma raha, oma sõjavägi ja oma riigipiir. Kuid kuna poliitika ei ole minu teema siis liigun siit edasi majanduse juurde. Loomulikult kogu maailmas toimuva majanduse ehk suure pildi, mitte eesti majanduse juurde. Olen taas hakanud jälgima neid müstilisi numbreid, mis kaasnevad börside liikumisega, vaatan mis teeb nafta, loen sel teemal analüüse ning püüan olla kursis suurte trendidega. Ja nii nagu ikka kui jälgid midagi pinnapealselt jääb süvaprotsess teadmata, sest keegi ei räägi sellest.

Peale Trumpi presidendiametisse asumist asusid USA börsid tõusuteele ja majanduskriisi ei paistnud enam kusagilt. Loomulikult ei lasknud ma end eksitada vaid teadsin, et selliste võlamahtude juures ei ole võimalik, et see pikaajaliselt saab nii kesta. Kuid kuna teadsin et tulekahjude kustutamine on USAs väga kõrgel tasemel, siis lihtsalt teadvustasin et majandust tasub siis uuesti vaadata, kui leegid taas lõkkele hakkavad lööma. Ja nüüd on juba mõnda aega võimalik lugeda USA aktsiaturgude langusest, sellest et terve selle aasta võit on haihtunud, et krüptoturg on kaotanud aastaga oma väärtuses ligi 800 miljardit ning et Apple ei ole ka enam väärt triljonit vaid ainult 840 miljardit. Selline muutus pani vilkuma punase lambi ja suunama tähelepanu toimuvale, sest kõik need kadunud miljardid Facebooki ja Amazoni aktsiatest on ju enamasti olnud ka tagatisteks laenudele, mille eest enamasti neidsamu aktsiaid ja muud head paremat oli soetatud. Ükskõik mis varaklassi hinnalangus tähendab ka seda, et pangas olevate tagatiste väärtus on langenud ja vaja oleks pangale järgnev reaalväärtus kohale viia. Kuid kuna kogu maailma vara on enamuses panditud ja laenutagatistena kasutatud, siis pole midagi juurde lisada. Maailmas olev raha on aga kogunenud fondidesse ja muutunud seal taas aktsiateks ja võlakirjadeks, mille realiseerimine on aga võimalik ainult järjest kasvava kahjumiga.

Ühesõnaga maailmas toimuv pani mind uurima, kas on pihta hakanud järjest kiirenev allakäigu spiraal. Vaatasin maailma aktsiaindekseid ja sain kerge šoki. Tundub et ma olen kriisi alguse kõigist oma teadmistest hoolimata maha maganud. Millegipärast ma arvasin, et kriis saab alguse USA-st ja siis muu maailm lihtsalt läheb sellega kaasa, kuid reaalsus on natuke teistsugune. Ka praegu ei hakka ma lahkama kust sai kriis alguse, sest kriisi põhjus on teada – raha paljunemine ehk liigne laenamine või siis teaduslikes terminites krediidi laienemine ja Keskpankade võlaostuprogrammid. Kriisi täpse lähtekoha otsimine on sama kui uurida miks N.Liit lagunes. Eesti arvab et algus oli Hirvepargis, teised peavad algussündmuseks Mägi Karabahhias toimunut ja kolmandad omistavad selle au ja kuulsuse Gorbatšovile ning tema avalikustamise- ja uuendusprogrammile. Kuid fakt on see et N.Liit lagunes ja fakt on ka see, et kriis on kulisside taga hoogustunud juba pikemat aega.

Ja siinkohal toon ma välja selle miks ma seda postitust asusin kirjutama ja miks sellist analüüsi ei maksa oodata ajakirjanduselt.

Nimelt on üks ajakirjanduse ja pankade mantratest igal investeerimisseminaril kuuldav lause – „Pikaajaliselt on aktsiaturud kogu aeg tõusnud“. Ma ei hakka seda väidet kahtluse alla seadma vaid otsustasin vaadata, millal varem on aktsiad olnud samadel tasemetel nagu nad on praegu. Muide seda teeb ka majandusajakirjandus, ka nemad teatavad, et börs on kukkunud tipust 20% ja liikunud karuturule. Juhin tähelepanu, et arvutatakse seda kui palju on tipust alla poole tuldud. Iseenesest ei ole see vale arv, kuid on võimalik aktsiaturge vaadata ka teistmoodi. Mitte vaadata kui palju on tipust allapoole tuldud vaid millal turg esimest korda jõudis selle tasemele, kus ta nüüd peale kukkumist on. Ja siinkohal avaneb võrdluses USA ja maailma muude turgude vahel täiesti erinev pilt. Selgub, et USA on suutnud viimasena veel ree peal püsida, mujal ei ole küsimus mitte selle aasta sees toimunud langusest vaid ollakse seisus kuhu jõuti juba aastaid tagasi. USA on siinkohal ikka väga heas olukorras ja tundub et tõsine verelaskmine seisab alles ees.

Aga vaatame numbreid. Alustame positiivse poole pealt. USA Dow Jones on selle aasta algusest langenud 1,03%, kuid 3 aastaga ollakse veel 37% plussis. Pole paha – see eestlaste kiitus sobib siia hästi. Nasdaq on sisuliselt samas seisus mis 1. jaanuaril, kuid 3 aastaga ollakse tugevnenud 34 %. Ilus number. Ka Kanadas tundub et kõik on hästi. See aasta on küll võrreldes 1. jaanuariga langust kogunenud 8,22 % kuid 3 aasta taguse ajaga võrreldes ollakse 10,7% plussi poolel. Taas – „pole paha“. Kuid vaadates graafikut natuke pikemal ajaskaalal hakkab silma üks tõsiasi, nimelt tänane indeksiseis (S&P/TSX 14877) vallutati esmakordselt juba maikuus 2014. Ehk teiste sõnadega maikuus 2014 Kanadasse raha investeerides ollakse täna täpselt nullis. Ja kui Kanada aktsiaturg langeb veel 5,4 protsenti siis ollakse juba aastas 2011, ehk samas seisus, kui 7 aastat tagasi. Siinkohal teen ma oletuse, et Kanada aktsiaturg ei huvita selle postituse lugejat ega ausalt öeldes mind ka mitte, kuid need numbrid on siiski millegi indikaatoriks. Vaatasin siis edasi kuskohas muu maailm siis peale USA on. USA on siis teatavasti selle aasta alguses. Tulemused olid jahmatavad. Mehhiko on aprillis 2013, Hong Kong mais 2015, Singapur augustis 2010, siis oli Singapuri indeks STI 3097, kaheksa aastat hiljem ehk praegu on see 3038. Need arvud panevad juba mõtlema. Hoiad kaheksa aastat raha aktsiates ja jällegi on sul ainult tühjad pihud – tsiteerides Gunnar Grapsi, kes ise ilmselt oma laulu siiski Singapuri aktsiatele ei pühendanud, vaid piirdus maisemate taotlustega. Vaatame veel mõningaid riike ja seda millal nad jõudsid esimest korda sellele tasemele kus nad just praegu on. Filipiinid olid eilse hinna juures septembris 2014 ning piisab ainult 2,7 protsendisest langusest et jõuda veel aasta varasemasse aega – aprilli 2013. Taiwan on aprillis 2014, ja kuigi finantsagentuurid näitavad et 3 aasta lõikes on Taiwan ligi 15 % kasumis, siis tõmmates ajagraafiku ainult mõned aastad laiemaks siis selgub, et nelja ja poole aasta lõikes ei ole taas teenitud mitte midagi.

Hiina on aga hoopis huvitav. Shanghai 2645 punktine indeks näitab, et see aasta on kukutud 20 protsenti ja kolme aastaga ligi 25 prossa ehk veerandi võrra, kuid vaadates graafikut on näha et samal tasemel oldi juba septembris 2009. Niisiis üheksa aastat „osta ja hoia“ pikaajalist taktikat ja midagi maksuametile deklareerida pole vaja. Teine Hiina indeks SZSE (mida see tähekombinatsioon endast kujutab pole mul õrna aimugi, kaks viimast tähte ilmselt stock exchange’i) liigub umbes samuti. 7908 punkti tähendab et ollakse märtsis 2009. Viimase kümne aasta taguse kriisi möödumise märke need numbrid küll ei sisalda. Tundub, et ka Jaapan liigub Aasiaga ühte jalga. See aasta kogunenud miinust 5,5% ja kui teist sama palju veel lisandub siis ollakse aastas 2015. Kuid Jaapani koha pealt ei ole see veel kõik ja peale kiirpilku Euroopasse tulen veel korraks Jaapani juurde tagasi.

Natuke siis Euroopast. Saksamaa on see aasta miinuses 13,75 % ja kolme aastaga 0,25% plussi poolel. Inglismaa ja Prantsusmaa see aasta vastavalt üheksa ja seitse protsenti miinuses. Veel miinuseid sellel aastal Holland -5,5%; Hispaania -11,18%, Śveits -6,5%; Portugal -9,7%, Belgia -13,12%, Rootsi -7,3 või -12 %, olenevalt sellest millist indeksit vaadata. Poola -10% ja Türgi -20%. Pilt hakkab siinkohal selginema. Kui nüüd kõrvale jätta Hispaania, kes oli samal tasandil juba märtsis 2009, siis üldiselt on Euroopa kolme- nelja aasta taguses ajas ehk langemisruumi on veel küll ja küll. Ajalugu räägib sellest et kriisid kestavad aastakümneid ja õied on alles ees.

Kasutasin oma kodukootud analüüsi jaoks põhiliselt Bloombergi ja investing.com kodulehti, kuid kogu aeg teadvustasin, et midagi jääb puudu. Nimelt on graafikute ulatus nendes analüüsikeskkondades maksimaalselt 10 aastat, kuid minu mälus oli ja on teadmine Jaapanist, mis 25 aastat tagasi oli kaks korda kõrgemal praegusest ja Singapurist, kus minu teada sama tase oli ka 15 aastat tagasi. Kui mingeid numbreid näha pole, siis on see märk sellest, et nende taga võib olla midagi huvitavat. Ja tõepoolest ongi. Olles oma loo siiani valmis kirjutanud asusin tegema väikest uuringut. Kõigepealt selgus et üle 10 aasta pikaajalised graafikud on küll olemas kuid neid on päris raske leida. Niisiis, kinnitage rihmad, seadke valmis hapnikuaparaadid ja südamestimulaatorid. Vaatame fakte.

Jaapani aktsiaturg on tänase seisuga tagasi aastas 1987. 1 aprillil 1987 oli indeks 22040 .
praegu on 21507. Kui 31. aasta taguse ajaga ei ole aktsaiturg tootnud midagi, siis väide et pikaajaliselt aktsiaturg tõuseb, võib küll filosoofiliselt õige olla, kuid konkreetsele inimesele on sellest sama palju abi kui nälgijale sellest, et maailma põllumajandus suudab kõik maakera inimesed ära toita.

Võtsin ette pikaajalise graafiku ja vaatasin eelpool mainituid Shanghai aktsiaindeksit ja selgus, et see ei ole mitte märtsis 2009 vaid kaks aastat varasemas ajas jaanuaris 2007, sama tuli välja Hong Kongi indeksit vaadates. Sama palju kui täna, oli see juba septembris 2007. Singapur asub aga praegu sealsamas kus 2006 aasta lõpul ja kui langust tuleb veel 20 % siis ollakse juba aastas 1999.

Ka Euroopa koha pealt tuleb teha eelkirjutatule täiendusi. Euroopa ei ole mitte kolme-nelja aasta taguses ajas, vaid palju kaugemal. Näiteks tänane Prantsusmaa aktsiaturu CAC 40 indeks oli samal tasandil juba novembris 1999. Täna on indeks 4970 kuid juulis 1999 oli ta koguni 6639 punkti. Saksamaa on paremas olukorras – aastasse 2000 jõudmiseks on vaja veel 30% langust. Kuid Itaalia aktsiaturg oli juba novembris 2000 kõrgemal, kui on seda praegu. Seal lõuna pool on asjad üldse kummalised. Näiteks Madriidi indeks oli juba veebruaris 2000 ligi 30% kõrgem kui praegu ja juba 1998 aastal löödi 10000 punkti piir. Lisan juurde et praegu on see siis 9000 kandis.

Siinkohal oleks aeg need numbriread lõpetada ja asuda järeldusete juurde, kuid toon veel välja meie lähinaabrid Soome ja Rootsi, kus nemad siis praegu on. Hetkel on Soome indeks HEX 9055, kiiresti on leitav, et see oli samal tasandil aprillis 2010, kuid edasi on keerulisem. Internetist ei ole leida ühtegi pikaajalist graafikut. Panen selle oma oskamatuse ja teadmatuse arvele ning jätkan otsinguid. Lõpuks leian graafiku aastatest 1999-2014 ja siin on siis näha, et meie põhjanaabrite börs oli mais 2000 üle 18000 punkti ehk kaks korda kõrgemal kui praegu. Millegipärast ei ole seda fakti 20 aasta jooksul ajakirjandusest lugeda olnud. Kuid kuna see ei toeta lauset, et pikaajaliselt aktsiad alati tõusevad ja on märk millestki sügavamast, siis saab aluseks võtta selle, et pikaajaline tähendab ikka tõesti Metuusalikku pikaajalisust.

Ka Stockholmi börsi puhul oli tõsine tegu, et leida graafikut mis näitaks viimasel 30-l aastal toimunut. Ka siin ei ole midagi rõõmustavat. 20 aastat on kadunud, kuid lubatud pikaajalist võitu pole. OMX 30 mis on praegu 1500 juures oli samal tasandil ka 1999 aasta lõpus ja 2000 aasta alguses.

Siinkohal lõpetan arvude maagia.

Kindlasti saaks neid graafikuid ka teistmoodi interpreteerida ja igasugu järeldusi teha. Kuid iga asja põhjalikuks mõistmiseks tuleb seda uurida igas küljest. Ja kuna ma vastavat analüüsi kuskilt ei leidnud siis pidin selle ise tegema. Kuidagi nadi on istuda tribüünil ilma, et teaks mis on seis, mis mängu mängitakse ja mis on mängu eesmärk. See on selge, et käimas on lõpuminutid, kuid võib olla tuleb ka lisaaeg. Kuid selge on ka see, et peale lõpuvilet on mõistlik staadionilt eemale hoida. Karta on et kui pensionifondidest lastakse õhk lõplikult välja, raha kaob inflatsioonituulde ning pankades olevaid bitte lihtsalt järsku pole ning ka platsil pole enam kohtunikke ega treenerit kelle peale emotsioone välja valada, siis ei asu märatsema ainult tavalised jalgpallihuligaanid vaid liikvele võivad minna suuremad massid.

Lõpetan oma postituse siiski positiivse noodiga. Inimkond on olnud sellises olukorras ka mitmeid kordi varem. Ja kuigi keerulisem, hulluse aeg on praegu alles ees, on inimkond sellega alati hakkama saanud ja saab ka see kord. Elu on tugevam kui inimkonna tehtud rumalused. Igasugune mulli lõhkemine on suures perspektiivis samm lahenduse suunas. Mull on probleem, lõhkemine on lahendus ja lahendused tulevad.

Tänan Sind hea lugeja, et sa selle lugemise ette võtsid ja koos minuga maailma majanduse labürindis natuke ringi liikusid!

Alar Tamming

ettevõtja ja psühholoog

Allikas: Alar Tammingu Facebook

Foto: Sten Roosvald