Foto: “Hallo, Kosmos!”, R2

Psühholoogia teadusmagister, Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresident ja AS Tavid nõukogu esimees Alar Tamming kirjutas 2012. aasta mais Delfile mõnusa arvamusartikli, mille autori loal nüüd ka Telegramis avaldame.

Kel pole mahti lugeda, võib Tammingu artiklit kuulata näitleja ja Nõmme Raadio eestvedaja Margus Lepa esituses:

Kui ma olin noor poiss, tähendas ajakirjandus minu jaoks tõde. Ajakirjanikud olid justkui kõrgemad jumalused, kes tegid tähtsat tööd ja uurisid keerulisi teemasid.

Nad said neis teemades selgusele ja läbi oma kirjutiste muutsid nad ka mind valgustunuks. See, mis ajalehes kirjas, oli ainuke ja lõplik tõde, mida ei tulnud pähegi kahtluse alla seada. See, et Saksamaal oli propagandaministeerium või et 20. sajandil on masside teadvusega manipuleeritud enneolematus ulatuses, ei mahtunud isegi mu kõige fantastilisematesse unenägudesse. Oli üks tõde ja selle sain ma teada ajakirjandusest. Punkt.

Kuid vähehaaval hakkas see tõde murenema. Selgus, et kõike ei saa lehest teada. Väikese poisina avastasin, et Soome televisiooni poole aasta filmide kava ei ole võimalik lugeda Noorte Häälest ega Sirbist ja Vasarast, vaid läbi kopeerpaberi trükitud õhukestelt lehtedelt, mida vanemad töölt koju kaasa tõid.

Veel vanemaks saades sai juba samasuguselt paljundatud paberilt lugeda esimest erootika saladusi paljastavat teost “Virsiku oksad” ja praegu esoteerikalettidele kuuluvat tõlkekirjandust, mis käsitles ufosid ja teisi enneolematuid fenomene. Tekkis küsimus, miks see liigub põranda all, kuid see sai peagi vastuse. Riigisüsteem on selline, et avalikult sellest ei räägita ega kirjutata, kuid otsides on võimalik ka selliste teemadega kokku puutuda.

Miski on puudu…

Ja kuigi pilt oli laiemaks muutunud, ei murendanud see minu usku ajakirjandusse. Sealt olid mõned asjad puudu, kuid kõik, mis kirjas oli, oli ikkagi tõde. Inimesed on ju kirjutatu endale selgeks teinud. Lood välispoliitikast, sõdadest ja nende põhjustest, näiteks Küprose osalisest annekteerimisest Türgi poolt, olid täidetud faktidega ja see kõik oli taas tõde.

Kuid minu maailm laienes edasi. Mingil hetkel sain aru, et info, mis lehes kirjutatakse, võib olla õige, aga see ei kajasta kõiki asjaolusid ja võib olla on neist just huvitavamad puudu.

Selgus, et väikese poisi jaoks tuli palju huvitavam info mõne täiskasvanu suust, kes isiklikult osales Iraani šahhi visiidi organiseerimisel Tallinnas, mitte ametlikust teadaandest, et see ja see inimene külastas Tallinna. Ja ega leht ei saaks ka kirjutada, et meie riigijuht ajas Riia ja Tallinna nimed segamini…

Ja siis tuli perestroika ning maailm lendas tagurpidi. Tundus, et absoluutne tõde on ikka veel olemas ja teiselt poolt ei saanud enam ajakirjandusest aru, sest tõde justkui ikkagi polnud. Purjus autojuhile antakse O-tähega numbrimärk, et teda kui potentsiaalset ohtu liikluses paremini ära tunda ja lehes on kaks arvamuslugu – üks on poolt ja teine vastu. Kumb on siis õige? Ei saa ju olla, et kaks arvamust, mis pealegi on vastandlikud, on mõlemad õiged. Kindlasti eksisteerib üks ja kõrgem tõde. Inimene, kes on selle märgi saanud, kirjutab endast lähtuvalt kritiseeriva loo ja teine endast lähtuvalt pooldava loo, aga kui vaadata kõrgemalt, sealt kus isiklikud motiivid on kõrvale jäetud, sealt peaks tulema ju üks õige vastus?!

Kus on tõde?

Segadus aina suurenes, kuni järsku läks lahti laulev revolutsioon, ja nüüd ei olnud enam kahtlust, kus on tõde. Tõde on siinsamas, tõde on see, millest pole palju aastaid räägitud, aga on vaikselt mõeldud.. Tõde on oma riik, oma riigipiir, oma raha, tõde on vabadus. Ei mingit kahtlust, taas oli saadud järje peale.

Maailm hakkas toimima nii nagu ta tegelikult on. Ja lehed ning televisioon kajastasid ka kõike nii nagu oli. Võis ju kajastada vastuolusid eestlaste ja interrinde vahel, kuid igale terve mõistusega inimesele oli selge, kelle pool on tõde. Natuke arusaamatu oli, miks rahvusvahelised eksperdid üldse mingite Narva venelastega inimõigustest käisid rääkimas, sest neil oli peamine inimõigus ju olemas. Õigus minna Venemaale ja seal elada nii nagu nemad tahavad. Meie oleme siin Eestimaal ja otsustame nii nagu meie tahame. See on ju meie maa. Sellised mõtted liikusid minu kui noore poisi peas ja ajakirjandus kinnitas sedasama.

Ning ühel hetkel oli Eesti vaba ning polnud mingit kahtlust, et ajakirjandus on edaspidi taas tõe teenistuses. Kuid oh häda, vahetult peale vabanemist hakati rääkima midagi pragmaatiliselt poliitikast ja sellest, et meie oleme küll omaette riik, aga Tšetšeeniat, nende riiki, meil tunnustada pole vaja.

Huvitav, meie küll rõõmustasime, kui Island meid tunnustas, miks me siis ise teistele seda sama edasi ei anna? Kas neil pole siis õigust vaba olla? Aga need mõtted kadusid ruttu ja elu jätkus, kuid arusaamine ajakirjanduse aususest hakkas vähehaaval murenema.

Hoiakute kujundamine või faktid?

Hakkasin märkama, et lehtedes kujundatakse hoiakuid, mitte ei kirjutata faktidest. Hakkasin märkama, et isegi sellistes rubriikides, nagu kriminaalsed teated kujundatakse hoiakuid, sest kirjutatud faktid olid natuke kummalised. Näiteks loed, et toll konfiskeeris 200 000 salasigaretti. Kakssada tuhat, milline kohutav kogus. Kuid miks ei kirjutata mitu pakki, mitu plokki või kasti ära võeti?

Kuna ma ise töötasin sel hetkel toitlustuses, siis tundus mulle 20 kasti sigarette võrreldes ladudes virnades asetsevate kogustega imeväiksena, erinevalt tavainimesest, kellel tekkis tunne, et see on enneolematu kogus. Nõndasamuti mainiti teadetes New Yorgist kõikvõimalike uimastite konfiskeerimisel alati, et selle koguse väärtus tänaval on miljoneid dollareid, aga mitte kunagi ei lisatud, et Afganistanis võib selle omahind olla tuhat korda väiksem. Aga kuna ma ei olnud selle teema spetsialist, siis unustasin sellised küsimused kiiresti.

Endiselt oli ajalehti ja ajakirju huvitav lugeda, ning endiselt oli mul veendumus, et sealt saab täpset ja objektiivset infot. Kuidagi imelik oli lugeda, et mõni tuntud inimene keeldus ajakirjandusega suhtlemast väites, et nad moonutavad infot ja kirjutavad valesti.

Siis tegi mu elu mitu pööret ja avastasin end ülikoolis õppimas psühholoogiat. Ning taas oli mul teada, kust saab kuulda inimese kohta tõde – loomulikult psühholoogide käest ja nende tarkadest raamatutest, kusjuures kõige targemad neist töötavad ülikoolide juures ning teevad teadust. Tõe monopol ongi seal teadlaste käes.

Ajakirjanduse asemel teadus

Enam ei olnud vaja vaadata ajakirjanduse, vaid teadlaste poole. Ja teadlased – nemad olid isegi nii tublid, et suutsid ajakirjanduse lahti hammustada. Nii teadsid nad öelda, kus on PR-kampaaniad, mis toimuvad teatavate seaduspärasuste alusel või milliseid külgi rõhutada uue erakonna uudsusele mängides. Nad teadsid ka, et artikli loetavust saab suurendada sealt mõnd tsitaati välja tuues ja et tekstil ja pildimaterjalil on oma optimaalne suhe, pealkirja koostamisel oma metoodika… Maailm oli taas selge ja paigas. Ning kuigi ajakirjandusest enam tõde teada ei saanud, oli olemas sellest kõrgem vorm, mis rääkis ära, kuidas asjad tegelikult on.

Ja siis plahvatas pomm, sattusin psühholoogiaga ootamatult alateadvuse juurde. Mis asi see siis on, kas ma polegi enda peremees?! Olgu, võib-olla on olemas mingisugune hüpnoos…? Aga kui ma olen terve, selge mõistuse juures, siis juhin ju mina ennast, mitte alateadvus.

Järsku aga avastasin, et see teema on palju suurem ja laiem ülikoolides õpetatavast ja see on justkui veel kõrgemal tavalisest teadusest. See isegi selgitab ära, miks teadlased nii või teisiti mingisse teemasse suhtuvad. Ja järsku sain aru, et psühholoogia on ise oma alateadlikest mõjutustest nii mõjutatud, et ta sellest aru ei saa. Kohe kirjutan täpsemalt!

Esimesel kursusel, kui räägitakse psühholoogia ajaloost, mainitakse tähtsa näoga, et filosoof Kant ütles kunagi, et psühholoogia ei muutu kunagi teaduseks, sest seal ei saa rakendada matemaatikat nii nagu füüsikas. Ja lisatakse, et ta eksis, sest praegusel hetkel psühholoogia mõõdab, arvutab, liidab ja lahutab nii, et lõputööde kaitsmine ei ole arutelu psühholoogia üle, vaid hoopis magistritöö statistikas.

Enda tõestamine ja võim

Äge! Kõik on viidud numbritesse ja kui numbreid pole, siis see pole teadus, vaid intellektuaalselt huvitav lugemine, millel teaduse ja tõe koha pealt, mille jünger teadus on, pole mingit väärtust Aga miks see nii on?

Jätkasin oma lugemisi ja uuringuid ning siis plahvatas, et kollektiivselt eksisteerivad samad protsessid, mis individuaalselt. Kui suured riigijuhid on tundnud lapsena alaväärsust, sest nad on lühikest kasvu ja püüavad saavutada ennast tõestades järjest rohkem võimu, siis samasuguse alaväärsuskompleksi süstis Kant ka psühholoogiateadusesse ja seda püütakse nüüd juba paar sajandit kompenseerida.

Tulemuseks on teaduslikud uurimised, mis ei tegele enam sisu, vaid vormiga. Peaasi on justkui tõestada Kantile, et ta eksis. Psühholoogilised uuringud on sarnased Shakespeare teoste uurimistele, kus mõõdetakse tindi kvaliteeti, tähtede vahelisi kaugusi ja sõna “armastus” esinemissagedust ning viikse need korrelatsiooni. Ehk nagu ütles kunagi üks tuntud eesti psühholoog, teeb psühholoogia kindlaks, et odaviskajate stressiaste on suurem kui kettaheitjatel, aga mida sellega peal hakata, ta ei tea.

Nii jõudsin arusaamisele, et psühholoogia on kriisis, aga ega seda siis öelda või – kui tahad diplomit saada, pead ikka oma statistika ära tegema. Jätkasin siis oma õpinguid, püüdes mõista taas tõde, aga seda tõde, mis jäi õpikutest kõrgemale.

Ärimaailm meedia kõverpeeglis

Õnneks avastasin, et ka sel teemal on kirjutatud palju raamatuid, ainult et need ei kuulunud ülikooli õppekavadesse. Teemal pikemalt peatumata, toon neist kaks: Carl Jungi “Mina ja alateadvus”, mis on hästi oluline mõistmaks seda, miks ma ikkagi ei usu massiteabevahendeid ja Ken Wilberi “Kõiksuse lühilugu”, mis kirjeldab mis moodi inimese areng käib ja kuidas nähakse maailma igal arenguetapil (sain sealt teada, et see, mis minuga toimub, on normaalne ja tervitatav arenguprotsess, mitte patoloogiline ühiskonda eirava mõttetsükli vohamine).

Loomulikult tekib siinkohal mõnel kriitikul küsimus, miks ma pean just neid ideid tõeseks, sest ka nende autorite mõtteid saab kahtluse alla seada. Saab kindlasti, aga siis juba taas järgnevalt tasandilt, mitte lapse tasandilt, kes 10. aastaselt võib olla arvab, et tal pole koolis vaja käia. Neid võib kahtluse alla seada alles siis, kui oled need endale selgeks teinud.

Nii jõudsin ma arusaamisele, et teadlased polegi kõige targemad inimesed, vaid tavalised inimesed, kes on mõjutatud oma alateadlikest veendumustest sama palju, kui kõik teised.

Kuna konventsionaalset psühholoogiat ei saanud ma enam usaldada, uurisin oma uute teadmiste valguses natuke ärimaailma. Ja siin läks kõik täiesti sassi. Kuigi faktid ja arvud olid ajalehtedes enamasti õiged, siis nende tähendused ja tõlgendused erinesid minu omadest nagu öö ja päev või reket ja rakett.

Äkki aetaksegi meile kogu aeg jama?

Ühesõnaga, jõudsin veendumusele, et kahel teemal, mida ma valdan, on objektiivse info kättesaamine raskendatud. Lisaks avastasin, et kui mõnes nädalalõpu populaarses raadiosaates puudutatakse mõnda teemat, millest ma tean natuke rohkem, siis aetakse seal taas viisakalt öeldes jama. Tekkis mõte, et äkki on teiste teemadega ka nii, äkki seal aetakse ka jama ja me kõik usume seda?

Mis oleks, kui uuriks neid teemasid ise ja vaataks, mida arvavad asjade kohta inimesed, kes on mõne teema endale selgeks teinud ja kes ei kuulu peavoolumeediasse ega peamistesse teadusvooludesse? Ja nüüd plahvatas teine pomm. Tundus, et kõigil aladel alates bioloogiast kuni füüsikani on olemas teisitimõtlejad. Ja imelik, et nende teooriaid kuulates ja uurides hakkas maailm üha rohkem paika minema.

Enam ei tundunud Darwini teooria atraktiivne, sest see on otseses vastuolus matemaatilise tõenäosusteooriaga ja täiesti arusaadavaks muutus ka see, miks sellest kinni hoitakse. Läbi Thomas Kuhni teose “Teadusrevolutsioonide struktuur” sai selgeks, mismoodi areng on hüppeline ja miks uued õiged ideed kohe võidule ei pääse.

Leidsin, et geenis sisalduva määratu suure infohulga päritolu peaks olema geenitehnoloogiaga tegelejate esmane huviala, aga lugeda selle kohta ei ole kuskilt. Aga see on ka loogiline, sest ainus koht peale geenide, kus me näeme korrastatud informatsiooni, on inimese loodud informatsioon.

Alternatiivsed teooriad

Mõtiskleda selle üle, kust sai informatsioon geenidesse, oleks pannud ka Darwini pea suitsema. Lihtsam on seda teemat eirata. Majanduses sain teada 60 aastastest majandustsüklitest ja sellest, mis meid ees ootamas on. Oswald Spengler suumis mu pilti maailmast veel suuremaks ja hakkasin mõistma tsivilisatsioonide tekke, kasvu, tipu ja languse paratamatust ning tõin selle teadmise praegusesse hetke.

Need teadmised ei teinud mulle rõõmu, kuid andsid ikkagi toetuspinna. Ega asjata öelda, et tõde teeb vabaks. Ja sain taas aru, miks selliseid teemasid ajakirjandus ei saa käsitleda. Need on liiga sügavad ja puudutavad meie eksistentsi selliseid tahke, millega me hea meelega üldse kokku ei puutu. Ja nii ongi käesoleval hetkel minu tõde see, et ajakirjandusest ei saa me teada tõde, küll aga leiame seda, kui uurime mingi ala spetsialistide, eriti nn ketserite ja peavoolust erinevate autorite teoseid otse.

Kõige selle juures mõistan, et paljud ei viitsi seda tööd teha või siis võetakse mõni fakt lihtsalt teadmiseks. Mida annab tavalisele suitsetavale naisterahvale teadmine, et tema suitsetamissoovile pani aluse Edward Bernays USAs, kui ta tubakafirmade palvel muutis naiste suhtumist suitsetamisse nii, et selle tulemusena hakkasid naised suitsetama rohkemgi kui mehed.

Kui autor seda ise poleks tunnistanud, siis tunduks alljärgnev psühhoanalüütiline selgitus tõenäoliselt jabur… Nimelt suitsetasid XX sajandi algul ainult mehed ja tubakafirmad olid hädas, sest nende turg oli ainult pool rahvastikust. Nii nad pöördusidki Barnesi poole, kes oli masside mõjutamisega kuulsaks saanud, et uurida, kas on võimalik seda suhtumist muuta.

Kas tahame seda, mida arvame, et tahame?

Barnes asus teemaga tegelema ja alustas sellest, et uuris, mis tähendus on suitsul naise jaoks. Psühhoanalüütikutega kohtudes sai ta teada, et vaja on muuta suitsu alateadlikku tähendust naise jaoks – ootamatult selgus, et sel ajajärgul tähendas suits naisele sümboolselt peenist. Ja loomullikult ei ole sellist kaupa võimalik naisele müüa.

Barnes seadis endale eesmärgi muuta seda sümbolit ja ta sai sellega hakkama. Ta kogus kokku naised, kes olid valmis avalikus kohas korraga suitsu ette panema. Seejärel organiseeris ta meeleavalduse, mis sümboliseeris naise soovi olla iseseisev, kutsus sinna ajakirjanduse esindajad ja ootamatult panid kõik naised korraga suitsud ette.

Sigareti tähendus muutus ühe hetkega, nüüd oli see naise iseseisvuse sümbol. Ajalugu oli muudetud ja tubakafirmade kasumid päästetud – selliseid näited on XX sajandist lõputult.

Tekib küsimus, kas me tahame seda, mida me arvame, et me tahame? Minu jaoks on vastus ei. Ja kuigi ma kasutan internetti, olen Facebooki konto omanik, loen uudiste pealkirju, jälgin ma üha teravamalt, kus on need kohad, kus mulle söödetakse väärasid mõtteid ja hoiakuid, mis on kellelegi kasulikud. Kahjuks leian ma neid kogu aeg. Ja huvitaval kombel ei ole see nii, et keegi konkreetne isik otsustab, et vaja on anda seda infot sellisel kujul, vaid süsteem on muutunud ise tsenseerivaks.

Peavoolust erinevat infot saad samamoodi kätte, kuid selle juures on olemas hoiak, et see on kiiksuga inimeste jaoks. Aga kui prooviks uskuda, et kõik see, mis ma maailmast arvan, on ainult osa tõest. Et maailm on palju laiem ja palju mitmetahulisem ja varjatud tahkude esiletoojad on need, keda ajakirjandus ja ka teadus praegusel hetkel eiravad. Milliseks muutub siis inimese maailm?

Ja minu vastus sellele on, et algul läheb maailm sassi, täiesti sassi, aga seejärel tekib kord ja maailm on ootamatult palju rohkem arusaadav. Pusle tükid astuvad ootamatult kohale. Ja seda puslet lahendad juba sina, ilma, et keegi sulle lahenduskäigu ette annaks…

Alar Tamming

Allikad: Delfi, Vanglaplaneet

Foto: “Hallo, Kosmos!”, R2