Riigikogu liige Andres Herkel kirjutab oma blogis, et inimesed ootavad poliitikasse uusi tuuli ning märgib, et Eesti vajab praegu kodanike aktiivset sekkumist: “Esimene õppetund on loobuda lootusest, et ehk keegi teine teeb asjad meie eest ära.” Telegram avaldab blogipostituse täiskujul.

Sõltumata sellest, kas Jaan Männiku eelmise nädala avaldus uue erakonna tegemisest oli juhuslik või ettevalmistatud, langes see vastuvõtlikule pinnasele. Tormakamad hüüdsid “lõpuks ometi!”, aga skeptikud küsisid, kas avaldajal on ka programm, inimesed ja raha.
Millised on uue erakonna tekke eeldused ja loogiline arengutee? Praegune ühiskondlik ootus toimib n.-ö. deus ex machina põhimõttel. Deus ex machina ehk “jumal masinast” on antiiktragöödia võte, kus kurbmängu finaalis laskub masinaga lavale jumal, kes annab lavatükile ootamatu pöörde. Lavale astunud jumala rollis on näiteks Männik ning nüüd ootab pinevil publik, et uus partei tuleb ja lahendab midagi.
Tegelikkuses selline mudel ei toimi ning asi hakkab liikuma alles siis, kui too pinevil publik ise sekkub. Uus erakond peab kasvama rohujuuretasandilt ja see sünnib vaid siis, kui suur hulk inimesi panustab oma aega, energiat ja raha. Deus ex machina seevastu on ootus, et mingi imeline jõud või imeliste võimetega inimene tuleb ja teeb midagi meie eest.
Legendaarne “Isamaa” tekkis nelja algselt marginaalse väikeerakonna ühinemisest. Sellele eelnes mitme teotahtelise inimrühma koondumine, erinevate ajutrustide programmitöö ja nende ühtesulatamine. Puhas vaev, ei mingit deus ex machina’t. Siis kujunesid erakonnad alt üles, aga nende liikmeskond jäi kaugelt alla praegu nõutava tuhande liikme piiri. Polnud riigilt tulevaid rahalisi vahendeid, polnud erilisi suursponsoreid, aga palju rohkem tehti ära vabatahtlikkuse alusel ning nappi isiklikku raha mängu pannes.

Hilisemad tulijad nagu Reformierakond, KMÜ ja Res Publica olid hoopis rohkem rahaliste panustega seotud projektid, aga siingi ei käinud asi iseenesest. Igal juhul tegi suur hulk inimesi suurt organisatoorset tööd.
Praegu on uue erakonna loomine ses mõttes raskem, et kartelliparteide riiklik rahastamine paneb uued tulijad ebavõrdsesse olukorda. Aga ootus on õhus sellele vaatamata. Lõpuks võib just poliitmaastiku kunstlik sulgemine saada viimseks piisaks, mis inimesed üles äratab. Midagi ju toimub – Rahvakogu ja kriitilised artiklid ajakirjanduses. Mõned loodavad endistviisi, et uued tuuled lähevad liikvele olemasolevate erakondade sees. Mõned ei usu enam ja otsivad uusi teid. Laiem publik ootab midagi, aga mida täpselt, seda nagu ei teatagi.
Arvan, et deus ex machina on praegu suurim mõtlemisviga, mis uue erakonna spekulatsioonidega kaasneb. Teine viga on see, et unustatakse eesseisvad kohalikud valimised. Aga just see on poliitika rohujuuretasand. Ja kohalikeks valimisteks pole mingit uut erakonda vaja, seda pole vaja isegi mitte tuleval aastal toimuvaiks Euroopa Parlamendi valimisteks. Küll aga saab ühiskonda ergastada, kui lüüakse kaasa kohalikes valimisliitudes ja toetatakse neid.
Ennekõike vajab Eesti praegu kodanike aktiivset sekkumist. Me ei vaja üksnes raha baasil ja ülevalt alla tehtud uut erakonda. Kui uus erakond tekib, siis ideaalis ikkagi erinevate kodanikualgatuste kumulatsioonina, alt üles. Selle käigus inimesed küpsevad ja õpivad. Esimene õppetund on loobuda lootusest, et ehk keegi teine teeb asjad meie eest ära.
Aga kui vabad kodanikud end piisavalt jõuliselt kehtestavad, siis võib jää liikuma hakata ka ilma uue erakonnata. Kaalumist väärib ettepanek lubada Riigikogu valimistel kodanike valimisliite. Kivistunud parteimõtlemine rivistub esiti muidugi sellise ettepaneku vastu. Kuid mida halba saaks sellest sündida? Hoopis halvem on see, kui valimisnimekirjade esitamiseks seatakse kunstlikke tõkkeid.

Allikas: Andres Herkeli blogi

Toimetas Mariann Joonas