Fotokollaaž: Canva.com

Rahu püsimise eest Eestis vastutavad ka eesti poliitikud, mitte ainult venelased, leiab poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Laiapea on kultuuriblogija ja ühiskonnategelane, kelle arvamusartikleid ja analüüse on avaldanud arvukad väljaanded üle Eesti. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal, kõrvalerialaks riigiteadus; on korduvalt kandideerinud kohalikel valimistel Viljandis ning olnud tegev erinevate organisatsioonide juures. Aastatel 2002–2015 pidas Laiapea poliitikablogi nimega Infopartisan, mis sai alguse vastuseisust Iraagi sõjale. Laiapea kuulub Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liitu (ALDE) ning on selle üksikisikutest liikmete koordinaator Eestis. 

Vahetult pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale rõhutas Eesti valitsus oma strateegilises kommunikatsioonis, et selles sõjas on süüdi Putini režiim, mitte venelased kui rahvus. “Oma valus ja mures ei tohi me aga hetkekski unustada, et see pole venelaste sõda ukrainlaste vastu. See on Putini kuritegeliku režiimi sõda demokraatlike väärtuste vastu. Eestis elab kümnetes eri rahvustes meie kaasmaalasi, kes kõnelevad vene keelt. Lisaks venelastele veel armeenlased, juudid, aga ka marid ja ukrainlased. Palun, hoiame meeles ja räägime sellest ka õpilastele, et keel ei määra vaimsust. Mitte kedagi ei tohi mitte kunagi inimesena hukka mõista seetõttu, mis keelt ta räägib või mis rahvusest ta on,” ütles toonane haridus- ja teadusminister Liina Kersna (Reformierakond) märtsi alguses hariduspere poole pöördudes. “Kui te siiski märkate mingis vormis rahvuste-vahelist vaenu õhutamist, siis tuleb sekkuda. Selgelt, kindlalt ja julgelt. Vägivallale ning kiusule ei ole õigustust. /—/ Mitte ükski meie venekeelne kaasmaalane ei vastuta selle eest, mis toimub praegu Ukrainas.”

Koolidele saadetud abimaterjalis Ukraina teema käsitlemiseks soovitati siis, nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt turvalise koolikeskkonna säilitamiseks, lähtuda suhtluses lastega järgmistest põhimõtetest:

• Eestis elab palju erinevaid rahvusi ja et teineteisest aru saada, räägitakse enamasti eesti, vene ja inglise keelt.
• Keel ei näita seda, kuidas inimesed sõjasse suhtuvad, tihti räägivad ka eestlased ja ukrainlased omavahel vene keeles, vene keelt räägivad ka näiteks armeenlased, ka Ukrainas elab palju vene rahvusest inimesi, kelle emakeel on vene keel.
• Ukraina sõjal ei ole pistmist vene rahvusega, vaid konkreetsete inimestega, kes on sõja algatanud.
• Ei ole õige öelda, et venelased tekitasid sõja, vaid et Vene riigipea tegi seda.
• Sõja algatamise otsus oli Vene riigipea otsus ning ka paljud vene rahvusest inimesed ei ole toimuvaga rahul.

Kui suur on venelaste toetus Putini sõjale?

Venemaal tehtud küsitlused näitasid samal ajal, et otsust viia Ukrainas läbi sõjaline erioperatsioon toetas päev pärast sissetungi algust rohkemal või vähemal määral 65% venemaalastest, ei toetanud 25%. Alustatud operatsiooni peamisteks eesmärkideks olid vastajate arvates venekeelse elanikkonna kaitsmine Donbassis, vajadus mitte lasta rajada Ukraina territooriumile NATO baase ning Ukraina demilitariseerimine, et kaitsta omaenda piire. Ukraina poliitilise kursi muutmine, “denatsifitseerimine”, Venemaa suhtes ebasõbraliku režiimi muutmine või Ukraina jagamine, et kehtestada osal sellest oma mõju, olid siis olulised eesmärgid palju väiksema osa vastajate meelest.

Paljud venelased tajusid alustatud sõda sisuliselt enesekaitsena. Seetõttu ei maksa imestada, et 24. märtsiks toetas seda juba 76%, ei toetanud 15% vastajatest. 25. juuniks olid need näitajad 72% ja 17%. Samas arvas 38% vastajatest, et selle operatsiooni peamiseks eesmärgiks on kaitsta Venemaad, desarmeerida Ukraina ning mitte lasta rajada selle territooriumile NATO sõjaväebaase. 20% pidas selleks Donbassi elanikkonna kaitsmist ning 19% Ukraina poliitilise kursi muutmist, Ukraina “vabastamist natsistidest”. Vaid 8% arvas, et selleks on Ukraina okupeerimine ja Venemaaga ühendamine. Ja vaid 11% pidas vägagi võimalikuks, et nende kodukandis võivad puhkeda suured meeleavaldused (veebruaris uskus seda veel 21%) – sama vähe oli alles ka neid, kes arvasid, et nad võtaksid nendest meeleavaldustest tõenäoliselt ise osa.

Ühe teise uuringufirma küsitlus näitas märtsis, et Vene relvajõudude tegevust Ukrainas toetas kindlasti 53%, pigem toetas 28%, pigem ei toetanud 8%, kindlasti ei toetanud 6% venemaalastest. Toetus sellele oli suurem vanemate, madalam nooremate vastajate hulgas, kuid ülekaalukas siiski kõigis vanusegruppides. 43% vastajatest arvas, et Venemaa alustas oma sõjalist erioperatsiooni eelkõige selleks, et kaitsta venekeelset elanikkonda Donbassis. 25% arvas, et seda tehti ennetamaks rünnakut Venemaale, omaenda piiride kaitsmiseks, ning veel 14%, et seda tehti eesmärgiga takistada NATO laienemist ja tõrjuda seda oma piiridest eemale. 21% arvas, et seda tehti Ukraina “denatsifitseerimiseks”, “natsionalistidest vabastamiseks” vms. Augustis toimunud küsitlusvoorus toetas Vene relvajõudude tegevust Ukrainas kindlasti 46%, pigem toetas 30%, pigem ei toetanud 8%, kindlasti ei toetanud 9% vastajatest.

Võib muidugi väita, et Venemaal tehtud küsitlused ei ole päris usaldusväärsed, sest inimesed ei julge väljendada vastates oma tegelikke seisukohti. Kuid need tulemused näitavad vähemalt seda, kui ulatuslik on Venemaal praegu rahva hulgas valmisolek aktsepteerida võimude poolt pakutavat narratiivi ja kui tagasihoidlik sõjavastase opositsiooni ühiskondlik kandepind. Ei maksa loota, et inimesed, kes ei julge väljendada oma vastuseisu sõjale küsitlusele vastates, lähevad selle vastu tänavatele meelt avaldama. Ja mida see muudakski?

“Esiteks, see on hirm, mille on kutsunud esile väga tugev repressiivne surve inimestele. Juba 24. veebruari eelõhtul hakkasid politseinikud käima aktivistide korterites ning neid hirmutama. Järgnenud sõjavastased esinemised suruti karmilt maha,” rääkis Grigori Javlinski, kelle loodud liberaalne erakond Jabloko on olnud viimastel kümnenditel kõige häälekam sõjavastane jõud Venemaa poliitilisel maastikul, Itaalia ajalehele Corriere Della Sera põhjustest, miks Venemaal ei ole toimunud nüüd enam suuri sõjavastaseid meeleavaldusi. “Teiseks asjaoluks on propaganda – erakordselt võimas, ilma mingite piirideta, sisaldades valesid, hirmutamist ja väljapressimist. Venemaal kuuluvad kõik telekanalid riigile, ei ole enam mingeid opositsioonilisi ajalehti ja raadiojaamu. Ainuke, mida saab veel kuidagi kasutada, on internet. Ja seal on väga palju blokeeritud.”

“Kolmandaks. 2021. aastal aktivistlik liikumine Venemaal purustati. Ainuüksi eelmise aasta jaanuaris-veebruaris vahistati meeleavaldustel rohkem kui 11 tuhat inimest, neist üheksale tuhandele määrati trahve ja kinnipidamisi. Kümned inimesed saadeti kriminaalsüüdistustega aastateks vanglasse. Aga tulemusi nendel meeleavaldustel ei olnud,” selgitas ta samas. “Kuid see ei ole nii ainult Venemaal. Näiteks 2003. aasta veebruaris osales Suurbritannias umbes kaks miljonit inimest meeleavaldusel Iraagi sõja vastu – kõige suurem meeleavaldus selle riigi ajaloos. Kas midagi muutus? Ei, Blair ühines ikkagi ameeriklaste sõjalise operatsiooniga. Ja seda riigis, kus õigusriik ja demokraatia on eksisteerinud sadu aastaid. Venelased tunnevad ja mõistavad, et tänapäeval ei saa inimesed mitte ainult Venemaal, vaid ka mujal maailmas mitte midagi mõjutada. Ma ei taha öelda, et meeleavaldusi ei ole vaja. Need kujutavad endast inimväärikuse manifestatsiooni. Ja neid oli ja tuleb ette isegi praegu. Aga 2014. aastal läksid Moskvas sajad tuhanded inimesed tänavatele protesteerima sõjalise konflikti vastu Ukrainaga. Kuid see ei viinud mitte millenigi.”

Sõda on süvendanud mustvalget maailmapilti

Aprillis, kui Eesti valitsuse liikmed väljendasid toetust põhimõttele mitte lubada riiki Venemaa agressiooni ja Putini tegevust toetavaid või õigustavaid Vene ja Valgevene artiste ja kultuuritegelasi, rõhutas peaminister Kaja Kallas (Reformierakond) veendunult, et “sõjas on kõik mustvalge. On üks riik, kes on läinud teisele riigile kallale. On Putini režiim, mis tapab süütuid tsiviilelanikke. Kõik, kes seda õigustavad, asuvad mustale poolele.” Kuigi esialgu piirati ainult nende inimeste pääsu Eestisse, kes olid valinud vale poole, kuulutas peaminister Kallas juba siis, et “sõjas ongi kõik väga mustvalge ja selgelt peab valima poole”, andes sellega mõista, et tema arvates peab poole valima igaüks. Umbes nii nagu rõhutas kunagi USA president George W. Bush, kes teatas 2001. aastal terroriga peetud sõda avades: “Igal riigil, kõigis regioonides, tuleb teha nüüd valik. Te olete kas meiega, või te olete terroristidega.”

Samast loogikast lähtudes on Eesti poliitikud jõudnud tänaseks välja selleni, et kõigilt venemaalastelt nõutakse Putini režiimi kukutamist, leides, et vastasel korral on nad selle toetajad. “Euroopa Liidu nõukogul tuleb teha otsus, mille kohaselt peatatakse seni Vene kodanikele väljastatud turismiviisade kehtivus ning uusi ei väljastata. Venemaa režiim, mis peab naaberriigis sõda, saab eksisteerida ainult oma riigi elanike toel. Kuritegeliku režiimi hoidmisel on oma hind. Ja see ei ole ammu enam ainult Putini režiimi sõda Ukraina vastu. Selle taga on ka oluline osa Vene ühiskonnast,” rõhutas Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet (Reformierakond) hiljuti väljastatud pressiteates. “Ka jõukamale osale Vene ühiskonnast ehk peamiselt Moskva ja Peterburi ning teiste suurlinnade elanikele peab kohale jõudma, et agressioonil teise riigi vastu on oma hind.”

“Sellel nädalal oli oluliseks teemaks ka välisministrite kohtumine, kus otsustati seda, et lõpetatakse viisalihtsustusleping Venemaaga. Me oleme seda teemat, mis puudutab viisalihtsustuslepingut, pidevalt ise ka ajanud, juba ammu, aga mul on hea meel, et vähemalt sellele otsusele jõuti. Kuid selge on see, et ainult sellest otsusest ei piisa. Me jätkame tööd selle nimel, et jõuda üleeuroopalise lahenduseni,” teatas peaminister Kaja Kallas eelmisel nädalal valitsuse pressikonverentsil. “Olen kuulnud ka arvamusi, et Euroopasse reisimine muudab kuidagi Venemaa ja tema kodanike meelsust. Noh, selle vastu räägivad selged faktid. 2007. aastal muutus Vene kodanikele reisimine Euroopas lihtsamaks ja ka 2008. aastal nägime kallaletungi Georgias, Gruusias. Ja 2014. aastal juba Ukrainas ja sealt edasi on toimunud samuti rünnakud. Seega see, et reisimisvõimalused on laienenud, ei ole kuidagi muutnud inimeste meelsust Venemaal.”

“Oluline on meeles pidada ka seda, et välispassid on kõigest 30%-l Venemaa kodanikest. See tähendab peamiselt seda, et reisib Moskva ja Peterburi eliit, aga neil on mõju tegelikult ka Kremli otsustele ja seetõttu peab sellele tähelepanu juhtima,” rõhutas peaminister Kallas samas.

Näib, et praegu Eestis valitseva arusaama kohaselt peaks muutma inimeste meelsust Venemaal see, kui nad Euroopast isoleerida. Minu arvates võib see tõesti mõju avaldada, kuid mitte soovitud suunas. Selles mõttes on heaks näiteks ju Põhja-Korea, mille elanike eraldamine ülejäänud maailmast ei ole viinud sealse režiimi kokkuvarisemiseni, vaid on ilmselt hoopis pikendanud selle eluiga. Seevastu näiteks tõsiasi, et 1988. aasta lõpust hakati väljastama kergemini NSV Liidu välispasse, mis võimaldasid külastada nõukogude kodanikel ka kapitalistlikke välisriike, võis kiirendada Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Euroopat külastades võivad Vene turistid puutuda vähemalt kokku sellise käsitlusega Ukraina sõjast, mida nad oma kodumaal valitsevas inforuumis enam naljalt ei kohta. Samuti ei saa pidada halvaks seda, kui Vene turistid jätavad oma raha Euroopasse, sest muidu läheb see lihtsalt suures osas Venemaa sisemajandusse. Välisturism nõrgestab tegelikult Venemaa enda majandust, viib raha riigist välja, kahjustades ka sel moel riigi võimekust sõda jätkata.

On muidugi mõistetav, et konfrontatsiooni-loogikast lähtudes on jõutud nüüd välja täieliku viisakeelu ideeni, aga mulle tundub selline poliitika küll täiesti kontraproduktiivne ehk soovitule vastupidiseid tulemusi andev: objektiivselt võttes ei saa see suurendada Venemaal läänemeelsete ideede levikut ning jätab rohkem raha riigi sisemajandusse, aidates seega tõenäoliselt hoopis ohjeldada sotsiaalse rahulolematuse kasvu. On raske uskuda, et eesti poliitikud, kes peaksid ju olema arukad inimesed, seda ei mõista, kuid ometigi näib see nii olevat. Nähtavasti on põhjuseks just see, et sõda on muutnud nende maailmapildi väga mustvalgeks: kes ei ole meiega, see on meie vastu. Nii aga tõrjutakse ise eemale potentsiaalseid liitlasi, kes elavad kuskil hallis alas.

Kas lubatud on ainult üks ajalookäsitlus?

Eestis hetkel ametlikult kehtiv põhikooli riiklik õppekava rõhutab, et “ajalootundides peab õpilastele tutvustama erinevaid ajalookäsitlusi neist ühtki peale surumata. Mõistmaks, et ajalookirjutamine sõltub ajast ja ajaloouurija seisukohast, tuleb kujundada kriitilist suhtumist erinevatesse mõtteviisidesse ning võrrelda ajaloosündmuste ja -nähtuste käsitlemist eri allikais.” See on muidugi ideaal, mille saavutamiseks ei jää tundides enamasti aega, kuid printsiibina minu hinnangul iseenesest õige, sest demokraatlikus ühiskonnas, kus valitseb mõttevabadus, ei saa suruda peale üht ning ainsat tõlgendust ajaloost – kui seda tehakse, ei ole enam tegemist demokraatliku ühiskonnaga, kuigi see võib säilitada demokraatia välised atribuudid. Samas iseloomustab Eesti ühiskonda pidev võitlus ajaloomälu pärast, mille üheks vormiks on monumentide püstitamine ja teisaldamine.

Olgu öeldud, et minu arvates võinuks pöörata Narva tanki lihtsalt toruga Venemaa poole, vabastada punasümboolikast (punase tähe asemel sobinuks selle küljele hästi Eesti lipp) ning paigaldada selle juurde uued infotahvlid, millel oleks tutvustatud monumendi ajalugu, sealhulgas selliste monumentide rolli nõukogude mälupoliitikas. Eesti valitsuse poolt valitud lahendus, mis jättis tanki asemele lillesülemitega kaetud “sõjahaua”, mille juures venelased nüüd pisaraid valamas käivad, ei olnud kõige mõistlikum samm, kuigi väga suur osa eestlastest seda ilmselt toetas.

Ka pronkssõduri võinuks jätta minu arvates Tõnismäele, kui selle ümber oleks rajatud kommunismiohvrite muuseum, kus seda oleks saanud kasutada ühe eksponaadina. Nii oleks see kuju desakraliseeritud. Aga selliste ettepanekute kuulamise asemel otsustas valitsus, kus oli küll vaid üks praegustest ministritest (haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas), kuid kõik samad erakonnad (Reformierakond, Isamaa ja sotsid), muuta selle palverännakute sihtpunktiks surnuaias, kuhu läksid pärgi asetama isegi Eesti Vabariigi ministrid eesotsas peaminister Andrus Ansipiga (Reformierakond), kes oli nõukogude ajal teatavasti ise aktiivne komsomolitegelane ja seejärel palgaline parteifunktsionäär, pürgides koguni EKP Tartu rajoonikomitee ideoloogiasekretäriks. Kummalisel kombel õnnestus Ansipil kujutada 2007. aastal pronkssõduriga tehtud kübaratrikki rahvusliku kangelasteona. Järgnes president Toomas Hendrik Ilvese osalemine 2010. aasta 9. mail Moskvas toimunud Võidupüha pidustustel – 2011. aastal kuulutas toona välisministri ametit pidanud Urmas Paet aga Riigikogu ees esinedes, et pooldab viisavabadust Venemaaga ning sellega kaasnevat võimalikku kuritegevust ja muid riske hinnates “ei maksa siin olla liialt paranoiline.” Nüüd on samad mehed jõudnud välja teise äärmusesse. Twitteri avangardi kuuluvast Ilvesest on saanud järjekindel “viienda kolonni” paljastaja. Enam ta ilmselt 9. mail Moskvasse koogutama ei läheks.

On olnud huvitav jälgida eestlaste reaktsioone Riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhini (Keskerakond) kurikuulsale videointervjuule. Tema tühistamist taotlevad mitte üksnes poliitilised oponendid Riina Solman (Isamaa) ja Raimond Kaljulaid (SDE), vaid ka Keskerakonna enda juht Jüri Ratas. Kuulates ERR-i portaalist pikka intervjuud Stalnuhhiniga, milles teda intervjueerinud Indrek Kiisler ägestus ühe Stalnuhhini märkuse peale (Kiisler: “Tundub, et ajalooküsimustes me kokkuleppele ei jõua.” Stalnuhhin: “Meil ei ole seda võimalust lihtsalt. Te elate selgelt ühe narratiivi sees.” Kiisler: “Ma elan selle narratiivi sees, mis on lääne maailmas valdav. Ma olen lääne maailma kodanik…”), meenusid mulle aga Linda Kaljundi targad sõnad viimasest Müürilehest: “ühiskonna tugevust [näitab] just julgus tulla toime erinevate sümbolitega ja oskus arendada dialoogi erinevate arusaamade vahel. Arutelu allasurumine teeb Eestit seevastu pikemas perspektiivis nõrgemaks. See kaugendab meid ka euroopalikust ajaloo- ja mälukultuurist, mille eesmärk on olnud õppida toime tulema erinevate tõlgendustega.”

“Paljudele eestlastele pakuvad monumentide mahavõtmise algatused võimalust tegeleda vapustusega, mille on põhjustanud sõda Ukrainas,” märkis Kaljundi samas. “Vähem afektiivne ei ole olnud ka eestivenelaste (kaitse)reaktsioon, mida ei põhjusta ainult erinevad arusaamad II maailmasõjast, vaid ka aruteludest ja otsustusprotsessidest kõrvalejäetuse tunne.” Narvas valitsevaid meeleolusid on kirjeldanud hästi linnapea Katri Raik (SDE). “Mina olen nagu südames leppinud, et erinev arusaam 20. sajandi ajaloost eestlastel ja venelastel jääbki, aga annaks jumal kannatust üksteist kuulata ja rohkem selgitada, ka isiklike lugude tausta. Äkki me leiame rohkem niimoodi ühisosa,” ütles ta, märkides samas (kommenteerides uuringut, mille kohaselt suur osa eestivenelastest ei jaga eestlaste hulgas domineerivat vaadet Ukraina sõjale), et “praegu on väga oluline, kuhu poole jääb see keskmine osa, kas nad jäävad pigem meiega või on pigem rusikas taskus.”

Paraku näib, et asi kaldub pigem selles teises suunas. Ja ei saa kahjuks öelda, et eesti poliitikud ei ole omalt poolt midagi teinud, et see just nii läheks. Usun, et see on juhtunud nii täiesti tahtmatult, lihtsalt mõtlematusest, mistõttu soovitan juhinduda neil edaspidi rohkem eelpool viidatud põhikooli riiklikust õppekavast ja neist eelmise haridusministri ajal ministeeriumi poolt õpetajatele saadetud suunistest. Eks ole ju poliitikud vähemalt endi arvates sageli nagu mingid õpetajad, kes peavad suunama ja kujundama rahvast. Ja mida rumalamaks nad rahvast peavad, seda lihtsakoelisemaks muutuvad nende sõnumid. Aga rahvas on alati targem kui ükski poliitik.

Andres Laiapea

poliitikavaatleja