Fotokollaaž: valitsus.ee + Roberto Lee Cortes / Pexels + Gagliardi Photography + Canva.com

Riigisekretäri ametikoha politiseerimine ei oleks kuidagi positiivselt uuenduslik, vaid tähendaks lihtsalt langemist tagasi 1990-ndatesse, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Riigisekretär, kes juhib valitsuse juures asuvat riigikantseleid, peab olema poliitiliselt neutraalne ametnik, kes tagab valitsuse töö järjepidevuse ja õiguspärasuse. Nüüd on aga peaminister Kristen Michal võtnud nõuks see ametikoht politiseerida. Seda põhjendatakse jutuga riigikantselei ümberkujundamisest, et parandada selle võimekust valitsuse töö toetamisel, kuid sisuliselt tähendaks see langemist tagasi 1990-ndatesse, mil see ametikoht juba oli politiseeritud.

Riigikantselei töö on suuresti tehnilist laadi. See on valitsusasutus, mis korraldab valitsuse ja peaministri asjaajamist ning tehnilist teenindamist, suhtlemist Riigikogu ja teiste põhiseaduslike institutsioonidega, kontrollib valitsuse õigusaktide eelnõude vastavust põhiseadusele ja teistele seadustele jne. Riigikantseleid juhtiv riigisekretär annab selle kinnituseks, et kõik on õiguspärane, ka oma allkirja valitsuse istungite protokollidele ning valitsuse määrustele ja korraldustele.

Praegu on seaduses sätestatud, et riigisekretäriks saab olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. Nüüd on jõudnud valitsuses kooskõlastusringile eelnõu, millega see nõue tahetakse kaotada. Seda seetõttu, et peaminister Michal tahab nimetada riigisekretäriks enda sõbra ja poliitilise liitlase Keit Kasemetsa, kellel ei ole juriidilist kõrgharidust.

Eesti langeks arengus tagasi 1990-ndatesse

Nii meie esimene riigisekretär Karl Johannes Terras (ametis 1920–1940) kui ka kõik need viis inimest, kes aitasid tagada läbi pikkade aastakümnete Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust riigisekretäridena eksiilis, olid õppinud õigusteadust.

Nõukogude süsteemis täitis riigikantseleiga sarnast rolli Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus, mida juhtis asjadevalitseja, kes kuulus ministrite nõukogu koosseisu. Iseseisvuse taastamise suunas liikudes nimetati asjadevalitsus ümber riigikantseleiks ja asjadevalitseja riigiministriks. Riigiminister oli poliitiline tegelane, kes vahetus koos ülejäänud valitsusega ja kellele ei olnud kehtestatud mingit haridusnõuet.

Sellise nõude puudumisest hoolimata olid 1990–1992 üleminekuaja valitsustes riigiministriteks olnud Raivo Vare ja Uno Veering mõlemad juriidilise haridusega. Sel ajal oli loomulik, et ministriks pandi vastava ala spetsialist.

Kui ellu rakendati uus põhiseadus, mille alusel hakkas riigikantseleid juhtima riigisekretär, siis pandi ka kohe paika, et valitsuse tagasiastumine ei ole riigisekretäri ametist vabastamise aluseks. Mindi tagasi vabariigi algusajast pärit käsitluse juurde, mille kohaselt juhib riigikantseleid mitte koos ülejäänud valitsusega vahetuv riigiminister, vaid poliitilistest tõmbetuultest sõltumatu riigisekretär, kes peab tagama riigi järjepideva toimimise õigusriigina.

Samas ei pandud siis veel seadusesse kirja seda, et riigisekretäril peab olema juriidiline haridus. Nii juhtuski, et peaministriks saanud Mart Laar nimetas sellele kohale ühe äsja kolmikliitu kuulunud sotside ridades edutult parlamenti kandideerinud mehe, kes oli küll väga haritud, kuid kahjuks mitte juriidikas. Kui 1995. aastal tuli võimule Tiit Vähi teine valitsus, vahetati ta välja varasema riigiministri Uno Veeringu vastu. Seegi ei olnud kooskõlas põhiseaduse mõttega.

Nüüdseks on pandud avaliku teenistuse seadusega paika, et riigisekretär nimetatakse ametisse viieks aastaks. Juba 1995. aastal kehtestati nõue, et riigisekretäriks võib olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik. Michali juhtimisel on võetud aga suund selle nõude kaotamisele ja riigisekretäri ametikoha politiseerimisele ehk siis pöördumisele Eesti riiklikus arengus tagasi 1990-ndatesse. Sisuliselt tahetakse kujundada riigisekretär ümber riigiministriks. See oleks tõesti väga põhimõtteline muudatus.

Soomet näitena kasutades üritatakse inimesi eksitada

Michali plaani toetajad üritavad tõrjuda kahtlusi ja vaigistada oponente jutuga, et Soomes on riigisekretär poliitiline tegelane. See väide on kas teadmatusest või tahtlikult, et mitte öelda sihilikult eksitav, sest lisaks koos peaministriga vahetuvale riigisekretärile (valtiosihteeri) on Soomes ka alaline alamriigisekretär (alivaltiosihteeri), kelle vasteks on meie juures just riigikantseleid juhtiv riigisekretär.

Koos peaministriga vahetuva riigisekretäri ülesandeks on seal olla peaministri lähim abiline, juhtida ja jälgida valitsuse programmide elluviimist, talle teemasid ette valmistada, hoolitseda poliitilise koostöö eest ministeeriumitega, tegeleda muude peaministri poolt antud ülesannetega ja juhtida teisi peaministrile määratud abilisi. Eestis on tema vasteks pigem peaministri büroo juhataja. Riigikantselei tegevuse ja ülesannete täitmise, seaduseelnõude kvaliteedi, personaliküsimuste jms. eest vastutab Soomes alamriigisekretär.

Soome peaministri Petteri Orpo riigisekretär Risto Artjoki on hariduselt põllumajandusökonomist, kes töötas enne eelmisel aastal riigisekretäriks asumist Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadis. Alamriigisekretär Timo Lankinen on seevastu ametis juba 2011. aastast. Temal on juriidiline kõrgharidus.

Soomes on pandud nimelt seadusega paika, et alamriigisekretäril peab olema juriidiline kõrgharidus. Ja mitte üksnes see, vaid ka mitmekesised kogemused ametikohal nõutavas ning praktikas näidatud juhtimisoskused ja juhtimiskogemus. Kui 1995. aastal pandi Eestis seadusesse kirja, et riigisekretäriks saab olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik, siis tehti seda tegelikult just Soome eeskuju järgides. On täiesti naeruväärne, et nüüd üritatakse Soomele viitamisega põhjendada selle nõude kaotamist.

Võib-olla on tekitanud segadust see, et eri riikides on riigisekretäri mõistet sisutatud erinevalt. Meil riigikantseleid juhtiva riigisekretäri vasteks on Soomes siiski alamriigisekretär, kes on poliitiliselt neutraalne ametnik, mitte koos peaministriga vahetuv poliitiline riigisekretär. USA riigisekretär on ju meie mõistes üldse välisminister. Kas peaksime hakkama nüüd oma riigisekretäri institutsiooni hoopis seda riigimudelit silmas pidades ümber kujundama? Kindlasti mitte!

Pigem võiks meil muuta hoopis riigisekretäri ametisse nimetamise korda. Praegu nimetab riigisekretäri ametisse peaminister, kuid oleks mitte üksnes demokraatlikum, vaid ka palju arukam, kui seda teeks valitsuse ettepanekul parlament. Sellisel juhul ei saaks mõni juhuslikult peaministri ametisse sattunud isik kuritarvitada saadud võimu nii kergekäeliselt õigusriigi lammutamiseks.

PS. Lõpetuseks kutsun ma kõiki toetama oma allkirjaga Riigikogule suunatud ettepanekut peatada riigisekretäri ametikoha politiseerimine. Kui peaminister Michalil õnnestub oma plaan läbi suruda, siis peame tulevikus veel palju kahetsema, et seda õigel ajal ei blokeeritud.

Andres Laiapea