Fotokollaaž: Canva.com

Amnesty International otsustas vaadata üle protsessi, mis viis Ukraina suhtes kriitilise pressiteate avaldamiseni. Poliitikavaatleja Andres Laiapea leiab, Ukraina valitsus teeks hästi, kui viiks sarnase ülevaatuse läbi nende probleemide osas, millele Amnesty tähelepanu juhtis.

Eesti laiatarbemeediassegi jõudnud teated sellest, et Amnesty International olevat tunnistanud oma 4. augustil avaldatud pressiteates sisaldunud vigu ning viib läbi sisejuurdluse, et uurida nii raporti valmimise protsessi kui ka kommunikatsiooni ja sellele järgnenud arutelu, on pannud nii mõnegi inimese minult küsima, millal ma kavatsen paluda vabandust 11. augustil Telegramis avaldatud artikli “Inimõigused, Ukraina ja sõda” pärast. Mõistan, et see võis mõjuda osadele ärritavalt, eriti kui seda korralikult läbigi ei loetud, aga mingi avaliku patukahetsusega ma siiski esinema ei hakka. Selle asemel vastan hoopis peamistele etteheidetele.

Esiteks, ei vasta tõele, et Amnesty ei ole lükanud ümber Ukraina strateegilise kommunikatsiooni keskuse väiteid, millega üritati jätta muljet, et kõnealune raport valmis venelaste poolt ettesöödetud valeinfole tuginedes ning Amnesty kujutab endast sisuliselt Venemaa propagandatoru. “Amnesty International lükkab kategooriliselt ümber need väited, millel ei ole mingit alust ja mis on läbinisti valed,” teatati juba 10. augustil tehtud avalduses. “Ükski neist inimestest, keda me küsitlesime, et saada täiendavaid tõendeid, lisaks otse uurijate endi poolt nähtule, ei olnud Vene vanglates või “filtratsioonilaagrites” ega Venemaa poolt kontrollitud aladel – millele Amnesty International ligipääsu ei oma. Meie uurijad küsitlesid ise kõiki neid pealtnägijaid, kelle tunnistusi me kasutasime, Ukraina poolt kontrollitud aladel. Kõik tunnistused anti meile vabatahtlikult ja turvalistes oludes.”

“4. augustil avaldatud uurimus viidi läbi nende samade Amnesty Internationali ekspertide poolt, kes on alates Venemaa sissetungi algusest dokumenteerinud süstemaatiliselt rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi Venemaa poolt,” lisati samas. “Amnesty International on dokumenteerinud ja teavitanud Vene vägede arvukatest rikkumistest, sealhulgas valimatutest rünnakutest, keelatud kobarlahingumoona kasutamisest ja kohtupidamiseta läbiviidud hukkamistest. Paljud neist rikkumistest, mille me oleme dokumenteerinud, kujutavad endast sõjakuritegusid, ning me kutsume jätkuvalt üles viima vastutajaid kohtu ette. Amnesty International mõistab Venemaa sissetungi ühemõtteliselt hukka kui agressiooni ja kuriteo – rahvusvahelise õiguse kohaselt.”

11. augustil tegi Amnesty avalduse, milles kuulutati, et samal päeval toimuval ÜRO Julgeolekunõukogu istungil tuleks seada kiiresti prioriteediks tsiviilisikute kaitse ja arvukate Vene vägede poolt sooritatud sõjakuritegude süüdlaste vastutusele võtmine ning kutsuda üles lõpetama Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Samas loetleti rida Amnesty poolt avaldatud pressiteateid ja raporteid, milles neid kuritegusid on dokumenteeritud, lisades ühtlasi: “Organisatsioon on kutsunud ka Ukraina vägesid üles rakendama täiendavaid meetmeid, et kaitsta tsiviilisikuid. Nagu kõigis relvakonfliktides, kutsub Amnesty International kõiki osapooli seadma prioriteediks tsiviilisikute kaitset ja järgima rahvusvahelist humanitaarõigust.”

Paljud kriitikud on heitnud Amnestyle ette seda, et 4. augusti pressiteates Ukraina relvajõudude võitlustaktika kohta ei avatud piisavalt konteksti ega pööratud vähemalt sama palju tähelepanu Vene relvajõudude võitlustaktikale. Kuid selle pressiteate kontekstiks on Amnesty teised Ukraina-teemalised avaldused, pressiteated ja raportid, mille taustal mõjub selle organisatsiooni süüdistamine venesõbralikkuses või Venemaa eelistamises küll asjatundmatult ja/või ülekohtuselt. Amnesty vanemuurija Donatella Rovera, kelle erapooletuse ja maine kahtluse alla seadmise kaudu seda pressiteadet on üritatud diskrediteerida, oli enese sõnul vaid üks kolmest selle kallal töötanud uurijast ja mitmest teisest kolleegist ega kuulunud töörühma, mis arutas sellega seonduvat Amnesty Ukraina haruga, kuid oli juhtiv uurija ja peamine autor mais ja juunis avaldatud mahukate raportite puhul, milles dokumenteeriti Vene relvajõudude poolt Ukrainas sooritatud sõjakuritegusid.

Teiseks, vastab muidugi tõele, et Venemaa hakkas kasutama Amnesty pressiteadet oma propagandas enda huvides, kuid see ei tohiks mõjutada hinnangut selle sisule ning on tegelikult osutunud venelaste jaoks juba kahe teraga mõõgaks. Näiteks OSCE Alalises Nõukogus, kus Venemaa esindaja sellele 9. augustil viitas, vastas USA missiooni asejuht Courtney Austrian kohe loeteluga Amnesty poolt avaldatud pressiteadete ja raportite pealkirjadest, milles on juttu Vene vägede sõjakuritegudest. “Ja seega on mul küsimus – kas me võime nüüd eeldada, kuna meie Vene kolleeg selle teema siin täna tõstatas, et nad on valmis arutama nendes raportites dokumenteeritud kuritegusid?” küsis USA diplomaat. “Ja kas me saame liikuda edasi nende arvukate teiste raportite juurde, mille Amnesty on avaldanud, kus käsitletakse inimõiguste rikkumisi Venemaa enda sees?”

“Ameerika Ühendriigid tervitavad arutelu nende leidude üle millal iganes meie Vene kolleegid on valmis. Vahepeal aga jätkame me vastutusele võtmise taotlemist ning anname Ukrainale mida see vajab, et kaitsta ennast Moskva kohutava rünnaku vastu,” lisas ta samas. Seega ei saa öelda, et Amnesty pressiteade oleks nüüd Lääne toetust Ukrainale kõigutanud. Pigem võivad hoopis Ukraina valitsuse ning selle toetajate sageli väga emotsionaalsed ja teravad reaktsioonid (avalikud kirjad ja petitsioonid, milles nõutakse, et Amnesty peadirektor Agnès Callamard astuks ametist tagasi, ning artiklid, milles kuulutatakse Amnesty lõppu ja soovitatakse selle küünal kustutada) õõnestada arenenud lääneriikides usaldust Ukraina praeguste võimude vastu ja valmisolekut ukrainlasi toetada. “Avalikkuse toetuse säilitamiseks Ukraina võitlusele on vaja konstruktiivset vastust mainekate inimõigusorganisatsioonide kriitikale, mitte püüda neid suukorvistada või diskrediteerida nende leide,” märkis Politico kolumnist Paul Taylor, kes on neis küsimustes vaieldamatult suur asjatundja.

“Amnesty raport võib Ukraina valitsuse ja selle liitlaste jaoks Läänes olla poliitiliselt ebamugav, kuid see ei muuda seda vääraks või ebatäpseks. Ükski riik, isegi kui see on jõhkrutseva naabri brutaalse rünnaku all, ei asu väljaspool kriitikat. Organisatsioon ütleb, et tema uurijad dokumenteerisid korduvalt juhtumeid, kus Ukraina relvajõud asusid koolihoonetesse ja haiglatesse ning sooritasid rünnakuid asustatud elurajoonidest, tõmmates sellega venelaste tuld, mis ohustas tsiviilisikute elusid. Muidugi, kuna Vene väed viisid selle sõja algusest peale linnadesse, ei olnud Ukraina kaitsjatel suurt muud valikut, kui tegutseda nendes linnapiirkondades. Aga Amnesty ütleb, et nad pidanuks tegema rohkem mittevõitlejate evakueerimiseks. Küps vastus sellisele kriitikale oleks võtta neid leide tõsiselt ning teha tööd, et relvajõudude käitumist ja tsiviilisikute kaitset parandada, mitte sõnumitooja mahalaskmine,” leidis Taylor, kelle hinnangul teinuks Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi paremini, kui ta hoidunuks Amnesty süüdistamisest “amnestia [andmises] terroristlikule riigile ja vastutuse nihutamises ründajalt ohvrile” ning tunnistanuks, et isegi Ukraina kangelaslikud kaitsjad on võimelised eksima.

Siinkohal viitan igaks juhuks, kummutamaks eksiarvamusi, et 2019. aastal Ukrainas toimunud presidendivalimistel oli Zelenskõi minu arvates parim kandidaat ning aasta varem Venemaal toimunud presidendivalimistel ei oleks minu eelistuseks olnud Vladimir Putin.

Kolmandaks, vastab tõele, et see pressiteade tekitas suuri lahkhelisid ka Amnesty enda sees ning võib sisaldada vigu, kuid see ei tähenda, et selles toodud järeldused Ukraina relvajõudude võitlustaktika kohta on üldjoontes valed. Kui jätta kõrvale Amnesty Ukraina haru, mille seisukohta vahendasin juba oma 11. augusti artiklis, siis on esinenud nüüd kõige kriitilisema hinnanguga Amnesty Kanada haru, mis kuulutas samal päeval tehtud avalduses, et Amnesty International kukkus oma 4. augusti pressiteatega mitmes osas läbi: see ei sisaldanud piisavalt konteksti ja õiguslikku analüüsi, oma leidudest teavitamisel ei oldud piisavalt tundlik, vastutustundlik ja täpne. “Ühe sellise sektsioonina, mis on vankumatult pühendunud õiglasele ja dekoloniseeritud lähenemisele inimõigustele, kahetseme me sügavalt puudujääke koostöös meie rahvusvahelise sekretariaadi ning meie Ukraina kolleegide vahel, mis viisid Amnesty Ukraina direktori lahkumiseni,” lisati samas. “Dekolonialistlik lähenemine algab põhimõttega mitte teha kahju ja keskenduda neile, kellega meil on privileeg töötada, eriti kui see neid kõige enam mõjutab ja kui nad ütlevad meile, et nad on ohus.”

“Rahvusvaheline humanitaarõigus kehtib mõlemale osapoolele. Suurim prioriteet on tsiviilelanikkonna kaitse. Ka Ukraina peab kriitikat taluma, kuigi on sunnitud kaitsma ennast Venemaa agressiooni vastu,” märkis seevastu Amnesty Šveitsi haru juht Alexandra Karle intervjuus ajalehele Tages-Anzeiger. Karle ütles, et mõistab pressiteate avaldamisele järgnenud valulisi reaktsioone (tema arvates olnuks vaja tuua selgemalt välja, et sõjasüüdlaseks peetakse Venemaad), kuid “peab olema võimalik kritiseerida ka Ukrainat.” Amnesty Šveitsi haru väljendas oma avalduses kahetsust, et “osad meie kolleegid Ukraina sektsioonist tundsid selle raporti koostamise ajal, et nendega ei konsulteeritud, ei valmistatud piisavalt ette või ei võetud kuulda.” Samas lubati võtta aktiivselt osa pressiteate avaldamiseni viinud protsessi ülevaatamisest.

“On mitmeid õppetunde, mille me peame sellest raskest kogemusest omandama. Selle juurde kuulub, et me neid paljusid probleeme ja küsimusi, mille see protsess tõstatas, faktidele tuginedes ja organisatsioonilise tagasihoidlikkusega ausalt analüüsime,” teatas Amnesty Šveitsi haru. “Me peame mõistma, mis läks valesti ning miks, et saaksime toetuda nendele leidudele oma edasises töös. See ülevaatus keskendub protsessile ja otsustele, mis viisid selle pressiteate avaldamiseni, sealhulgas läbiviidud uurimistöö, pressiteate ettevalmistamine, õiguslik ja poliitiline analüüs ning selle avaldamise ajastamine. Me vaatame ka võimusuhteid ja muud alustrajavat organisatsioonikultuurilist dünaamikat. Tuleb teha kindlaks, millised õppetunnid me peame omandama, et oma tööd inimõiguste heaks parandada.” Samasisulise avalduse väljastas ka Amnesty haru Saksamaal. Minu arvates teeks Ukraina valitsus nüüd hästi, kui viiks sarnase ülevaatuse läbi nende probleemide osas, millele Amnesty oma pressiteates tähelepanu juhtis.

Seda, et Amnesty kirjeldus olukorrast ei ole kaugel tõest, kinnitasid selle pressiteate ümber puhkenud poleemikat kajastades ju ka mitmed lääneriikide suured uudistekanalid. “AP ajakirjanikud olid viimastel nädalatel tunnistajateks mitmetele vaatepiltidele, mis vastasid Amnesty uurijate leidudele, sealhulgas relvalöökide tagajärjed Ida-Ukrainas, kus Ukraina võitlejad, nende sõidukid või asjad, nagu näiteks laskemoon, olid rünnatud paigas. Kahes kohas öeldi AP-le, et sõdur või sõdurid said surma. Kolmandas tõkestasid päästetöötajad reporteritel ohvrite filmimise Vene õhulöögi alla jäänud eluhoones, mis oli ebaharilik; kohalikud ütlesid, et seal olid peatunud sõjaväelased,” raporteeris Associated Press. “Eelmisel nädalal teatas AP, et üks evakueerunu sai raketirünnakus surma kaks päeva pärast naasmist koju Pokrovski linna Donetskis. Naabrid väljendasid pahameelt, et Ukraina võitlejad olid pannud püsti baasi nende elurajooni linna servas. Kui AP ajakirjanikud seda pommilehtrit vaatasid, tuli üle kõrvalasuva maatüki vormis sõdur ja päris nende sealviibimise kohta. Kramatorski linnas, rindele lähemal, ütlesid elanikud AP-le pärast elurajooni tabanud õhulööki, et seal olid peatunud sõdurid. AP nägi sõdureid sisenemas ja lahkumas ühest Kramatorski korterelamust, mis sai tabamuse ühes teises rünnakus.”

“Guardiani reporterid on näinud vähemalt seitset juhtu kolmes Ukraina regioonis, kus elamupiirkondades asuvaid koole ja lasteaedu kasutati Ukraina armee poolt baasidena,” kirjutas Briti päevaleht Guardian. “Viite neist koolidest ja lasteaedadest, mida Guardian külastas, oli pommitatud. Kõigil juhtudel said rünnakus kahjustada mitmed ümbruses asuvad hooned. Ühel juhul, Donetski regioonis, sai vähemalt kolm inimest surma, kui baasi hävitanud plahvatuse lööklaine tabas kõrvalasuvat elumaja. Ühes koolis Kesk-Ukrainas, mida kasutati Ukraina relvajõudude poolt baasina, ütles komandör, et koole ja lasteaedu üle kogu Ukraina pommitatakse, sest neid kasutatakse baasidena. See komandör ütles, et koolides on olemas kõik vajalik: dušid, mitu tualetti, suured köögid, söögisaalid, keldrid ja ruumid. Ta rääkis, et sissetungi tõttu pidi armee majutama kiiresti palju uusi kutsealuseid.” Seega võib arvata, et koolihoonete kasutamine relvajõudude poolt on Ukrainas praegu pigem reegel, mitte erand.

“Ma arvan, et enesetsensuuri tase on selles küsimuses olnud päris erakordne,” ütles Rovera, kelle sõnul kerkib Amnesty pressiteates kirjeldatud olukordi üles igas sõjas kõigil pooltel ja Ukraina asi on nende muredega võimalikult kiiresti tegeleda, NPR-ile, mille ajakirjanikele oli jäänud samuti silma tõendeid sõjaväelaste viibimisest pommitabamusi saanud tsiviilpiirkondade lähistel. “Võtme selle enesetsensuuri mõistmiseks võib anda see, kuidas Ukraina avalik arvamus on koondunud igasuguse Ukraina relvajõudude kritiseerimise vastu. Vaatamata [Amnesty Ukraina haru juhataja Oksana] Pokaltšuki jõupingutustele selle raporti peatamiseks, pani üks Ukraina veebileht, mis on kurikuulus Ukraina väidetavate “vaenlaste” isikuandmete lekitamise poolest, ta kirja “osalejana humanitaaragressiooni aktides Ukrainas”, kes on “süüdi selles, et ta eitab Ukraina õigust ennast kaitsta.” Üks selle veebilehe asutajatest on kõrge ametnik Ukraina välisministeeriumis, kes korraldab suhteid välisajakirjanikega,” märkis samas praegu Ukrainas viibiv NPR-i kaastöötaja Julian Hayda, kes on ise pärit Ameerika ukraina kogukonnast ja oli juba euromaidani tugev toetaja.

NPR-i peamises uudistesaates “All Things Considered” kogu seda Amnesty pressiteate ümber puhkenud poleemikat avades ütles Hayda samuti otse välja, et Pokaltšuk astus ametist tagasi pärast seda, kui ta sai “doxxed” ehk siis internetis hakati ilma tema nõusolekuta levitama tema isikuandmeid (elukoht jms.). Eesti laiatarbemeedia ei ole pidanud vajalikuks seda pisiasja mainida, kuid see on sisuliselt oluline taustainfo, mis aitab ilmselt mõista paremini osade Amnesty Ukraina haru töötajate otsust sellest organisatsioonist kiiresti distantseeruda.

Neljandaks, tuleb muidugi tunnistada, et Amnesty pressiteade on saanud Ukrainat toetavates lääneriikides tõesti suure kriitika osaliseks, kuid ma ei nõustu väitega, et sellesse on suhtunud mõistvalt ainult putinistid ja vandenõuteoreetikud. Näiteks brigaadikindral Erich Vad, kes oli Saksamaa eelmise liidukantsleri Angela Merkeli nõunik militaarpoliitika alal, pidas Amnesty väiteid usutavateks. “Ukraina jaoks on see [võitluse viimine võimalusel linnapiirkondadesse] sõjaliselt ainus viis Venemaa edasiliikumist aeglustada,” ütles Vad ARD-le. Võitlus jääb seal enamasti venima, aga on igal juhul väga verine. “Ukraina jaoks on see muidugi teatud dilemma,” lisas ta, sest tsiviilisikute ohtu seadmine on sisuliselt vältimatu. “Venemaa, teiselt poolt, tahab linnapiirkondades [enda] kaotusi minimeerida ning kasutab seetõttu ründamiseks kaudtuld.” Nii on sõja mõlemad osapooled arvestanud sellega, et tsiviilisikud saavad haavata – või surma. “Sõjalisest vaatepunktist on see järeleproovitud meetod,” selgitas Vad. “Ründaja peab kasutama rohkem vahendeid ja kannab suuremaid kaotusi.” Amnesty pressiteatele osaks saanud kriitikat selgitas Vad samas sellega, et Ukrainat kui rünnaku alla jäänud riiki tajutakse Läänes moraalselt teistsugusena kui Venemaad – ja me oleme keset infosõda, kus iga vääratust kasutatakse vastase poolt kohe ära propagandistlikel eesmärkidel.

“Ei ole vähimatki põhjust uskuda, et Amnesty International on Putini poolel. Või et sel on midagi rünnatud Ukraina vastu. Äärmisel juhul võib see eksida. Arvestades tunnistuste hulka, ei näi see aga tõenäoline,” märkis tuntud Tšehhi poliitikakommentaator Martin Komárek, endine parlamendisaadik. “Venemaa juhtkond on agressor. Ukraina rünnatud maa, mis kaitseb ennast südilt tugevama sissetungija vastu. Kui see rikub seda tehes seadust ning seab inimesed tarbetult ohtu, siis võib see olla taktikalistel kaalutlustel mõistetav, aga mitte vabandatav. Kui sa oled mõne meeskonna, näiteks hokimeeskonna, andunud fänn, kaldud sa vaatama läbi sõrmede selle vigadele. Lubamatuid võtteid kasutab alati vihatud vastane, mitte kunagi “omad”. Kui keegi “omadele” vilistab, siis on see alati kinnimakstud, rumal või ebakompetentne kohtunik. Kuid selline lääts ei sobi hindamaks sõda, mis mõjutab Euroopa tulevikku. Lääs ja Ukraina juhtkond peaksid võtma Amnesty raportit täie tõsidusega ning tegema sellest vajalikud järeldused.”

Rumeenia päevalehes Libertatea seda teemat kommenteerinud Marin Gherman tõi välja, et Ukraina võimude reaktsioon Amnesty pressiteatele järgis tegelikult mustrit, mis on iseloomustanud sealsete võimukandjate suhtumist kriitikasse juba pikemat aega. Kui Euroopa Nõukogu võttis 2017. aastal vastu Rumeenia algatatud resolutsiooni vähemuste kohta Ukrainas, milles kutsuti üles muutma sealset haridusseadust, süüdistasid Ukraina poliitikud seda teravalt venemeelsuses, kuid teisi resolutsioone, milles on kritiseeritud inimõiguste olukorda Venemaa poolt annekteeritud Krimmis, on kiidetud ning esitletud Ukraina diplomaatia võiduna. “Sama rahvusvahelist organisatsiooni ülistati või kritiseeriti sõltuvalt selle seisukohast küsimuses, kus Ukraina oli osapool,” märkis Gherman, kes on Tšernivtsis, mis kuulus enne Teist maailmasõda teatavasti Rumeenia koosseisu, aga liideti siis sõjalist jõudu kasutades Ukraina NSV-ga, tegutseva poliitikauuringute ja sotsiaalse kapitali instituudi direktor, kuid asus nüüd pärast sõja puhkemist oma perega ümber Rumeeniasse. Gherman on teisal analüüsinud ka Ukraina ja Venemaa poolt sõja seletamisel kasutatavaid narratiive ning nende muutumist sõjategevuse käigus, leides, et need näitavad sõja jõudmist uude faasi, mida iseloomustab laiendatud vastasseis sõjalisel, informatsioonilisel ning psühholoogilisel tasandil – tõeline kurnamissõda, mille lõppu ei ole lähiajal põhjust oodata.

Viiendaks, Amnesty järeldused, et Ukraina relvajõud on rikkunud rahvusvahelist humanitaarõigust, on loomulikult hinnangulised, kuid selle hinnanguga mitte nõustudes tekib küsimus, mil määral see õigus üldse toimib ehk praktikas kehtib. Professor Michael N. Schmitt, mitmete USA sõjakoolide õppejõud, kes on ekspert just rahvusvahelise humanitaarõiguse alal, tõi oma analüüsis välja, et suur osa Amnesty vastu suunatud kriitikast on olnud ebaõiglane või eksiteel: Amnesty süüdistamine erapoolikuses on lihtsalt kohatu, nagu on ka viitamine rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumistele Venemaa poolt, sest rahvusvaheline humanitaarõigus kehtib kõigile konflikti osapooltele võrdselt – ühe rikkumistega ei saa õigustada teise omi. Schmitt leidis aga, et Amnesty järeldused on siiski ebaveenvad, sest rahvusvaheline humanitaarõigus on keerukas valdkond, kus tuleb leida tasakaal kahe kohati vastandliku huvi vahel, milleks on “sõjalised vajadused ja humanitaarsed kaalutlused. Isegi kui faktid selles raportis on täpsed, ja ei ole mingit põhjust arvata, et ei ole, ei ole selles piisavalt üksikasju, et seda süüdistust toetada.” Tema kutsus Amnestyt üles parandama olukorda sellega, et avaldatakse rohkem üksikasju ning selgitatakse õiguslikku alust, millele tuginedes oma järeldusteni jõuti.

“Amnesty pressiteatest ei olnud selge, kui ulatuslik on tsiviilobjektide kasutamine sõjalisel otstarbel, ning kõik sellised üldistused ja klikimagnetid annavad keskmisele lugejale väära ettekujutuse nende rikkumiste ulatusest ja tõsidusest. Meil tuleb rõhutada, et kaitsev pool peab püüdma piirata sõjalistest vajadustest lähtuvate rajatiste paigutamist tsiviilotstarbeliste kõrvale. Kuid pressiteate autorid ei saa selliseid vajadusi objektiivselt hinnata, kui puudub infovahetus Ukraina kaitseministeeriumiga,” leidis Ukraina Rahvusvahelise Õiguse Assotsiatsiooni asepresident Tõmur Korotkõi. “Amnesty pressiteate peamine puudus oli sõjaõiguse absolutiseerimine, selle idealiseerimine, abstraheerimine ning irdumine üldisest kontekstist, milleks on Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu.”

Seda, kui ulatuslikult Ukraina relvajõud tsiviilobjekte praegu sõjalisel otstarbel kasutavad, võivad teada muidugi üksnes nemad ise ja Ukraina kaitseministeerium. Amnesty selle täit ulatust kuidagi hinnata ei saa. Minu arvates on ka mõistetav, et Amnesty tõi tuvastatud üksikasjad (täpsed koordinaadid jms.) välja üksnes kaitseministeeriumile saadetud konfidentsiaalses kirjas, mitte avalikkusele suunatud pressiteates. See muutis nende järeldused küll kergemini kritiseeritavaks, aga üksikasjade liigne avalikustamine olnuks jätkuva sõjategevuse tingimustes ilmselt üsna vastutustundetu. Selge näib olevat aga vähemalt see, et koolihoonete kasutamine relvajõudude poolt on Ukrainas praegu pigem reegel, mitte erand. Rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt võiks neid kasutada üksnes siis, kui sellele ei ole toimivaid alternatiive, ning tsiviilisikutega asustatud elumajade läheduses ainult juhul, kui selleks on tungiv sõjaline vajadus. Ja seda tehes tuleks astuda samme tsiviilisikute evakueerimiseks. Praktikas näivad koolihooned aga olevat võetud võitlejate majutamiseks kasutusele üsna laialdaselt, sest midagi selleks sobivamat on raske leida. Rahvusvaheline humanitaarõigus on osutunud selles osas päris elukaugeks.

Millised järeldused peaksime tegema sellest meie siin Eestis? Kui tunnistada endale nüüd ausalt, et sõja korral võetaksegi koolihooned suuresti kasutusele kasarmutena (nende kasutamine sõjalisel otstarbel ei ole siis erand, vaid muutub reegliks), tuleks sellega muidugi arvestada juba linnaplaneerimisel ning koolihoonete projekteerimisel, ehitamisel ja renoveerimisel. Minu arvates võiks katta ka nende maksumuse siis osaliselt kaitseministeeriumi eelarvest, riigikaitsekulude arvelt. Selline lähenemine läheks muidugi täielikult vastuollu rahvusvahelise humanitaarõigusega, pälviks maailmas kindlasti negatiivset tähelepanu, kuid oleks vähemalt aus ja väga praktiline. Samuti oleks vaja töötada aegsasti välja konkreetsed plaanid tsiviilisikute ulatuslikuks evakueerimiseks ning viia läbi tsiviilkaitsekursusi, et tavalised inimesed üldse teaksid, kuidas sõja korral käituda ehk mida teha, et vähendada tõenäosust juhuslikult sõjategevusele ette jääda, surma või vigastada saada. Suurimaks prioriteediks peaks ju olema tsiviilelanikkonna kaitse.

Andres Laiapea

poliitikavaatleja