Foto: Wikimedia Commons / Moahim – Own work, CC BY-SA 4.0 / Fotol Kamianets-Podilskyi loss, üks Ukraina seitsmest imest

Avaldame arvamusloo, mille kirjutas Ukrainaga lähedalt seotud eesti mees Gunnar (nimi autori palvel muudetud), kellel on seal riigis palju sõpru ja sugulasi. Ta leiab, et praegu peab Ukrainat aitama ning patsifism või distantseerumine võrdub tema jaoks alistumisega.

Sul on õigus, kui tunnetad, et kõiki neid asju juhitakse ühest kohast, aga mis siis teha? Distantseerida ennast praegu Ukraina sõjast oleks ju lihtsalt alistumine globalistidele nende plaanide elluviimisel – las pommitavad ja röövivad seal Ukrainas…

Nii nagu koroona “uue normaalsuse” pealesurumisel tehti vigu ja valearvestusi, nii ei osatud arvestada ka sõja korraldamisel Ukraina rahva tohutu kaitsetahte ja ühtsusega. Ja seda peab toetama.

Tohutult on liikvel igasugust “paljastavat” materjali Ukraina kohta, aga nagu me teame, siis sõjaga käib kaasas infosõda koos propagandaga mõlemalt poolelt, seega ongi praegu selles infomüras väga raske orienteeruda, eriti kui ei oska ukraina keelt ja pole varem teemat jälginud.

Ma olen ise elanud aastaid Ukrainas ja seal pere loonud. Mul on seal palju sugulasi, sõpru ja tuttavaid ja suhtlen nendega täna iga päev tunde. Seal on praegu tohutu ühtsus ja patriotism. Nad võitlevad oma eksistentsi eest.

Kas peavoolumeedia räägib nüüd järsku (mingis osas) tõtt?

Üleöö alanud Ukraina sõjaga ei läinud koroonapettuse paljastamisega tehtud viimase kahe aasta töö potist alla, kuid süstlaroimaritega tegeletakse hiljem edasi.

Toimus järsk paradigma muutus ja paljudel on raske sellega kohaneda, sest “ei saa ju olla, et peavoolumeedia räägib järsku tõtt…” ning hakatakse otsima alternatiivseid seisukohti ja nii ongi osad alternatiivinfot jälgivad inimesed leidnud enda jaoks Aleksandr Dugini ideoloogiatel (Putini ihuideoloog) põhineva Vene propaganda, sest see on Lääne omaga risti vastupidine, on väga professionaalselt produtseeritud ning levib internetis paljudes keeltes juba 2014. aastast alates. Selle juurde käib muu hulgas ka patsifismile manitsemine, kuigi patsifismile kalduvad muidugi ka paljud Lääne inforuumi tarbijad või üldse uudiseid mitte-tarbivad inimesed.

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on World Economic Forumi ja Klaus Schwabi bande kasvandik, kellest suur osa ukrainlastest väga palju ei arva. Ukrainlased ei ole kunagi oma valitsejatest palju pidanud. Kui leitakse, et juht on väga valel teel, siis lüüakse ta minema. Aga praegu ta sobib sellesse rolli.

Minu meelest näitab ilmekalt rahva vähest usaldust valitsuse vastu ka Ukraina väga madal süstituse protsent, mis on erinevatel andmetel kõigest ca 30. See on palju madalam kui näiteks Venemaal või Euroopa riikides. Ma olen süstimise algusest peale ikka uurinud ukrainlastelt, kas nad on juba oma suraka kätte saanud… Suurem osa on reeglina vastanud, et “kui neil on seda nii väga vaja, siis las süstivad ise”. Selline umbusklik lähenemine on minu meelest neile tüüpiline, ütleks, et lausa kultuurile omane.

Ukraina rahva südikus tuli üllatusena

Globalistid (sh Putin) ei osanud arvestada Ukraina rahva ühtsuse ja kaitsetahtega. See riik on hädas korruptsiooni ja killustatusega, kuid teisalt on osaliselt see ka nende jõud, sest keegi pole lõplik juht/liider, kelle ära ostmisega saaks riigile käpa peale panna.

Riik on olnud juba kaheksa aastat sõjas ja rahval on tohutult relvi käes. Vene sõdurid saavad tina igast praost ja põõsast. Neil pole vähimatki võimalust seda maad vallutada, küll aga teevad nad palju kahju, eeskätt õhust. Üks asi on kusagil Alepos süürlasi paugutada või väikest Gruusiat, aga kaheksa aastat sõdinud 38 miljoni elanikuga maad vallutada on hoopis midagi muud. Nad võivad mõne linna või piirkonna ka ära võtta, aga seda tuleb siis hoida ja see on hoopis raskem. Venemaal peaks olema kordi suurem sõjavägi selleks, et kogu maad vallutada.

Mis puudutab aga praegust valitsust, siis juba on õhus küsimused, et kui on teada vene vägede kogunemiskohad piiri vahetus läheduses, siis miks ei anta lööke üle piiri, nii nagu Venemaa seda teeb. Miks oodatakse, kuni need raketid ja pommid linnadele lastakse?

Infosõja erinevad kihid

Nagu ütlesin, siis käimasolevas infosõjas on liikvel niivõrd palju erinevat infot, et kõrvaltvaatajal on hetkel tõde leida praktiliselt võimatu. Küll aga võin kinnitada, et erinevalt Aleksandr Dugini filosoofiatel põhinevast Vene propagandast pole Ukrainas kunagi olnud kodusõda. 2014 toimus Venemaa invasioon ja seda on tagasi hoitud. Mingit venelaste tagakiusamist või genotsiidi nagu vene TV-s räägitakse, pole seal kunagi olnud. Vaata, kuidas kaitsevad oma kodu praegu venekeelsed linnad Harkiv ja Herson näiteks. Keegi ei oota vabastajaid ega “Vene maailma“.

Ukrainlased on vabad inimesed ja ei võitle oma valitsuse ja kindlasti mitte NWO eest. Küll aga on seda sõda globalistidel tarvis – kapitalistlik majandus vajab pidevalt uusi vallutusi, et tagada jätkuv kasv.

Venemaa propagandas on terve rida põhjuseid sõja õigustamiseks (eeskätt oma rahvale), küll päästavad nad lapsi “Ukraina kodusõjast“, küll elimineerivad biolaboreid jne, jne… Igale maitsele midagi. Muidugi veel ka Ukraina kõnelused NATO-ga liitumiseks.

Läbirääkimised NATO-ga liitumiseks tunduvad, et oligi see peamine “provokatsioon”, “viimane tilk karikasse”, mille paljud meil siin on alla neelanud. See justkui õigustaks sõda, sest “USA oleks ka nii teinud ja poleks enda piiri äärde võõraid rakette lubanud“ ja “Putin hoiatas ju“ jne…. Aga ei saa ju õigustada ühe roimari tegudega teist roimarit. Seega suhteliselt surnud ring.

Üheks oluliseks niiditõmbajaks on hoopis Hiina?

Kui globalistide lõplikuks eesmärgiks on tekitada III maailmasõda, siis nad teevad selle ära nagunii. Aga nagu ma varem mainisin, siis nende plaani nõrk koht on selles, et nad ei arvestanud ukrainlaste ühtsuse ja kaitsetahtega ning selle toetamine on võib-olla meie ainus lootus, sest paljuski sõltub praegu Ukrainast, kui suureks see sõda paisub ja millega lõppeb.

Päeva lõpuks on Putin marionett, kelle omad oligarhid võivad maha võtta. Palju tumedama, aga samas loogilise teooriana on see sõda USA ja Hiina kokkulepe, mille tulemusena saaksime taas “vana hea“ kahepooluselise maailma ja külma sõja… Just kahe-, mitte kolme-, sest Venemaal suurte hulgas kohta pole (GDP on alles 12. maailmas, Lõuna-Korea ja Hispaania vahel ning võrreldav näiteks New Yorgi osariigiga). Lääs ja Hiina tahavad n-ö Ukraina kätega Venemaad nõrgestada niipalju kui võimalik, et siis mõlemad sõjast räsitud riigid ilma suurema kärata omavahel ära jagada. Siber koos kõigi maavaradega läheb Hiinale ja Läänele jääb Venemaa Euroopa osa ja Ukraina. Putinil tegelikult ka häid valikuid pole, sest ta saab aru, et ei suuda oma olematu majandusega seda hiiglaslikku Siberit enam enda käes hoida. Hiina võtab selle ära nagunii (on juba paljuski võtnud).

“Palju tumedam“ on see stsenaarium aga sellepärast, et ei näe ette mingit kiiret lahendust. Vastupidi, sõda hoitakse tasakaalus, ei lasta ära lõppeda ja jälgitakse, et üks pool liiga suurt ülekaalu ei saavutaks. Lääs toetab jaopärast Ukrainat ja kui Venemaal hakkab esimene võhm otsa saama, siis annab Hiina vaikselt abi jne, kuni mõlemad on verest tühjad…

Praegu igatahes läheb selle järgi. Vene armee röövib ja laastab Ukraina linnasid, purustab infrastruktuure jne. Venemaa ise nõrgeneb samuti iga päevaga, sest sõjavägi ja raketid lähevad juba kõik käiku praegu. Uusi rakette teha ei saa, sest elektroonika on import (peamiselt Taiwan) jne.

Seega, mis on lahendus?

Mina leian, et praegu peab aitama Ukrainat, sest see isepäine rahvas ei võitle oma valitsuse ega NWO eest, vaid oma maa ja eksistentsi eest. Ja nende isepäisusest ja võitlustahtest ning edust sõltub ka meie tulevik. Patsifism või distantseerumine kindlasti pole õige tee, vastupidi, see on alistumine.

Aga Schwabi bandele tuleb au anda, kuidas nad suutsid nipsust “kanalit” vahetada kõigil. Tõesti, paljuski analoogne koroonakriisiga, aga samas ka mitte. Neil on see ette valmistatud ja läbimõeldud, aga paljudel isemõtlevatel inimestel, kelle jaoks teema on uus, kulub hulk aega selle kõige lahtimõtestamiseks.

Minu mure ongi selles, et globalistid lõhestavad meie ühiskonda peavoolumeediaga väga osavalt. Kõigepalt tehti seda pikuti koroonaga ja nüüd põigiti selle Ukraina teemaga, öeldes, et näete, need “antivaxerid” on veel ka sõja poolt, sest õigustavad Putinit…

Meie (koroonapettuse vastased) peame otsima ühisosa peavooluga. See võimaldaks viia praegu ainult alternatiivses meediaruumis liikuvat infot suurema hulga inimeseni, sest praegu on inimesed rohkem ärkvel kui veel kuu aega tagasi. Kui me aga seda unikaalset võimalust ära kasutada ei oska, siis marginaliseeritakse meid veelgi.

Mis aga puudutab mõnesid Ukraina poliitikuid, kes lubavad, et võitlevad NWO eest ja nõuavad Ukraina EL-ga liitumist, siis nad (EL) ei kujuta ettegi, millega ennast seovad. Ukraina oma korruptsiooniga on nagu must auk, sinna mahutaks kogu maailma raha ära. Poliitikud võtavad Ukrainas kõik raha vastu, mida pakutakse ja on selle eest siis valmis vahest ka natuke “postitantsu” tegema, kuid see ei tähenda veel, et kogu riik oleks juba NWO-le maha müüdud.

Mina ei oska sealt mitte ühtegi poliitikut soovitada, keda toetatada, küll aga tuleb vastu võtta põgenikke, saata humanitaarabi kontrollitud kanalite kaudu ja muidugi ka relvaabi. Põgenike ja humanitaarabiga tegelevad meil siin erinevad Ukraina organisatsioonid, Kaitseliit ja ka näiteks Varro Vooglaiu isa Ülo Vooglaid oma MTÜ kaudu. Neid tuleb toetada. Peamine, et Punasele Ristile vms globaalsele organisatsioonile ei anneta.

Gunnar, Ukraina perega eestlane

(nimi autori palvel muudetud)

Foto: Wikimedia Commons / Богдан Репетило / Fotol Kamianets-Podilskyi loss, üks Ukraina seitsmest imest