“1. juunil tähistame lastekaitsepäeva, mis pöörab tähelepanu laste heaolule ja õigustele ning meenutab, et lapsed vajavad tuge, mõistmist ja julgustamist ning et kõigis lastes elab ootus muretule ning kindlustatud lapsepõlvele. Sellel puhul peaksime küsima, kas Eesti on lastele turvaline ja mida saaksime laste heaks veel ära teha,” küsib oma arvamusloos Mustamäe linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson.

Õigused ja head tavad.
Eestis olevat laste õigused üldiselt tagatud. Vahest isegi nii hästi, et õpilastelt distsipliini nõudvad õpetajad peavad avalikkuse survele alla vanduma ning ameti maha panema nagu juhtus Valgas, kus matemaatikaõpetaja karistas klassi selle eest, et paar õpilast polnud nõus tunni ajaks nutitelefonidest loobuma. Liigset rangust peeti piisavaks patuks, et kogenud pedagoogiga tööleping lõpetada.

Viimasel ajal on laste õiguste eest seisjad muutunud äärmiselt häälekaiks, ent liigagi tihti jäävad nende nõudmised üldsõnaliseks, keskendudes pelgalt vabakasvatuse ülistamisele. Tähelepanuta jäetakse, et lapsi otsekui vati sees hoides, võtame neilt vastutustunde ja soovi kaaslastega arvestada. Kalehingelised mudilased ja teismelised võivad aga muutuda ohtlikeks nii kaaslastele kui endalegi. Pole saladus, et vaatamata koolikiusamise vastastele kampaaniatele, esineb meie õppeasutustest senini verbaalset ja ka füüsilist vägivalda. Kui kooli juhtkond õpilaste mõnitamist käed rüpes pealt vaatab ja noorsoopolitseinikud ei suuda end oma piirkonnas kehtestada, tekivadki noortekambad nagu Kanutiaia käng või Keila ja Kuressaare karistamatud kiusajad, ehk kulmineerivad kuude vältel toimunud alandused rünnakuks nagu see toimus Sillamäe koolis.

Laste õigus on oodata nii vanematelt kui pedagoogidelt suunamist ja õpetamist, ka karmimat suhtumist, kui olukord seda vajab. Muidugi pole Sillamäel aset leidnud 5. klassi marakrattide füüsiline karistamine ja lausa relvaga ähvardamine aktsepteeritav, ent selleni viis sealsete pedagoogide liigne leebus ja ükskõiksus koolikiusajate suhtes. Selleks, et meie koolid saaksid tõeliselt vägivallavabadeks, tuleb pedagoogidele anda volitused jõulisemalt sekkuda. Alati pole heast sõnast abi, vaid peab ka kurjustama. Ei piisa näpuvibutusest, vaid kiusajatele tuleb selgitada, kui madal ja alatu on endast nõrgemate kallal toorutseda ning et tänavalt õpitud kõnepruuk ei sobi kooliseinte vahele.

Kahjuks on ka paljud täiskasvanud arvamusel, et vabadus tähendab õigust kõikjal ning kõigiga sea kombel käituda. Kui juba poliitikud üksteist valimatult sõimavad ning vastasleeriga riidu kisuvad, arvavad lapsedki, et nii ongi hea ja sünnis. Lapsed on tähelepanelikud ja äärmiselt õppimisvõimelised. Nende käitumises peegeldub kõik halb, mis ühiskonnas leidub. Normid tunduvad alati vastumeelseina ja kurjus ning vägivald ahvatlevana – seda teades pole imestada, kui maailmas, kus lapsed elavad, mängib lihasramm sageli mõistusest olulisemat rolli.

Materiaalne ei tohi hinge hävitada.
Lapsed on haavatavaim ühiskonnagrupp. Nad elavad palju sügavamalt läbi sotsiaalset ebavõrdsust. Kui sellega, et ainsa sooja lõunasöögi saab koolis ning kodus haigutab külmkapis tühjus, võib veel kuidagi leppida, siis kehv riietus, mille üle kaaslased naeravad, võib rikkuda lapse psüühika. “Miks minu vanemad ei oska raha teha, miks on nad nii armetud ja vaesed?“ küsivad lapsed, võõrdudes kodust, kus loetakse sente ja sattudes nii tänava mõjude alla. Süvenev sotsiaalne ebavõrdsus, palgavaesus, ühiskonnas juurdunud jõu ja rahakultus, millega meid läbi telekanalite ja neti üle ujutatakse, rikuvad selgelt laste õigusi muretule ja täisväärtuslikule lapsepõlvele. Mida on riik ja mida oleme meie kodanikena valmis tegema, et asine SKP kasvu jumaldav maailm laste õigusi jalge alla ei tallaks?

Vaid ühtehoidvas ühiskonnas kasvavad terved lapsed

Sel aastal saabub lastekaitsepäev teisiti. Ühiskonnas on suuri pingeid. Lapsed tajuvad, et vanemad on mures ja ärritunud. Demokraatlikult valitud valitsuse vastu algatatud laimukampaania on jõudnud meie kõigi kodudesse. Lapsed ei taipa, mis õigupoolest sünnib, aga nad on osalised kodustes aruteludes, kus laidetakse opositsiooni taktikat peale kaklust rusikatega vehkida või sarjatakse negatiivse meediamulli mõjul valitsuserakondi. Nad kuulavad ja teevad omad järeldused.

Kas kurjas maailmas kasvavad rõõmsad lapsed? Teleuudiste erutunudhäälsed diktorid loevad kui rindeteateid ning lapsed poevad hirmunult nurka. Selline on tänavuaastane 1. juuni…

Meil on kohustus see paine lõpetada ja teha kõik leppimiseks, kodurahu saavutamiseks, olukorra taastamiseks, kus tõepoolest ükski inimene poleks üleliigne ega tunneks end tõrjutuna. Laste õigus on nõuda täiskasvanuilt ja poliitikuilt ühtehoidvat kodumaad.
Tulevik on meie kätes.

Seekordne tähtpäevajutt ei tulnudki nunnutav ja äiutav nagu oleks võinud eeldada ja ega ma eriti püüdnudki lastepärane olla, sest laste õigused on selleks liiga tõsine teema, et neist rääkides ilutseda. Helge lapsepõlve võti on siiski meie, täiskasvanute käes. Olgem siis oma missiooni kõrgusel ja ärgem veeretagem vastutust laste turvalisuse ja õnne eest kõrgemale võimule, vaid tunnistagem oma tegematajätmisi ja kiitkem ka tehtut, kui see kiitust väärib. Ikka laste tuleviku nimel!

Vsevolod Jürgenson
Mustamäe linnaosakogu liige

Foto: timeout.com

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6