Foto: Canva

Märkus: Palun lugeda alljärgnevat ilma ühegi eelarvamuseta ja avatud meelega. Tegu ei ole tõe kuulutamisega, vaid arvamuskildudega, mis suures pusles oma kohta otsivad.

Oleme jõudnud tsivilisatsiooni kokkuvarisemise etappi. Viimase kahe aasta jooksul oleme näinud, et valitsused juhivad oma riike ja käituvad oma rahvaga halvemini ja korrumpeerunumalt, kui me seda viimasel 30 aastal kogenud oleme. Inimesi on petetud üle-politiseeritud (loe: ülemaailmselt orkestreeritud) koroonapandeemiaga ning kuigi nii ida kui ka lääs (loe: terve maailm) määrisid üheskoos oma rahvale koroonapettust pähe, siis nüüd järsku on ida ja lääs taas vaenlasteks hakanud ning koroonaga petetud rahvast manipuleeritakse pooli valima, kirjutab Hando Tõnumaa.

Käimas on mitmetahuline (info)sõda nii mikro kui ka makrotasandil. Mikrotasandil on Ukrainas toimuv igati kahetsusväärne ja ebainimlik ning tsiviliseeritud inimene mõtiskleb, kas tõesti polnud võimalik seda konflikti diplomaatiaga lahendada?

Teisest küljest on aga maailma suurjõud olnud vahelduva eduga katkematus sõjategevuses viimased sadakond aastat, sh on isegi sel sajandil algatatud sõdasid Lähis-Idas kaaluka tõendusmaterjalide hulga kohaselt USA enda lavastatud 9/11 terrorirünnakute ettekäändel. Kuid millegipärast nimetatakse suurt osa sellele järgnenud terrorismivastase sõja akte rahuoperatsioonideks ning vähemasti kodumaine publik ei teinud teist nägugi, kui lavastatud 9/11 ettekäändel läks sõjategevuseks, milles said surma ja viga isegi Eesti enda kodanikud. On hämmastav, et pärast Ameerika ja Euroopa massilisi sõjakurjategusid Serbias, Afganistanis, Pakistanis, Iraagis, Liibüas, Somaalias ja Süürias on lääs hakanud rääkima Venemaa enneolematutest sõjakuritegudest.

Veel suurem küsimus on aga, et kui Eesti valitsus on oma rahvast ja riiki viimased kaks aastat vaevanud koroonameetmete ja kohustuslike vaktsiinidega, millega käsikäes on ainuüksi möödunud aastal surnud 3000+ inimest üle Eesti keskmise, siis miks astusid nii vähesed eestlased selle vastu välja? Ja kas tõesti kahte-kolmandikku elanikkonnast jättis külmaks ühe kolmandiku ühiskondlikest tegevustest väljalülitatud kaasmaalaste elu?

Jääb mulje, et sõda Ukrainas läheb enamusele rohkem korda kui kaks aastat kestnud (psühholoogiline) sõda kodumaal. Või oli juba väsitava teema asemele lihtsalt vaja midagi uut?

Vaatame nüüd makrotasandit

Meie seas on kümneid tuhandeid julgeid ja aktiivseid kodanikke, kes koroonapettuse vastu välja astusid, osaledes nii meeleavaldustel kui ka allkirjastades erinevaid petitsioone. Kuigi see arv on üpris väike, kui arvestada tõsiasjaga, et valitsus mängis koroonakriisi erinevatel etappidel nurka kogu rahva (loe 1,3 miljonit inimest), siis see oli ikkagi piisav, et talletada kõikide koroonaterroristide tegevused-postitused-sõnavõtud, et tulevase “Nürnbergi protsessiga” süstla- ja koroonaroimarid vastutusele võtta. Ja sellist andmete kogumist rakendati aktivistide ja juristide/advokaatide poolt ka väga paljudes teistes riikides üle maailma.

Sellepärast on sõda Ukrainas kõikidele koroonaterroristidele üle maailma kui kingitus taevast, sest masside tähelepanu on koroonalt suunatud Ukraina peale. Pidagem meeles, et meie suur sõber Klaus Schwab Maailma Majandusfoorumist rullis kohe pärast koroonapettuse algust lahti detailse plaani, kuidas “pandeemiast” välja tulla. Selle plaani kohaselt on vaja neljandat tööstusrevolutsiooni, mis näeb lõppfaasis ette transhumanismi ja täieliku kontrollühiskonna kehtestamist. Et see kõik ellu viia, siis selleks on vaja esmalt majandus kokku kukutada.

Koroonaga me kogesimegi selle plaani esimese samme – võitluses nähtamatu vaenlase vastu pidid sulgema oma uksed restoranid, väikeärid, spordisaalid, kinod, muuseumid jne, jne. Lockdown’idega piirati tootmist, likvideeriti töökohti, katkestati tarneahelaid ning riikide ja ettevõtete abipakettide jaoks trükiti rekordkoguses raha juurde. Sellest ka praegune hinnatõus ja tohutu inflatsioon. Kõike seda haiguse nimel, mille põdejatest üle 99% jäid ellu.

Pettusel põhinevate kahjulike ja ebavajalike “koroonameetmetega” saab tõmmata paralleele praegu Venemaale rakendatud ennasthävitavate sanktsioonidega, mille mõju Euroopale võib olla palju suurem kui Venemaale endale.

Seega, makrotasandil on n-ö Ukraina-kaart täielik hoax, et esile kutsuda veel suuremat majanduse krahhi ning võimalusel õigustada sõjategevuse laiendamist. Kõik käib plaanipäraselt. Kui eesmärgiks on majandus kokku kukutatada, siis sõjast tingitud sanktsioonid on õige käik.