Möödunud nädalal lõi laineid haridus- ja teadusminister Mailis Repsi plaan alusharidus lastele kohustuslikuks muuta, sest tema arvates näiteks vajavad kodus kasvanud lapsed õpiabi ja soomlaste eeskujul võiks kodused lapsed käia iga nädala tagant kohtumisel, kus on sotsiaaltöötaja, haridusametnik ja meditsiinilise taustaga inimene, kes vaatavad, et lapsega on kõik korras… Telegrami toimetuses ja lugejates tekitasid ministri ideed pehmelt öeldes õõva, sest väga paljud emad-isad on oma lapsega teadlikult kodus ja peaksid riigi iganädalast sekkumist kodusesse ellu ebanormaalselt invasiivseks (kui mitte öelda orwellilikuks). Lisaks on igal ühel kodus olemiseks oma põhjus ja kõigile lastele lasteaias lihtsalt ei sobi või ei meeldigi.

Pakumegi teile autori loal lugemiseks Elisabeth Salmini blogipostituse sellest, kuidas tema kodusel lapsel oli üks “põnev” vahejuhtum lasteaialapsega ja see pani omakorda mõtlema, miks tahetakse Eestis süsteemi rangemaks muuta, kui paljudes riikides muudetakse algharidust just vabamaks… “Läbi normide ja reeglite hulga suurendamise on lastele maast madalast pandud stressikoorem, mis isegi pigem takistab nende arengut, kui soodustab,” nagu nendib üks raadioajakirjanik allpool. Head lugemist!

Selle loo üleskirjutamiseks nagu vajadust ei olnudki, kui ei oleks olnud ühte juhtumit:

Nagu alati mängisime lapsega kohalikul lastemänguväljakul. 3-aastane. Kakskeelene.
Napi jutuga. Viisakas. Ütleb alati aitäh ja palun. Väga ennast ei kehtesta. Üldiselt sõbralik, armastab  kõike elavat, loodust, putukaid, linde, loomi, taimi ja kipub neid kallistama ja uurima. Armastab väga laulda. Igas keeles laulab kaasa püüdlikult. Pillidest mängib trummi. Viisi ei pea. Väga armastab turnida ja ujuda.

Lapsel on seal küla mänguväljakul oma lemmikmängud, lemmiktegevused, lemmik-tuttavad. Me püüame mitte välja teha sellest, et küla lastemänguväljakul on kohake juba aastaid täidetud koledate soditud ja väga oskamatult tehtud gräfitidega ja vedelevat prügi ei jaksa üles korjata. Ja mänguväljaku kõrval vedeleb tihti imelikke asju. Vana mööblit lausa. Vist sellepärast, et taaskasutuskeskust pole loodud külla. Kui ära korjata tuleb isegi rohkem, ehk parem, et ta on kui see, et tuleb uus laviin mis võib olla veelgi ootamatuma sisuga. Valdavalt jälle ja jälle kogunevad kommipaberid.

Aga küla mänguväljakul on erinevaid ronimiseks sobilikke kohti ja see lapsele väga meeldib. Eelmisel aastal oli meil ka projekt lapsega koos. Tõime liivakasti laste-labidaid, et rohkem lapsi saaks korraga mängida ja kaevata. Vahel tuli veel lapsi samal ajal kaevama ja oli lõbus. Alati kui tõime sinna mänguasju katsega nad sinna avalikuks kasutuseks jätta, nad lõhuti kohe ära, või viidi ära. Aga muidu on tore koht. Ja kogu küla lapsed käivad mänguväljakul. See on koht, kus ka lastevanematega tutvuda.

Ühesõnaga mängime ja sinna saabub teine ema oma lapsega. Ka nemad tulevad kiikuma. Ema uurib, teie laps ei käi siin lasteaias, miks?  (Ta vist selle järgi saab aru, et ei ole meid seal näinud ja, et külas on rohkem naisi, kes mulle aegajalt teemat meenutavad. Et laps peaks ikka lasteaeda minema sellel ajal kui Eestis oleme. See on lapsele endale parem.)

Selgitan, me elame vahelduvalt kord Eestis ja Hollandis ja topelt sotsiaalmaksu tasumist ja topelt teenuste tarbimist ei pea me mõttekaks. Ja seda kihvti eralasteaeda Kloogal kahjuks pole, kuhu laps saaks minna talle ja meile igal sobival ajal. Et ta saaks näiteks aegajalt olla grupiga aga aegajalt olla kodune. See teise, 5-aastase tüdruku ema kuulab, aga tundub siiski seisukohal olevat, et “laps ikka peaks koguaeg lasteaias käima”. “Proovige ikka panna” ütleb ta suhteliselt sugestiivsel toonil. (Mul isegi korra tundub, ega ta ise juhuslikult mingi pedagoogilise haridusega pole. Tal on veendumus hääles, et lasteaed on ainuõige viis lapse kasvada laskmiseks.) Ma ei ütle enamat kui nõkutan viisakalt peaga. Ma ütlen, et meil on lapsehoidja variandina ja laps käis ka lastemängugrupis. Ta kahtleb: “Ei, nii peaks ikka olema, et ema läheb ära ja siis lapsed saavad koos mängida omavahel.” Ta ütleb, et tema laps käib küll korralikult lasteaias.

Mis selgub kui siis lapsed liumäe poole jooksevad ja mu tütar, nii-ütelda kodus kasvanud ja kõiki ja kõike kallistama ja usaldama harjunud kolmeaastane selle teisele lapsele kalli üritab teha, näen ma järgmist pilti: Too teine tüdruk annab talle kahe käega tõuke rindu nii, et väiksem laps hooga maha lendab. Õnneks ei kuku ta betooni peale vaid seal on puust põrand. Ta maandub selili. Kuklaga vastu maad nii, pots! Meie laps harilikult ei hakka nutma, kui midagi ootamatut juhtub. Vastupidi, ta jääb hästi hästi vait. Ehk ma ei oska teda isegi lohutada, sest ta ju ei näita emotsioone välja. Ja ta ju ei tea, mis on normaalne oodata teistest lastest ja mis mitte.

Hoogsa liigutusega surub 5-aastane talle jala rinna peale demonstreerimaks, et on võitja. (Kogu tõuge ja jalg-rinnale asi toimub paari sekundi vältel nagu õudusfilmis.) Lapse ema hüüab: “Ära tee”. Mina hüüan ka “Ära tee”, aga tegevus toimub meist 10 meetrit eemal. Me ei jõua juhtunut takistada.

Kinnitan, laps kellele hooga kahe käega rindu lükatakse lendab selili kena hooga, ehk põrutusoht ei ole midagi küsitavat vaid reaalne. Pluss 3-aastasel puudub veel võime eest tuleva ootamatult tuleva löögi eest ennast kaitsta. (Ehk ma ei saa ennetavalt lapsele hakata mingeid enesekaitsevõtteid õpetama, et ta pidevalt maapeal ei peaks aega veetma, kui ema lähedal pole.)

On ilmne, et kui juhtunu oleks toimunud betooni peal, oleks mu lapsel praegu peapõrutus.
On ilmne, et 5-aastane ei tunne teo eest mingeid süümepiinu. Ta klopib ennast puhtaks ja paneb käed puusa “aga mis ta siis ise puutus mind, ma ei taha, et mind puututakse.”

Kui mu laps liugu läheb laskma, trügib see 5-aastane tema kohale. Püüab teda jälle ära tõugata. Temast üle ronida. Ta näitab oma käitumisega demonstratiivselt, et tegelikult peab tema saama liugu lasta ja just sell kohapeal kus minu laps laseb. Liumägi on 3 meetrit lai, seal oleks ruumi 10-le lapsele. Ehk lapse otsus minu laps nii-ütelda välja puksida on pigem demonstratiivset laadi. Tõsiste silmadega vaatab ta minu reaktsiooni. Tema ema ütleb: “No ära nii tee noh, no ära tee… Lase teisel ka. Teine tahab ka, sa ju näed. Me vist läheme koju, ma vaatan…” Nad lahkuvad nägemist ütlemata.

Põhjus, miks ta on otsustanud minu last kiusata, on mulle arusaamatu. Kas see, et mu lapsel on eri värvi sokid jalas, see, et ma räägin eesti keelt aktsendiga või see, et meie laps väga jutukas ei ole või, et et meie laps ei käi lasteaias? Või, et tal on paha tuju mingitel muudel põhjustel… See ei ole teada ja seda ei ole temaga kahjuks võimalik ka arutada. Kas ta ka ütleks?

Lapse ema ei pea oma lapse teo eest vabandamist vajalikuks. Ehk inimene, kes on veendunud, et mu laps peaks saadetama lasteaeda, kus ta tema lapsega igapäevaselt peaks “rinda pistma”, tegelikult ei oska olukorrale samuti reageerida. On juba õhtu ja peale pärast  pikka päeva on ka suutlikkus diplomaatilisteks konfliktilahendamisteks vähenenud.

Ühtäkki adun, mida tähendaks lasteaias käimine meie lapsele. Mitte võimalust ilma emata olla vaid hoopis veetmist päevi ilma liumäe kasutusvõimaluseta või lükatuna põrandale. Tekkivates “võistlusolukordades” jääks ta alla.

Ta riskiks iga kord rünnatud saada, sest tegi kellegi meelest midagi kohatut või valesti. Ja see teine ei peaks isegi vabandama – ehk lasteaed ilmselt pole koht, mis tingimata tegeleb laste kasvatamisega, vaid koht, kus nad hoiul on. Ja neile on pakutud tegevused, et aeg kiiremini läheks. Ehk oma loomulike suhtlusoskuste abil kuidagi koos eksisteerivad ilma, et eriti üksteist häiriks. Ja kui seal on ohvreid, siis ilmselt nad ei kaeba sest väikesest saadik harjunud selliste olukordadega, ei tõlgenda nad seda probleemina.

Mu lapsele tähendaks see, et ta kasvab üles mingite imelike tõekspidamistega nagu “see ongi okei, et mind põrandale tõugatakse kui ma midagi valesti teen.” Ja seetõttu jääks ilma võimalusest areneda normaalseks rõõmsaks lapseks.

Reeglid maast madalast ei soodusta laste arengut

Sarnaseid teemasid käsitleb üks hollandikeelne raadioprogramm, mida jälgin. Opgejaagd. VPRO. 2018. Rootslane Jennifer Petterson, (ilmselt naturaliseerunud hollandlaseks), jälgib kuidas on korraldatud lastehoiu ja haridussüsteem ja mis on selle mõju laste arengule.

Jennifer Pettersoni läbiv väide kogu raadiosaadete seerias: läbi normide ja reeglite hulga suurendamise on lastele maast madalast pandud stressikoorem, mis isegi pigem takistab nende arengut, kui soodustab. Ka laste juhendajatele on pandud stressikoorem, sest nad peavad selle hulga lapsi nõudmistele vastavaks treenima-vormima-drillima. See ei õnnestu, kuna just noores eas, on laste areng individuaalses tempos.

Süsteem samas toimib. Rattad pöörlevad. Selle taga on hulk seadusandlust. Poliitikud on viimase 20 aasta jooksul hulk tööd teinud. Valdkond pakub suurt-suurt-suurt hulka töökohti. Võiks isegi ütelda, on üks suur lahendus riiklikule tööhõiveprobleemile. (Kuna lastehooldus tundub olevad selline universaale valdkond, kus lõpuks kõik väikese väljaõppe läbinuna töö saavad. Happy end?)

Ehk selle süsteemi lihtsustamine selliseks nagu on lastehoid ja haridus arhailisemates ühiskondades, on pisut tabu teema. (Jennifer Petterson toob näite Rootsist, kus lastesüsteem on hulka lihtsam, pisut nagu Eestis praegu. Jennifer Petterson kordab saates pidevalt: “Miks ei võiks Hollandis olla nii, nagu on korraldatud Rootsis? Väikeste laste grupid ei ole seal suuremad kui 2- 6 last. 1 juhendaja 3 lapse kohta. Koolisaatmisega ei alustata Rootsis nii varakult. Hollandis algab lapse koolikohustus 4 aastaselt kui ta on hollandi keelt mitteemakeelt kõnelev ja 5 aastaselt kui tal on hollandi keel emakeel.” Juba 3-aastaseid treenitakse, sest 4selt peab ta suutma juba koolis istuda… Paljud lapsed ei suuda seda ja saavad varakult diagnoosid…

Seda raadiosaadet saab jooksvalt kuulata hollandikeelsena VPRO kodulehel olevast raadioarhiivist. Raadiosaate juurde käib avalik arutelu, ehk eeldatavasti muutub peatselt Hollandi lastesüsteem “Eestilikumaks” ehk lihtsustatumaks, kuna reglementeeritus ei ole ennast õigustanud.

Ehk kui varem olime tavalasteaedade suhtes kahtleval seisukohal, siis nüüd on see kahtlus süvenenud veelgi.

Ma lihtsalt ei soovi, et mu laps lööma ja füüsiliselt arveid klaarima õpiks. Kolme aastane, kes veel kakskeelne, selleks suuteline ei ole ja jääb garanteeritult ohvri rolli. (Palju selliseid hetkel lasteaedades on? Kas on uuringuid, palju ja kuidas sisaldavad lasteaiapäevad lastevahelist vägivalda? Jutt siis mitte vaidlustest stiilis “kes ei anna kellele palli” vaid stiilis, “kes andis kellele jalaga kõhtu või näkku.”)

Too viimane “jalaga näkku” on näide reaalsest elust. Kord tuli lastemänguväljakule ema oma 4 eri vanuses pisema lapsega, kes turnisid mööda ronimispuud üles. Kui mu laps, nii kahe aastane, neile järgnes, tundus ühele neist see soovimatu tegevusega, ja et all järgironijat ära peletada, virutas ta mu tütrele lihtsalt jalaga näkku. Ka siis tundus, et kõik oli nagu nende laste jaoks loomulik ja normaalne. Lapse ema sekkumist vajalikuks ei pidanud. See ema, kes seda ka ise pealt nägi, naeratas seejuures lapsi vaadates rahulikult ja teda vaatepilt ei tundunud häirivat.Kui temaga juttu tegin, siis ütles midagi stiilis: “Küll on tore, lapsed mängivad koos.” (Ei ole tore, su lapsel on kiired enesekaitserefleksid, kus ta ka need saanud on, nendega võib ta nüüd juhuslikele pisikestele traumasid tekitada.)

Enda soov ikkagi oleks lapse päevategevuse suhtes, et grupid, kus ta aega veedab, oleks võimalikult väikesed. Et kui ma ise ei ole kantseldamas, oleks seal juhendaja, kes laste omavahelistes suhetes osaleks ja pakuks ka efektiivseid eeskuju-, kommunikatsioonimudeleid, mis vägivalda ei sisalda. Vastupidi – mis aitaks vägivalda vältida.

Et lasteaed ei tähendaks: “Saadame grupi lapsi ilma juhendajata mängima, eks nad ise klaari omavahel. Muuhulgas drillime neid vahepeal, et nad suudaks vajaduse korral rivis kõndida või alluks käsklustele nagu seisa, istu, potile ja ole vait.”  Seda on pisut vähevõitu.

Kes vastutab sellistes laste omavahelistes suhtlusolukordades tekkivate traumade eest?

Kas lasteaiakasvatajad või lapsevanemad? Kas on see minu kui lapsevanema oma nii-ütelda vale otsus, kui olen oma lapse lubanud valesse lasteada, kus suur tõenäosus, et sellist vägivalda tolereeritakse? Ja kui ta seal juba on, kuidas ma lapsevanemana suudan tõestada või kontrollida, kas ikka kõik sujub seal normaalselt?

Nimelt tundus tolle lapse käitumisest, et juhtum pole esmakordne. 5-aastane ei pidanud oma teo eest vabandust paluma. Ilmselt jääb ta seisukohale, et ta ema hoolitseb, et talle lasteaeda rohkem selliseid lapsi tuuakse, keda tõugata saab. Samas kui näiteks ei ole lapsele pakutud positiivset stsenaariumi, kuidas teine laps peale õnnetust püsti aidata. Kuidas küsida, ega ta haiget saanud pole. Kui pole oskust, et ütelda – oh, sa ehmatasid mind. Vabandust, läheme nüüd mängima. Samuti laps hoidis teisest lapsest teadlikult eemale. Andis nii-ütelda löögi ära, aga peale seda oli tema hoiak ründav ja ka teiselt lapselt ootas ta rünnakut. Ehk tekkis veel küsimus, äkki on tal endal midagi juhtunud hiljuti, millest tekkinud selline kaitsev hoiak…

Samuti tundus, et endast nooremale lapsele nii-ütelda õppetunni andmine on tavaline nähtus. Sest kõik toimus kiiresti. Ta ei andnud teisele lapsele 3 hoiatust, et “no ära mind puutu”. Kõik toimus imekiirelt. (Ehk põhjenduseks oli, minu laps, liiga kogenematu suhtluses, oli teinud ise vale liigutuse ja seetõttu ise süüdi, et ta maha pidi tõugatama ja abituks tehtama… Lapse kiirest tegutsemisest võis näha, et ta ei kaalunud, mida teha vaid teadis juba ette, et hopp käed külge, maha, jalg peale – võte toimib ja aitab tema probleemi (liiga lähedale tikkuva väikese tüdruku) lahendada.

Miks ei palu lapsed vabandust, kui midagi valesti läheb? Mul isiklikult ei ole raske ütelda “palun vabandust”, kui mu laps midagi valesti teeb. See oli kena tublilt töötav naine, peale tööd lapsega välja läinud… Ka meie olime peale pikka päeva jalutama tulnud. Küsisin endalt kogu õhtu, kas lapsel on nüüd peapõrutus ja kuidas ikkagi selliseid olukordi vältida… Lahenduseks pole, et “saatke oma laps lasteaeda, kus ta taoliste olukordade tekkimisega kiiremini harjuks.”

Samuti puges hinge kahtlus, kui tihti sellised vägivallajuhtumid ikkagi laste hulgas aset leiavad? Kas kasvatajatel selles oma roll? Kuidas selliseid olukordi vältida? Mis selleks tehakse?

Veel ka küsimus, kas sellised vägivallajuhtumid on osaliselt tingitud sellest, et küla eesti ja venekeelsete lastegruppide vahel hõõrumised käivad. Täiskasvanud ei toeta laste koos sõbralikult mängimist ja sellest võib neil olla tekkinud tunne, et neil on võimalus omavahel varakult hakata mängima sõda? Ehk rünnatakse ainult neid, kes “omad pole” ja neid, kes on päris eestlased ja “omad”, hoitakse?

Kas lõimumiseks ja laste omavaheliste suhete normaliseerumiseks tehakse üritusi ja haridusprogramme ka või harjuvadki nad selles külakeses nii klohmitud saada igapäevaselt, kui nende emad-isad nad lasteaeda on viinud? See on selge, et inimestel on vaja tööl ära käia ja kusagil peavad lapsed seni olema. Aga kas praegune viis (lasteaias) õigustab ennast? Momendil soovitakse viia lasteaiad lausa kohustuslikuks. See on sama hea, kui susata oma lapsed David Fincheri filmi “Fight Club” lasteversiooni. Aga mitte vaatajateks, vaid igapäevaselt sellesse filmi elama. Kellele see vajalik on? Kas samad rahad selle “lasteaed kohustuslikuks” programmist ei võiks olla kasutatud hoopis, et teha programm “lasteaiad vägivallavabaks”, nii, et lapsevanemad julgeks jälle sinna oma lapsi panna?

Kui juba orwellistume, siis äkki täie rauaga?

Ühe lahendusena võiks olla lasteaeda paigutatud videokaamerad. Lapsi filmitakse 24 tundi päevas või vähemalt kogu aja kui nad lasteaias on. Videopilt on näiteks edastatav ka lasteaia veebilehele. Nii, et kui lapsevanem soovib, võib seda videopilti igapäevaselt jälgida, ega tema lapsega lasteaias midagi ei juhtu.

Kui videopildilt on tuvastatav, et last on löödud või pikali tõugatud, siis saab lapsevanem või pealtnägijad koheselt sekkuda ja saab eraldi tähele panna nende laste suhtlust, kelle vahel konflikt tekkis. (Eriti väiksemate laste puhul see oluline, kuna kogenuna vägivalda ei oska nad sellest vanemale teada anda. Kui selles olukorras võtavad nad käitumismudeli omaks kui “normaalse” hakkavad nad seda ise hiljem ka rakendama. Oht on, et seda mudelit rakendades tekitavad nad läbi haridussüsteemi läbides veel hea hulga sinikaid teistele, teadmata isegi, et tegu on taunitava tegevusega, kui keegi ei ütle.)

Näiteks, kui on video abil salvestatav vaatlusmeetod kinnitataks, et ühed ja samad lapsed kasutavad füüsilisi võtteid siis oleks võimalik sekkuda. (Momendil on võimatu algatada vastavasisulist dialoogi üldse kuna pole ju tõestatav, et tegu pole juhusega.) Õnneks kõnealuse juhuse puhul oli ka lapse ema ise tunnistajaks, et see juhtus. Ehk “ma ei mõelnud seda välja.”

Videokaamerate lasteaedadesse paigaldamine oleks ka soodne. Soodsam kui lastel hiljem oma lapsepõlvetraumade ravimine. Ütleme ühe kaamera keskmiseks hinnaks 50-150 eur plus ühendamine 150 eur plus serveri hooldustasu. Arvesse võttes, et videokaameraid kasutab kogu lasteaed  ca. 100- 200 lapse ringis, võiks projekt olla rahastatud 10 euro lisatasuga kuus ja selle tasuks lapsevanemad ise või taotleb vald vastava summa Euroopa Liidu sihtfondidest, mis on täiesti olemas.

Khmm khmm. Ja, ütleme lastele ja lastevanematele, kes eelistavad individuaalkasvatust nooremas eas, ütleme nad võivad kaamera paigaldada endale koju. Nii, et kord kuus viivad videomaterjali kontrolliks lasteaia-turvakontrolli. Aga, et nende laps filmitakse üles siis kodus ja pere ise maksab paigaldatava videokaamera eest.
Paralleel George Orwelli teostega on olemas, aga täiesti juhuslik… 😉

Näiteks kui looduskaitsjad paigaldavad metssigadele metsa kaamera, et jälgida, ega loomadega midagi ei juhtu või ega metssead üksteis juhuslikult ei ründa… Noh või kas metssead saavad liumäel tõuklemata hakkama… Sama põhimõtet ja tehnoloogiat saab edukalt lahendada antud probleemi lahendamisel. Nagu kasvavad kenasti kaamerate valve all suureks metssead, sobib süsteem ka inimlaste valvamiseks. Seda, et metssead üksteisele liiga ei teeks, saab igaüks soovikorral 24h jälgida ülesseatud videopilti sellel veebiaadressil…

Elisabeth Salmin

Allikas: Blogi

Foto: Shutterstock