Jeffrey Tucker. Foto: Wikimedia Commons / Gage Skidmore, CC BY-SA 3.0

Mõelge kõikidele neile institutsioonidele, mis on viimase kolme aasta jooksul sammunud ühes taktis tsivilisatsiooni dramaatilise langusega – meedia, Big Tech, suurkorporatsioonid, akadeemiline ringkond, meditsiinitööstus, keskpangad ja valitsus kõigil tasanditel. Nad on kõik tegelenud valetamisega, vaadanud vaikides pealt või isegi tundnud heameelt selle üle, kui valitsused hävitasid täielikult õigused ja vabadused, mille vastu inimkond on võidelnud üle 800 aasta. Vabamõtlejast kirjanik Jeffrey A. Tucker kirjutab USA poliitikast Covidi ajal, arutledes, miks paljud intellektuaalid ühiskonna vabaduste piiramise vastu sõna ei võtnud.

Covidi piirangud tabasid tugevalt mustanahalisi

New York City üritas mitu kuud läbi viia enneolematut eksperimenti, mille käigus lubati avalikesse kohtadesse ainult vaktsineeritud inimesed – ühtki inimest, kes ei olnud eksperimentaalsete koroonavaktsiinidega vaktsineeritud, ei lubatud restoranidesse, teatritesse, baaridesse, raamatukogudesse ega muuseumidesse. USA-s tabas see eksperiment ebaproportsionaalselt palju mustanahalisi – tervelt 40 protsenti mustanahalistest elanikest keeldusid vaktsiinist –, kuna just nende kogukond oli sügavalt teadlik USA farmaatsiatööstuse pika ajaloo seostest rassilise eugeenikaga.

USA poliitika on aastakümneid keelanud diskrimineerimist, mis mõjutab kuidagiviisi rassilisi vähemusi. Mis siis nüüd ühel päeval juhtus? Miks keegi selle vastu pahameelt ei avaldanud? Ma ei suuda meenutada ühtki opositsiooni häält, mis oleks kõlanud üheski suuremas ajalehes või peavooluportaalides. See kestis kuid! Vaid vähesed meist tõstsid häält, kuid sellega ei mindud kaasa hoolimata sügavast ebaõiglusest, mida iseloomustasid silmatorkavad rassistlikud jooned.

Miks nii paljud intellektuaalid keeldusid sõna võtmast?

Eelnev on muidugi vaid üks näide tuhandetest. Isegi praegu ei lubata vaktsineerimata kanadalasi äri- või meelelahutuse eesmärgil üle piiri USA-sse ega isegi pereliikmeid külastada. See kõik kestab endiselt. Ja see kehtib kõikjal maailmas, välja arvatud nende sadade tuhandete üle lõunapiiri voolavate inimeste kohta, kes ei reisi pelgalt huvi pärast.

Kongress ei hääletanud kunagi vaktsiinipasside poolt. Kõik need nõuded kehtestades CDC (Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus), mis mingil moel säilitab endiselt võimu rikkuda kõigi elu ja piirata vabadust, hoolimata paljudest kohtuotsustest, mis on püüdnud selle organisatsiooni võimu ohjeldada.

Kus on nördimus selle pärast? Kuhu jäi pahameel koolide ja kirikute sulgemise, kohustusliku maskikandmise, purustatud äride, kehva teaduse ja hämmastavate valede üle, mida päevast päeva avalikkusele õhutatakse?

Kuidas kurat see juhtus? Miks see ikka veel toimub? Eelkõige, kus olid intellektuaalid? Jah, mõned võtsid sõna ja said teistele õpetuseks selle eest karmi karistuse.

Suur Barringtoni deklaratsioon tuli kuus kuud hiljem

Suure Barringtoni deklaratsiooni autorid on korduvalt öelnud, et nende lühike avaldus oli kõige vähem uuenduslik ja vastuoluline avaldus, mille nad kunagi kirjutanud on. See oli selge avaldus laialdaselt tunnustatud rahvatervise põhimõtete kohta, mida praegu kohaldatakse. Kuid hetk, mil nad selle pommi plahvatama panid, oli see hetk, mil rahvatervise üldtunnustatud põhimõtted olid juba kuus kuud varem maha tallatud ja maha maetud.

Seega tundus see tavaliste tõdede lihtne avaldus šokeerivana. Asi ei olnud ainult selles, mida öeldi, vaid selles, et tegelikud volitatud akadeemilised spetsialistid julgeksid kasutada oma teadmisi ja staatust pigem tõe kui režiimi prioriteetide teenimiseks.

See, et see oli šokeeriv, ütleb teile kõik, mida peate teadma.

Kuidas see võimalik on? Üks seletus on see, et enamikku intellektuaale juhib kusagil maailmas mingi salajane kabal, mis niite tõmbab. Kõik võimul ja mõjuvõimuga positsioonil olevad inimesed täitsid seda vastu vaidlemata. See seletus on lihtne, kuid mitterahuldav. Puuduvad ka tõendid. Kui ma vaatan tähelepanelikult selliseid inimesi nagu Klaus Schwab ja Bill Gates, näen ma kloune ja lollpäid, kelle rikkus ületab tohutult nende intelligentsust.

Nii et ma ei usu, et nad suudaksid intellektuaalide suud sulgeda.

On ka parem seletus: oportunism. Teine sõna võib olla karjerism. See kehtib eriti ajakirjanike ja intellektuaalide kohta. Nende karjäär nõuab absoluutselt vastavust valitsevatele narratiividele. Igasugune kõrvalekalle võib nende jaoks kaasa tuua potentsiaalse hukatuse. Kaasamineku vaim on nende kõigi tegemiste liikumapanev jõud.