Foto: Pixabay / KokoColey

COVID-i perioodil ilmnes mitmeid tegureid, mis väärivad eraldi tähelepanu. Esiteks, tegemist oli tehnokraatliku sündmusega, mida sai realiseerida ainult neis riikides, kus on kõrgelt arenenud e-tehnoloogia. Teiseks, ajupesu kanalite koordineeritud tegevus, mis aitas tõhusalt allutada inimesed enneolematutele sotsiaalsetele katsetele. Kolmandaks peegeldab see tegevuskava, mis kasutab hirmu repressioonivahendina, kirjutab Revo Jaansoo, lisades, et eriti selgelt ilmnes see, kuidas lapsed muudeti ohvriteks, paljastamata kõigepealt kogu üldplaani puhast manipuleerivat jultumust.

Lastele on öeldud, et nad istuksid või seisaksid üksi individuaalselt kohandatud tõrjutustsoonides. “Käitumisreeglitele kuuletumine“ tähendas seda, et õpetaja kannab näomaski, kui ta jagab koolilastele igapäevaseid juhiseid.

Koolipäeva alguses ja lõpus pidid vanemad oma lapse koolivärava või ukse kaudu koju “toimetama“ – hoides distantsi –, kusjuures õpetajal ei lubatud last puudutada. Sellised olid juhised, mis tulid mõnelt “arvamusliidrilt“ – ja mida seejärel valitsusametnikud, õpetajad ja lapsevanemad pimesi järgisid. See on “sanitaarne ettevalmistus“ eluks steriilsetes “väikese ökoloogilise jalajäljega linnades“.

Teine COVID-i kasvatusmeetodite eesmärk oli õpilastele ja õpetajatele suruda peale “e-haridust“. E-hariduse programm kaasas ka lapsevanemad, kes olid sunnitud olema võtma üle õpetaja rolli kodus.

Selle programmi vahendid hõlmavad eelnevalt määratud e-tehnoloogia tarkvaraprogramme, mis on sisuliselt stereotüüpse meelekontrolli tööriistad.

Tegusõna “harima“ pärineb ladinakeelsest sõnast „e-ducare“ (sõna „haridus“ (ladinakeelsest verbist educĕre või educare, mis mõlemad tähendavad „välja viima“, „välja joonistama“ – harimine on tegevus, mille sisu ja vormi on erinevatel perioodidel mõjutanud erinevad kultuurid ja mille eesmärk on indiviidi vaimsete, sotsiaalsete ja käitumuslike teadmiste ja võimete arendamine ja kujundamine. Nüüd on „välja viimisest“ saanud “sisse surumine“, mis on peale surutud formaat.

Kooliprogrammid kasvatavad järgmise põlvkonna, mis vastab täpselt samadele mõtlemise, käitumise ja vastavuse mudelile nagu praegune ja eelmine. See programm aitab tagada, et kriitilisest massist saaksid uued pärisorjad “süsteemile“, mille kontrollija ambitsioon on hoida võimalikult paljusid hüpnoosiseisundis, et nad ei suudaks kasutada oma võimeid millekski muuks kui hääbuva status quo (status quo on ladinakeelne väljend, mis tähendab sõna-sõnalt „märkige, kus“; sisuliselt tähendab see asjade valitsevat seisu, kus tavapäraseid toimimisviise pole vaja muuta, nii et seda võib pidada muutustele suunatud püüdluste vastandiks. Võimukasutuses tähendab „status quo“ seisundit, kus esialgne olek või positsioon jääb survele vaatamata muutumatuks. See ütlus pärineb diplomaatilises suhtluses tuntud fraasist „status quo ante“ (bellum), mis tähendab „riik enne (sõda)“) erinevate tahkude edendamiseks.

Koolilaste manipuleerimine, et nad istuksid „välja joonistatud“ eraldi kastides, kartes “reegleid“ rikkuda, ei oleks kunagi võimalik, kui haridussüsteem tervikuna ei algaks tärkava elujõu fundamentaalse allasurumise positsioonist.

Sellest standardist mõned alternatiivsed suunad on näiteks steinerpedagoogika ning montessoripedagoogika. Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme on näinud viimases suunas potentsiaali oma ettekandes: “Milline võiks olla hariduse tulevik Eestis”

Lastes peitub inimkonna tulevik. Õpetaja, kes tunneb ära lapses elava kujutlusvõime voo olemasolu, aitab sellel esile kerkida, toetades selle kujunemist arenevateks loova eneseväljenduse kanaliteks.

Õpilane on õpetaja peopesal hinnaline vääriskivi, ehitusmaterjal, millest vormida inimkonna ja inimese tulevik.

Revo Jaansoo