31. märts 2025 kell 11:28
Foto: Sebastian Ganso / Pixabay
“Tõll, Tõll, tule appi! Jälle on häda käes, vaenlane on tunginud meite sekka, ei heida armu noorele ega vanale!” kisendasid meie kauged esiisad ja -emad. Ja nüüd, 2025. aastal, näikse, et täbar-kibedad ajad on taas päral, kirjutab tõlkija ja bioloog Rainis Toomemaa.
*Artikkel ilmus esmakordselt Postimehes 12. märtsil 2025. Õhtulehe arvamustoimetaja Manona Paris keeldus avaldamast, sest “tegemist pole ajakirjandusliku tekstiga, kuna siin on segunenud tõesed väited, liialdused ning valeinfo”, ent ei nõustunud täpsustama, milles “valeinfo” seisneb – autori märkus.
Valitsejad on suuresti tagaselja Eestimaa Euroopa süsinikukvootide vastu maha ärinud. Baltimaad on ühes Taaniga ühed agaramad kasusaajad kvooditurul. Tõsi, tuuleparkidest ja taastuvenergiakavast on aastaid juttu olnud ja ELi liikmesriigid leppisid hiljaaegu kliimakatastroofipaanikas, millele tuuleenergia lobitöö tuult tiibadesse puhub, kokku taastuvenergia direktiivi täiendatud variandis suurendada seoses süsinikuheitme vähendamisega taastuvenergiaallikate osakaalu 45 protsendini 2030. aastaks.
Eesti on otsustanud viisaastakuplaani ületada ja minna mainitud ajaks 100 protsendi ulatuses üle roheenergiale. Samas on meediumites jäänud kajastamata konkreetsemad kavad, kuhu, millal ja millises mahus tuulegeneraatorid (mitte segi ajada tuulikute ehk tuuleveskitega!) püstitama hakatakse, teisi sõnu, maarahvale tõmmatakse lihtsalt kott pähe ja kihutatakse tapale. Paljude päid ajavad segamini nt Jõhvi maantee äärde aastate eest rajatud “tagasihoidlikud” tiivikud, mis ei tundugi kõige hullemad. Kahjuks on kavandatavad metallmonstrumid neist kordi kõrgemad ning energiariskide maandamiseks müütilise sõjalise konflikti korral hajutatakse need maakonniti kõikjale laiali. Kohalikud omavalitsused saavad riigilt korralduse algatada eriplaneering, mis avaldatakse märkamatult valla kodulehel. Sestap ka rahva tormiline reaktsioon, mille taga ei tasu otsida Kremli trolle.
Küll aga teevad usinat tööd palgalised propagandistid-Jollerid. Mida nad siis räägivad? 6. veebruari Maalehes kirjutab keegi Karmen, et generaatorite tööga tekkiv infraheli on ohutu ja üle maailma kirjeldatud sümptomid (stress, unehäired, migreen, mäluaugud ja isegi kasvajad) – notseeboefekt (nagu ka koroonaviiruse mRNA-vaktsiinide kõrvalmõjud või virulentse ogavalgu püsimine kehas 700 päeva) ehk psühhogeenset päritolu, ühe sõnaga – hirmuvili ning “pseudoteadus”. Tõsi, somaatiliste ja psühhogeensete sümptomite eristamine jääbki vaieldavaks ka pärast aastatepikkuseid uurimisi. Palju sõltub kindlasti tuuleparkide kaugusest ning võimsusest. Ja kui mõnel puhul ongi unehäired ja peavalu taandatav stressile, mis tingitud kodukoha looduse reostamisest tuulegeneraatoritega, siis mis õigust on kellelgi tulla ja koloniseerida teise eluruum oma tehismaailmaga “riiklikes huvides” ning kuulutada enda eest seismine putinismiks. Inimvaenulik poliitika ongi toksiline ja kantserogeenne!
Hea Karmen, arstiteadlased ei ole üle ilma rääkinud (nagu te Maalehes osundasite), et tuulepargid on füsioloogiale ohutud, nagu ka seda, et koroonavaktsiinid poleks toonud kaasa ränki kõrvalmõjusid (ja tinginud üle maailma vähemasti (!) 37 500 inimese surma VAERSi järgi, mida te ehk miljardite vaktsineeritute kõrval odavaks hinnaks peate, küsitava vaktsiini kasuteguri juures loomuliku immuunsuse tekkel), väitku meie koolipingist tulnud laps-ajakirjanike «faktikontroll» mida tahes.
Valitsejate käsitluses madalalaubalisele ja tagurlikule maainimesele on lagastamata keskkond, liigirikas ökotoop, puhas õhk, põhjavesi ja risustamata horisont võõrandamatu inimõigus, mis ei mõista ainumatki kompromissi “mõistuspärase elukorraldusega” (Jürgen Ligi). Siit, maalt, ma vilistangi teie enese lõbustamiseks välja mõeldud energiajulgeoleku, energiataristu kaitse ja rohepesu peale, mis pole tõeliste väärtuste kõrval enamat kui pseudoväärtused. Minu jaoks on tõeliseks väärtuseks roheline ja tehislikust saastast rikkumata looduskeskkond, mis jääb pikaks ajaks kandma teie mõtteuperpallide ja pseudoväärtuste reaalseid (!) haavu, sest mida muud on ajalool, filmidel, nö teaduslikel mudelitel ja (Ukraina) analoogiatel põhinevad hirmud peatse apokalüpsise ees. “Kriisi” tekitamiseks piisab välja mõtelda uus definitsioon ja võrdlusbaas/ajajoon.
Suurim julgeolekuoht Eesti loodusele, riigile ja rahvale on meie praegune valitsus, keda ei morjenda seegi, et tuulepargid radareile ette jäävad. Roheline looduskeskkond ja päriselt roheline eluviis, mitte abstraktne “süsinikuneutraalsus”, on enamat väärt kui teie klaashelmed indiaanlastele – 100 euri kuus taluvustasu tuulegeneraatorite vahetusse lähedusse jäävatele maalastele. Hoidke oma armuannid enestele!
Odav elekter on samasugune udujutt. Odavale elektrile meil ilmselt pärast Venemaa võrgust lahtiühendamist enam lootust pole. Kuna Mandri-Euroopaga ühendab meid nüüd üks ülekandeliin (varem olid Venemaaga ühendused kõigil Balti riikidel), siis nüüd läheb sageduse hoidmiseks rööbiti tarbimisega vaja energiareservi, mis nõuab lisavõimsusi. Millegipärast on neis riikides, kus on suurem tuuleenergia osakaal, nagu Taani, Iirimaa ja Saksamaa, naabritest hoopis kõrgemad elektrihinnad. Isegi kui õnnestuks tuuleparkidega hinda stabiliseerida, kerkivad liinivõrgu ümberehitamisega juba niigi poole tarbija arvest moodustavad võrgutasud ulmelistesse kõrgustesse.
Kas pole rahvavaenulik ja küündimatu teha ideoloogilisi valikuid ja sundida oma inimestel maksma nende eest reaalset hinda? Ja kui metsade keskele paigaldatud turbiinid tööle ei hakka või pole piisava tasuvusega (praeguste tuuleparkide tõhusus on 14,5 protsenti), kes vastutab hävitatud elukeskkonna, linnustiku-loomastiku kadumise eest? Inimese elu ei ole Exceli tabel, kus plussid ja miinused kokku lüüa. Siin kaalub üksainus tõeline väärtus üle kümmekond pseudoväärtust. Muidugi ei tohi ka unustada, et Ida-Virumaa pole riigi prügimägi ning Narvas esineb lastel bronhiaalastmat ja allergiaid seoses õhusaastega sagedamini kui mujal.
Tahaks südamest kutsuda vaimueliiti üles võtma sõna rahva- ja riigireeturliku poliitika vastu ajal, kui suur osa ajakirjandusest on harjumuspäraselt valitsejate ja mitte rahva advokaadiks, käsitledes rohepöörde ennaktempot “kliimakriisis”, mille suhtes tegelikult teaduslik konsensus puudub, paratamatusena. Kui CO₂ globaalset soojenemist põhjustaks, millega nt seletada jahenemist aastatel 1944–1976? Taolisi küsimusi on kamaluga. Vastalised tehakse palgalisteks ühiskonna lõhestajateks ja lamemaalasteks. Kus kivi all te, haritlased, end peidate, kui rahval tõeline häda käes?
Oht ei lähtu mitte idanaabri imaginaarsest agressioonist, vaid meie oma Toompealt. On oht, et meie maa ja mets “suuremaks hüvanguks” maha paristatakse, riik ehitatakse täis (sõltuvalt võimsusest tuleks püsti panna 1000 – 2000 turbiini) kuni 300-meetriseid metallmonstrumeid, mille äramahutamiseks tuleb kõvasti elusloodust hävitada ning metsa raadata, ja seda kusjuures veel maksumaksja taskust varastatud dotatsioonide najal. Kui me nüüd ka ei reageeri, on varsti hilja ja Eestimaad (või vähemasti elamiskõlbulikku elukeskkonda), kus seda mõttevahetust pidada, meil enam pole.
Rainis Toomemaa
PS. Rahvaalgatused, kus saab anda allkirju tuugenite vastu:
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1335-tuulikute-vaba-eesti
Märguanded
Kommentaarid
Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.