Foto: Kaupo Kikkas, Riigikantselei / Wikimedia Commons

Eelkõige seetõttu, et kanep kogub populaarsust, saab aina enam tähelepanu nii uimastite kasutamisega seonduv kui ka narkopoliitika üldisemalt. Möödunud nädalal tekitas sel teemal kõige rohkem kõneainet kirjanik Kaur Kenderi ja poliitik Ken-Marti Vaheri tuline vaidlus Mihkel Raua saates “Kolmeraudne”, mis omakorda ärgitas Vaheri poole pöörduma MTÜ Ravikanep juhatuse liiget Mart Kalvetit. Avaldame kirja autori loal täiskujul.

Tere!

Olen MTÜ Ravikanep juhatuse liige ja uimastipoliitikavaatleja Mart Kalvet ning tahtsin Teid tänada julguse ja valmiduse eest sellistel vastuokslikel teemadel taolises skandaalsusele ja konfliktsusele üles ehitatud saates sõna võtta. Kui lubate, liitun aruteluga.

Üks hea asi, mida too rabedavõitu saatelõik hooaja viimases Kolmeraudses loodetavasti tegi, on uimastiprobleemi mitmetahulisuse teadvustamine peavoolumeedias. Uimastitega seonduvate ohtude ja uimastipoliitiliste valikute osas valitseb meil masendav võhiklikkus. Usun, et hr Kenderiga kaamera ees vaidlema nõustudes aitasite seda veidi leevendada.

Esiteks rõhutan, et ehkki oleme mõnedes põhimõttelistes küsimustes diametraalselt erinevatel seisukohtadel, on meil loodetavasti suuresti ühised eesmärgid. Loetlen neist mõned: uimastite tarbimismäärade alandamine erilise rõhuga alaealistel ja riskirühmadel; uimastite kättesaadavuse piiramine; uimastikahjude vähendamine; kuritegelike rühmituste ühiskondliku mõjuvõimu ja tulubaasi kahandamine; riikliku julgeoleku tõhustamine ning probleemsetele uimastitarvitajatele ja uimastisõltlastele inimväärse abi ja ravi pakkumine.

Nüüd aga lahknevuste juurde. Teie toetate keelustamis- ja karistamispõhist uimastipoliitikat, kuna usute, et see aitab loetletud eesmärke saavutada. Mina pooldan uimastituru seaduslikku reguleerimist samadel põhjustel. Paraku välistab üks paradigma teise — kuni 1961. aasta ÜRO ühiskonventsiooniga keelatud uimastite omamine, tarvitamine, käitlemine jne on ühemõtteliselt keelatud ja rangelt karistatavad, ei ole riigil võimalik turgu mõtestatult reguleerida. Tõsiasi, et pärast uimastite globaalset kriminaliseerimist 1961. aastal on illegaalsete uimastite valik, kättesaadavus ja tarvitamise määrad ainult kasvanud, hinnad aga peamiselt langenud, illustreerib seda ilmekalt. Tõsiasi, et riikides, kus uimastipoliitikat on nihutatud depenaliseerimise, deprioritiseerimise ja dekriminaliseerimise poole, saavutatakse soovitud tulemusi, kinnitab hüpoteesi teiselt poolt.

Te naeruvääristasite saates Šveitsi edumeelse uimastipoliitika eeskujuks toomist, andes mõista, et selliseid radikaalseid võtteid saab endale lubada vaid väga jõukas riik. Usun, et kui analüüsiksite Šveitsi narkostrateegia kasu ja riski profiili, mõistaksite, et tegelikult on sealsed mõõduka dekriminaliseerimise, diamorfiinipõhise asendusravi ja uimastikahjude vähendamise praktikad märksa odavamad ja oluliselt tõhusamad kui kulukas ja kontraproduktiivne uimastisõda. Eesti on uimastipoliitka kujundamisel võtnud eeskuju pigem Rootsi nulltolerantsest mudelist, mis on Šveitsi või Portugali lähenemisest oluliselt kulukam ja mille nn soovimatud tagajärjed nagu inhalantide ja testkemikaalide ohter pruukimine alaealiste seas või mitteprobleemsete uimastitarvitajate marginaliseerimine ja ahistamine on suhteliselt rängad, jättes tähelepanuta fakti, et Rootsi kulutused nulltolerantsele narkostrateegiale on Euroopa suurimad ning neid saab endale vaevu-vaevu lubada vaid Rootsi-sugune jõukas riik.

* * *

Mulle meeldis Teie tabureti-analoog, ehkki see võis jätta mulje libastumisest. “Eesti narkopoliitika on nagu see taburet,” tõite Te näite, “kuigi sellel taburetil siin on neli, mitte kolm jalga.” Haaran siinkohal sõnasabast kinni ja väidan, et Eesti narkostrateegia ongi neljajalgne taburet, millel üks jalg on täielikult puudu. See puuduv jalg on eelpool mainitud uimastikahjude vähendamine, millega meil tegeletakse veel saamatumalt kui uimastiharidus- ja ennetustöö või sõltlaste raviga. Ometi on see äärmiselt oluline ning tegelikult sisse kirjutatud ka Teie ministriameti-ajal vastu võetud uimastipoliitika nn valgesse raamatusse.

Tõsi, süstivatele narkomaanidele jagatakse voldikuid infoga selle kohta, kuidas tarvitada aineid süstimata ja kuidas enda tervise eest paremini hoolitseda, ning käputäis “katselendureid” saab pilootprogrammi raames tasuta opioidide toimet ja üleannustamisi pööravat “vastumürki” naloksooni ning teavet selle tarvitamise kohta, ent ilmselgelt on seda liiga vähe. Mis veelgi nukram — too üks “taburetijalg”, mille vastupidavuse üle Te uhkust tunnete, takistab teiste, kas logisevate või olematute “jalgade” toimimist. Otsesõnu — rangete uimastiseaduste jõustamise prioritiseerimine õõnestab nii ennetust, ravi kui ka kahjude kahandamist ning pealekauba korrumpeerib jõustamisorganeid ja suurendab rahva umbusaldust nende suhtes. Ühe ussidest puretud jalaga taburetile istumine, mööngem, on tungivalt vastunäidustatud ja lõppeb tõenäoliselt traumaatiliselt.

Kui tahame, et Eesti katastroofiline narkoprobleem taanduks ja kindel esikoht Euroopa uimastisuremise edetabelis enam meile ei kuuluks, tuleb seda muuta. Pikemas perspektiivis peaksime oma uimastipoliitika ekspertidele tegema ülesandeks uurida ja analüüsida Euroopas ja mujal demokraatlikes riikides rakendatavate meetmete ja nende vastastikmõjude kogu spektrit ning lähtuma tulevikus uimastipoliitika kujundamisel selle analüüsi tulemustest. Ühendkuningriik teostas ja avaldas hiljuti sellise tänuväärse analüüsi, millega soovitan Teil kindlasti tutvuda.

Lühemas perspektiivis aitaks vähemalt uimastisuremust kahandada see, kui naloksoon lastaks apteekides vabamüüki ning selle tarvitamise kohta jagataks infot valitsuse käsutuses olevates teabekanalites ja peavoolumeedias. Selle sammu hind riigile oleks uimastiseaduste jõustamiskulutustega võrreldes mikroskoopiline.

* * *

Muid uimastiohte aitaks lühiplaanis mh maandada ka see, kui ametkonnad ja jõustamisorganid jagaksid nendeni jõudnud teavet tänavadroogide kohta avalikkusega. Praegu on uimastitarvitajatel keeruline leida infot selle kohta, millised musta turu uimastid sisaldavad tegelikult aineid, mille pähe neid müüakse ja millised mitte, või millise koosseisuga sünteetilised uudisuimastid on meie turul saadaval ja milliseid ohte need tarvitaja tervisele kujutavad. Ministeeriumidevahelises, avalikkusele suletud narkoandmekogus peaks vastav teave olemas olema, kui see kogu midagi väärt on. Praegu peavad tarvitajad hankima sama teavet põhjalikest, ent võõrkeelsetest ja/või mitte Eesti-spetsiifilistest allikatest nagu Erowid.org ja Pillreports.com.

Need on vaid mõned näited kahjude vähendamise meetmete rikkalikust varasalvest. Nähtavasti peab aga enne, kui saame neid rakendama hakata, toimuma paradigmanihe uimastistrateegide, ennetustöötajate ning valdkonnas tegevate ametnike ja poliitikute suhtumises. Ilmekas näide Eestist: kui MTÜ Ravikanep esitas Siseministeeriumile taotluse asutada avalik andmebaas, kus ministeeriumi haldusalas tegutsevad jõustamisorganid saaksid operatiivselt jagada nende käsutuses olevat ohutusteavet tänavakanepi toime- ja lisaainete koosseisu ja ohtude kohta, veeretati see “kuum kartul” Sotsiaalministeeriumisse, mille kantsler teatas napis ja hämmeldavas vastuskirjas täiesti asjassepuutumatult, et Eestis ravikanepit patsientidele välja ei kirjutata ja et kanep on ohtlik sõltuvusaine. Jäi mulje, nagu poleks ametnik lugenud kaugemale ettepaneku teinud MTÜ nimest või kirja sisust üldse aru saanud. Mõistagi tekitab taoline ebapädevus nii kõrgel tasandil hämmeldust ja frustratsiooni.

* * *

Järgmiste RK valimiste eel tõusetub uimastipoliitika teaduspõhise reformimise küsimus eeldatavasti varasemast jõulisemalt päevakorda. Loodan, et IRL jõuab selleks ajaks oma iganenud seisukohad revideerida. Ehkki Eestis on üldsuse teadlikkus uimastiprobleemi ja selle potentsiaalsete lahenduste olemusest seni veel väike, toimuvad muutused selles valdkonnas globaalsel tasandil üha kiiremini ja otsustavamalt. Kui Eesti tahab valmis olla keelustamispõhise uimastipoliitika uppuvalt laevalt koos teiste edumeelsete riikidega põgenema, peame 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorralisele istungjärgule minema põhjaliku ettevalmistuse ja konkreetse reformikavaga. Kui me seda ei tee, on meil suur oht jääda samasse lekkivasse paati uimastipoliitika häbiplekkidega nagu Venemaa, Iraan ja Rootsi.

Lisan siia lingid mõnede materjalidega, millega Te võib-olla pole nende värskuse tõttu jõudnud veel tutvuda.

Möödunud nädalal avaldas Austraalia suurim juriste koondav organisatsioon New South Wales Bar Association poliitikadokumendi, mille kokkuvõte ütleb: “Meie esialgne seisukoht, mis võib edasiste uuringute ja konsultatsioonide valguses muutuda, on, et ainus viis [uimastistrateegiliste] eesmärkide saavutamiseks on uimastite musta turu asendamine süsteemiga, mille raames on uimastid rangelt reguleeritud korras seaduslikult kättesaadavad”. Teile võiksid erilist huvi pakkuda dokumendis sisalduvad kasu ja riski analüüsid.

Sellest, millised on keelustamispõhise uimastipoliitika soovimatud tagajärjed, aitab globaalsemat ülevaadet saada veebiandmekogu Count the Costs.

Samuti möödunud nädalal avaldas maailma tervishoiuorganisatsioon WHO riikidele üleskutse hakata piirama opioidide üledoose naloksooni kättesaadavuse parendamisega. Nii Eesti rahvaesindajatel kui ka sõltuvusspetsialistidel on sellest kindlasti palju kõrva taha panna.

Paari päeva eest ilmus uudis uurimusest, mis näitab Austraalia kriminaalstatistika baasil, et keelatud uimastitega võitlemiseks tehtavad kulukad jõustamispingutused ei kahanda ei kuritegevust ega uimastite tarbimismäärasid. Need pole ehk täiesti kasutud, kui pidada kasulikuks uimastite hinna kunstlikku lakkepumpamist, mida võib mõnel puhul näha uimastite tarvitamise alustamisest eemale heidutava meetmena, ent kui võtta arvesse, et samas tähendab see ka suuremat tulu uimastite tootjatele ja hulgitarnijatele, s.t narkokartellidele, peaks olema ilmne, et enne kuluka ja ebatõhusa paigaljooksu-lähenemise tõstmist pjedestaalile tuleks püüda rakendada oluliselt vähem kulukaid ja tõestatult tõhusamaid meetmeid nagu uimastite tarvitamise ja enda tarbeks kasvatamise süsteemne dekriminaliseerimine käsikäes nüüdisaegse sõltuvusraviga nagu Portugalis.

Avaliku elu tegelasi, eksperte ja endisi tipp-poliitikuid koondav globaalse uimastipoliitika komisjon GCDP üllitas tänavu aruande, milles kannustatakse riike tegelema uimastikahjude ennetamise ja kahandamisega ning vaagima uimastiturgude seaduslikku reguleerimist ühe võimalusena selleks. Raporti ingliskeelne täistekst asub siin, eestikeelne kokkuvõte siin.

Sellest, miks keelustamispõhine uimastipoliitika on n-ö julgeolekustamistoode ja miks see seetõttu ei toimi, on hästi kirjutanud Ühendkuningriigi organisatsiooni Transform Drug Policy Foundation asutaja, poliitika- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja Danny Kushlick artiklis, mille tõlke leiate siit.

Üks keelustamispõhise uimastipoliitika alustalasid, mida ka ise olete korduvalt esile tõstnud, on arusaam, et sõltuvus on “krooniline ajuhaigus”. See on äärmiselt eksitav ja seega seni tulemusetuks jäänud aluspõhimõte, mis paraku keeldub pildilt kadumast. Palju täpsem oleks sõltuvushäireid käsitleda õppimishäiretena, mis aga seab kogu keelustamis- ja karistamispõhise uimastipoliitika üsna halba valgusse. Sel teemal ilmus hiljuti hea kokkuvõtlik artikkel sõltuvuseksperdilt Maia Szalavitzilt siin.

***

Ma saan aru, et seda kõike on ehk korraga seedimiseks paljuvõitu ning ma ei eelda, et Te mulle siin või mujal vastaksite, kuid loodan, et minu märkused ja tähelepanekud aitavad Teil kas või natukenegi laiemapilguliselt nii Eesti kui ka maailma uimastiprobleemi hoomata, erakonnakaaslastega arutada ja RK korruptsioonivastase erikomisjoni esimehena oma töös arvesse võtta. Kuna olete Eestit teeninud suisa kahes uimastipoliitika mõttes märgilises ministriametis, olete tõenäoliselt osaga minu väljendatud seisukohtadest juba tuttav. Teie hiljutise tele-esinemise valguses palun Teil neid seisukohti uuesti vaagida.

Tänan südamest!

Lugupidamisega,

Mart Kalvet,

MTÜ Ravikanep juhatuse liige

Vaata ka: MTÜ Ravikanep

Foto: Kaupo Kikkas, Riigikantselei / Wikimedia Commons