Foto: Madis Veltman/Postimees (Scanpix)

Teleajakirjanik ja koolitaja Carmen Pritson pidas liigutava kõne 27. novembril Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud meeleavaldusel “Vabadus Vabalt Hingata” ning lugejate soovil saatis Carmen kõne teksti Telegramis avaldamiseks. Head lugemist ja kaasa mõtlemist!

See kus me elame…see on ruum. See on piiritletud ruum, mida nimetame koduks. See peaks olema meie kõigi turvatsoon. Jah, Inimesed on täna mures. See mure on teadmatus ja selles teadmatuses me loome hirmutavaid lugusid enda peas. See on teadmatus homse ees ja see on pidev stressiseisund. Pikas perspektiivis tekitab see nii mõnelegi aga paanikahäireid.

Kas te teate mis on paanikahäire? Kas sina tead, kes sa lood täna seaduseid? Paanikahäirega inimesel tekib ootamatu hingamispeetus. Ta ei saa hingata ja ta kardab, et hakkab kohe surema. Ta usub midagi, mis ei pruugi olla tõsi.

Ühiskond usub seda, mida ütleb talle inimene suurel ja tähtsal positsioonil. Meie riigis on neid inimesi 101. Nende veendumusest saab meie inimeste usk. Kui me Balti ketis uskusime, et kõik koos, üheskoos me suudame laulda end vabaks, et suudame seista ühtse rahvana ja võita ilma vägivallata, siis täna me oleme olukorras, kus ühtsus puudub. Ühtne olemine puudub. Täna me oleme olukorras, kus üks inimene mõistab kohut teise inimese valikute üle.

Me ei tea mitte keegi, mis on tõde, mis vale. Olukord muutub iga päevaga. Ometi ei ole minul lubatud täna kahelda, sest keegi on öelnud, et nii peab. Kas see teadmine, et nii peab ei ole samuti tulnud mitte läbi kahtluste, katsetuste ja läbi hirmude.

Sinul võib olla sinu hirm ja minul minu oma. Minu hirm võib olla tugevam kui sinu oma aga sinul ei ole seda kogemust mis minul on olnud. Kui me räägime täna kogemustest, siis sina, kes sa võtad vastu otsuseid stiilis “igaksjuhuks”, ei oma kogemust mida omab üksikema, kes on just kaotanud töö ja tal on kodus kolm alaealist last. Sa ei tea, mis on selle naise hirm aga ometi lööd sa rusikaga rinnale väites, et sina tead.

Me oleme selles kinnises ruumis ja me ütleme valjult välja et ellu jäävad vaid tugevad…need kes kannavad maski. Mis selline teadlikkus (nõue) aga loob ja on selle lühikese ajaga juba loonud? Me sildistame, sõimame, näitame näpuga nende suunas, kes maski ei kanna. Me oleme vastased. Maskivastased, vaktsiinivastased. Kas tõesti? Me oleme tekitanud olukorra, kust alates algab kihistumine. Me sildistame ja arvame, et ühel poolel on õigus. Kellel? Sellel, kellel on võim. Klienditeenindajalt nõuab ülemus, et ta kannaks maski terve tööaja. Paljud klienditeenindajad peavad oma tööd tehes ka seisma. Klienditeenindaja ei saa kurta, sest talle on antud korraldus, sest tal on kodus lapsed ja kui ta ei kuuletu, siis võib ta selle töö lihtsalt kaotada.

Iga inimene on oluline, selles pole küsimustki. Küsimus on palju suurem. Jätkusuutlikkus ühtse ühiskonnana on oluline. Kui sa teed midagi kohustuseks, siis õige pea peab leiduma keegi, kes kontrollib, et neid reegleid ka täidetakse. Jah, te ütlete et karistust täna veel ei määrata. Aga homme?

Kauplustes antakse see turvamehele. Sellest saab tema töökohustus. See annab talle õiguse hakata nõudma inimeselt maski, sest sa oled meile muidu ohtlik. Mina ei ole kellelegi ohtlik, sest ma olen ja tunnen end tervena. Kui sina tahad end kaitsta maskiga, siis peaks see olema sinu valik – mitte kohustus. Kohustus loob trotsi ja vaenu. Kohustus paneb meid kartma.

Intelligentsed inimesed on hakanud sõimama sotsiaalmeedias inimesi debiilikuteks, kui nad ei kanna maske. Mõrvariteks. Kus me elame? Kas see on jätkusuutlik ühiskond? Tituleerime siis kõik debiilikuteks, sulgeme teisiti mõtlejate suud ja kuulutame ikka ja jälle üle – nad on ohtlikud ühiskonnale, sest meie teame mis on õige. Meie teame, et mask päästab elusid. See kõik ongi vaid hüpotees, sest sa ei tea.

Me loeme täna numbreid. Kui paljud inimesed kannatavad juba reaalselt täna nälga, sest perel ei ole enam raha? Kui palju on sügavas kliinilises depressioonis inimesi ja on muutunud ohtlikuks enda perele? Neid inimesi, kellele öeldakse iga päev, et meil pole sind enam vaja – ka see on üks number statistikas.

Me peaksime täna mõtlema ühiskonnas ka sellele, mis on need võimalused, mis looks turvatunde ka kõige nõrgemale lülile siin selles meie keskkonnas. Kes on meie kõige nõrgem lüli? Sa ütled, et vanurid. Ei. Kõige nõrgem lüli on inimesed, kes on päevapealt kaotanud töö. Kellel on lapsed ja laenud. Küsimus ei ole juba ammu ainult maskides. Küsimus on fookuses.

Armsad inimesed, kes te võtate täna vastu suuri otsuseid lähtudes kellegi teise kogemusest ja tarkusest, siis meie palve teile on. Lähtume meie enda rahva kogemusest. Lähtume selle rahva jõust ja tarkusest, mida on andnud meile meie esivanemad. Me oleme ellu jäänud kõige raskematel aegadel. Kuulakem siis seda tarkust. Sa küsid kuidas? Usaldades ja lootust andes. Mitte kihistudes.

Tänasel päeval peab olema MEIE. Mitte teie ja meie vaid kõik koos – meie. Me peame looma tunde, et me kõik teame, mis on meie kõigi jaoks kõige parem. Ühiskonnana me ei näe väga palju kodutuid meie tänavatel. Me ei näe linnapildis kodutuid lapsi. Poole aasta pärast me näeme neid. Me näeme neid palju. Me näeme haigeid.Me näeme ühiskonna lõhestumist. Me näeme lapsi lastekodudes, sest lastekaitse on need peredest ära võtnud, sest vanematel polnud raha, et neile süüa osta. Vanematel pole enam kodu, kus enda last kasvatada, sest vanematelt on võetud ära õigused, sest nad ei saanud hakkama. See on meie tulevik.

Kas sina, kes sa võtad täna vastutuse – kas sa oled sellele mõelnud? Kas sa tuled mulle appi, kui mul raha enam ei ole? Kas sa tuled mulle appi, kui stress on minult võtnud ka ilma selle koroonata tervise? Ei. Selles olukorras pean ma siis üksi hakkama saama või lootma, et tänu headele inimestele saan enda ravikulud ka kuidagi kanda. Aga tea, et me oleme üks. Sina võtad minult ära leiva ja mina ühiskonnana võtan ära võimaluse sellel ühiskonnal kasvada-sest iga inimene loeb.

Ma soovin teile täna kainet mõistust teha iga valik, mida te teete kuulates enda inimesi. Kuulates igat inimest. Otsused ei tohiks sündida kinnises arutelus vaid koostöös. Iga omavalitsuse juht peaks saama täna sõna sekka öelda nende otsuste tegemisel. Me peaksime kuulama abituriente ja mõtlema välja võimalused nende aitamiseks. Nemad on meie homne päev. Mina tahan elada, minu laps tahab elada-me kõik tahame elada-ja mask ongi vaid ainult mask. Küsimus on selles kellena me selle maski taga rahvana edasi läheme.

Carmen Pritson

Foto: Madis Veltman/Postimees (Scanpix)