Fotokollaaž: Magdevski / Getty Images + milkovasa / Adobe Stock + Billion Photos + Canva.com

Rootsi-Eesti päritolu ettevõtja, muusik, DJ ja sõnasepp Dr. Mauer käis Tallinna peal rattaga sõitmas ja kirjutas läbielatust naerutava kokkuvõtte. Head lugemist! 

Eessõna ehk mis värvi on armastus?

Teoorias, paberil ja meedias on Tallinnast justkui üleöö saanud rohepäälinn, sest valitsus on panustanud arengusse aastaid ja täna naudime töövõitu, kus kergliiklusteedel hõljuvad taevapiiril jalakäijad ja ratturid, meenutades luikedejärvelikku voolavat tantsu.

Pärast seda, kui 90ndate stiilis maalitud, värvitud või võõbatud punane värv on kergliiklusteedelt maha hakanud kuluma, oleme jõudnud tarantinoliku veritseva reaalsuseni, sest nii nagu mannekeenilt on kergliiklusteedelt “meik” maha tulnud ja hommikul vaatab vastu öösel 10-na tundunud 3-ne puhas petis. See on Tallinn, see on Rohepealinn ja siit edasi kihutame katkise riiuliga edasi mõõda Tallinna rattateid.

Pole pikalt ega pikemalt rattaga sõitnud ja enamjaolt olen ringi tiirutanud vaid enda kodukandis. Pole eeldanudki, et elu peaks jalgratta peal Tallinnas mitte-ohtlik olema. “Pane traksid peale” kampaania töötas hästi autojuhtide peal, sest kui rihm on kinni, siis on palju turvalisem jalgratturile otsa sõita. Just selline on üldine meelestatus jalgratturite suhtes autojuhtidel. Rattur võib ju selle munakoore endale pähe panna, aga autojuhilt saab ta pähe niikuinii – täpselt sama nagu üks-kord-võidame-niikuinii.

Elu ratastel või Elu ratastoolis

Tegelikult ei tahtnud eelnevat üldse puudutada, aga tundus humoorikas, sest vastavaid seikasid on varasemalt ratturina kogetud. Eriti kui oled oma esimesed väntamised selgeks saanud heaoluühiskonnas, kus rattur on osa liiklusest, mitte “mine perse, kuradi rattur” osa liiklusest. Siinkohal ei hakka üldse kirjutama jalgratturi ja autojuhi vahelisest suhtest, sest see on Eestis nagu suhe naabriga – kumbki osapool tahab olla parem. Tegelikult, üks osapool – jalgrattur – tahab lihtsalt olla. Ta sooviks liikuda punktist A punkti B, ilma et peaks reaalajas reaalses maailmas võtma osa inimjahist ja kõige rohkem sooviks ta, et ta liikumine oleks sujuv nagu kanuuga jõel.

Paraku on kõik eelpool nimetatu üks suur klišee ja täielik nonsenss – mitte autojuhtide, vaid kogu valitsuse infrastruktuuri osakonna vastu, sest Tallinna rattateed meenutavad üht levelit “Super Mario Bro’s” telekamängust, kus sul on igal sammul võimalik oma elu p**** keerata, sest piisab vaid ühest takistusest või veast ja sa oled “Strike Three” ehk mängust väljas.

Tahaks isiklikult kohtuda selle inimesega, kes väidab, et Tallinn on jalgrattasõbralik linn. Kas see inimene on üldse kunagi jalgratast, jalgratturit või tsiviliseeritud ühiskonda näinud? Tundub, et enamik projekteerijaid on üles kasvanud “Minecrafti” baasil, sest seal maailmas ei tule iga pisidetail niivõrd välja ja keegi pole tänase päevani “Minecraftis” hädaldanud nn Tehnika tänava löökaukude pärast.

Liikumine punktist A punkti B Tallinna kesklinnas on, nagu võtaks koos Frodo Bagginsi ja Samiga ette teekonna Sõrmuste Isanda kantsi, aga ainsad isandad, kellega siin filmis võid kokku puutuda, on tegelased, kes võivad magada 101-liikmelises auditooriumis ja neil suure tõenäosusega pole veel kohale jõudnud, mis Colosseumi väravate taga toimub.

Punase draakoni taassünd

Kõik me oleme näinud seriaali “Bear Crylls”, kus rändoravana end esitlev Briti seiklusfanatt sukeldub ebainimlikesse tingimustesse. Sama on igapäevane tunne harilikul Tallinna jalgratturil, kes peab, veremaik suus ja pisarad silmis iga päev võtma ette retke, mis võib olla tema viimane. Kuna jalgrattasõit on hingelähendane, siis on see kõik seda riski väärt. Tulles tagasi tarantinoliku verdtarretava punase värvini, mis Tallinnas on justkui jalgratturi sümbol ja võib-olla põhjusega, sest paljud või enamik trasse on katkendid Playstationi kultusmängust “Crash Bandicot”, sest kõikjal on takistust, igal pool pead seisma jääma ja kalkuleerima, kas järgmine lüke ei võta sult lisaelu maha ja mis oleks siis, kui saaks vaid sinna teisele rajale – kas kodutee oleks siis boostiga ja kiirendatud? Ei, mitte midagi sellist paraku ei ole. See kõik on veel hullem, mida enam edasi sa mängus jõuad või mida lähemale sa Bowseri lossini ehk kesklinna jõuad.

Kesklinnas muutub olukord tavaratturile, kes on turistina tulnud Raplast ekstreemsporti tegema, lausa võimatuks. Kesklinnas on augud keskmiselt sügavamad kui järvepõhjad Lõuna-Eestis ja tõenäosus eksida olemast inimene suurem kui Ameerikas. Kesklinn, Kadriorg ja eriti kogu sadama piirkond on mõeldud vast ainult kaskadööridele. Pole ime, et Nolan enda filmi siia väntama tuli, sest teadis juba ette, et inimesed on harjunud selliste eluohtlike eluviisidega juba igapäevaselt. Väntama tuli ta tegelikult sellepärast, et kuulis siinsetest ideaalsetest tingimustest jalgrattaga sõitmisest ehk väntamisest. Seetõttu väntaski ta kogu oma filmi tagurpidi, sest ta tahtis samastuda nende inimestega, kes loovad Tallinnas infrastruktuuri ja kes on samuti tagurpidi, kui nad seda teha üritavad.

Honda Accord ehk lõpuakord

Jaanruusilik tagasisidevoor hakkab vaikselt läbi saama ja selleks, et pildile veidi värvi lisada musta ja halli tooni vahele, siis tegelikult saab ju täitsa hakkama. Kui ei saaks hakkama, siis ei oleks saanud seda teksti kirja panna. Vahet pole, et kirjutan diivanil põdedes kolmanda astme radikuliiti ja äärekivide rohkuse tõttu olen suust välja sülitanud vähemalt kolm hammast, aga õnneks on siin kõik tingimused olemas, et liikuda punktist A punkti B. Vaja on ainult õnne, pudel viina ja head kaaslast, kes sind Sami kombel teekonnal saadab, sest siis sa ei upu ära siia suurde tegematusesse. Olukord on kindlasti parem kui ajal, mil siin tänaval tankid ringi sõitsid, aga maailmapildis on meil veel tükk maad minna, sest lõpmatuseni ei suuda jalgratturid “Matrixi” filmi kombel kuulide eest pikalt kõrvale põigelda. Kindlasti on neid, kes arvavad, et kõik on tegelikult väga okei, siis las olla. Ongi okei, aga millega võrreldes?

Ootan huviga, mis hakkab sügisel, talvel ja kevadel saama, sest siis on ilmataat enda poolt leveleid lihvinud ja kindlasti leidub neid, kes ei suuda lihtsalt kogenematusest mängu kaasa mängida ja peavadki peeglisse vaatama, lugemaks “Game Over”, samal ajal kui muu maailm alles sügisel ja talvel rattasõiduhoo sisse saab.

Soovin, et valitsus, riik ja erinevad asutused ei paneks endale liiga kõrgeid auhindu rinda, sest kui hüpe on kordades, kui mitte kümnetes kordades, kõvem kui tegelikkus, siis meenutab kogu riigikogu start-up inkubaatorit, kus paberil on oi-kui-palju püssirohtu kõikide asjade ületamiseks, aga reaalsus on paraku teine. Ärme ela illusioonis, nagu meie oleksime rohepealinn ja ülimalt kergliiklejate sõbralik linn ning  bussidelt lugema, et “Tere tulemast rohepealinna”, kui reaalsus on teine. Ehmatame sellisel kujul veel lapsed ära ja siis hakkavad uued hädad, kui uus generatsioon on omadega täitsa põhjas.

Lõpubossi kommentaar

Lõpetuseks ootan huviga jalgrattalt sügisel autorooli hüppamist tänapäeva poolikute teedega Tallinnas, sest olen kuulnud (ja ainult kuulnud), et autojuhi elu on viimasel ajal veel hullem, aga kuna meie rahva lemmiksport peaks olema ühistransport, siis eeldan, et sügisel on vaatepilt linnatänaval hoopis teine ja kõik autod peaksid justkui üleöö haihtuma ajalooraamatutesse.

Dr. Mauer