Aastal 2005 andis õiguskantsler Allar Jõks selge juriidilise hinnangu piirileppe asjus ja teatas Riigikogu väliskomisjonile oma seisukohtades, mida refereeriti ka meedias, järgmist: “Tartu rahulepingu jätkuvat rahvusvahelis-õiguslikku kehtivust ei saa lugeda iseenesestmõistetavaks. Kuna ratifitseerimisele kuuluvad piirilepingud Tartu rahulepingut ei nimeta, siis ei kohaldu neile automaatselt ka Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikkel 30 (”Ühes ja samas küsimuses järjestikku sõlmitud lepingute kohaldamine”). Riigikogu poolt antava selgituseta võib rahvusvaheliselt tekkida mulje, nagu oleks Eesti vabariik tacite nõustunud Vene Föderatsiooni seisukohaga, et Tartu rahuleping on oma kehtivuse juba varasemalt (1940. aastal) minetanud või 2005. aasta piirileping asendab ratifitseerimisel Tartu rahulepingu täies ulatuses, muutes viimase sisuliselt kehtetuks või unarusse langenuks.”

Kõik huvilised võivad need seisukohad meediast ja Riigikogu arhiividest üles otsida. Mis on siis alates 2005. aastast tänaseni riigis muutunud, et meedias välditakse teemat ja isegi ei arutleta riigi juriidilise hävitamise üle ühe paberilehega. Riik on moraalselt ja õiguslikult sedavõrd laostunud, et keegi isegi ei tõtta hävingut peatama .Mahamärgitud kontrolljoon on pidanud 20 aastat ja peab vastu veel järgmised 20 aastat, ilma et peaks tekitama juriidilise kaose riigis ühe kuritegeliku leppega ja loobuma rahvusvaheliste konventsioonide kaitsest.

Räägitakse 5,2 % riigi territooriumi loovutusest, hinnatakse seda maad 50 miljardi euro väärtuseks, räägitakse kontrolljoone tagusest  laotunud infrastruktuurist ja sellest, et me neid elanikke ju oma riigi koosseisu ei soovi, et 100 miljoni euro eest tekib riigi vastu nõudeid kodanikel, kellede tagastamata maad jäävad kontrolljoone taha jne.

Aga põhiprobleem on ju hoopis mujal – põhiprobleemi on Allar Jõks 2005. aastal juba sõnastanud – ilma Tartu rahulepingut piirilepetes mainimata kaob ka kontrolljoonest siiapoole jääva riigi õiguslik järjepidevus. Me ei kaota 2. mail Riigikogus teisel lugemisel lepet ratifitseerides mitte 5,2 % riigi territooriumist, vaid me kaotame kogu riigi. Ma kordan – ME KAOTAME KOGU RIIGI.

Paeti – Lavrovi pakt, nagu seda 18. veebruaril 2014 allakirjutatud juriidiliselt küündimatut, eksitavat ja kümneid kehtivaid EV seadusi rikkuvat teksti kutsutakse, on Eesti Vabariigi surmatunnistus.

Kas seda te soovitegi, kodanikud riigikogulased, kodanikud kapolased, kodanikud kaitseväelased, kodanikud juriidilise kõrgharidusega, kodanikud diplomaadid, kodanikud erakondlased, kodanikud meediategelased – matta oma riik 2. mail ja endid jälle vaikides orjadeks müüa? Sandikopikate eest.

Ege Hirv

Foto: Terker / Wikimedia Commons