Avaldame 22. märtsil 2012. aastal Delfis ilmunud poliitik Henn Põlluaasa arvamusartikli, mis sobib väga hästi (üle)lugemiseks ka täna.

Kui 90ndatel elektrikütte valisin, maksis kilovatt pool eurosenti – hind sisaldas tootmiskulusid ja võrgutasusid. Amprimaksu, taastuvenergiatasu ega aktsiisi polnud…

Pärast taasiseseisvumist propageeris riik elektrikütet kui puhast, loodustsäästvat ja odavat. Kui alguses maksiski kilovatt vähem kui pool eurosenti, siis tasapisi arved kasvasid ja ületasid varsti mõistliku taseme. Pean silmas hinna ja keskmiste sissetulekute suhet, mis määrab, kas teenus on odav või kallis.

Juba enne, kuid eriti peale katset erastada Eesti Energia kahtlase taustaga ja pankrotti minevale firmale, asus valitsus EE-st hiigeldividende välja võtma ja elektrienergia hinda kergitama, põhjendades seda kulude ja investeeringutega kasvuga. Tõestamaks meil tarbitava elektri odavust, kõrvutavad võimulolijad seda rikaste maade hindadega, mainimata tohutut vahet elatustasemetes.

Kulutused ja investeeringud on loomulikult vajalikud, et elektrijaamu ja ülekandevõrke remontida ja ajakohastada. Kuid avalikkuses on kriitikat tekitanud kulutuste põhjendatus (liigkallid tehnilised lahendused, juhtkonna hüperpalgad jne) ning see, et investeeringud kaetakse hinnatõusu ja laenude, mitte ettevõtte kasumi arvelt.

Ansip võtab kasumit

Kasumi väljavõtmine on suurenenud eriti Ansipi valitsemisperioodil. Elektri hinnale on lisatud ampritasud, aktsiis, taastuvenergia tasu jne. Energiahinna tõus põhjustab hindade tõusu kõigis teistes valdkondades, vähendab sisetarbimist ja süvendab majanduskriisi. Soodne energia oli Eesti konkurentsieeliseks, üheks põhjuseks luua siin tootmist ja töökohti. Enam mitte. Vastutustundetu energiapoliitika lämmatab Eesti majanduspotentsiaali.

EE ja võrgufirma Elering saavad ülikasumeid kuid hinnad muudkui tõusevad. 2011.aasta kolmandas kvartalis oli EE puhaskasum 38 miljonit eurot ehk 163% enam kui mullu, aasta puhaskasum oli 149 miljonit eurot. Ikka vähe! Uuest aastast tõsteti hinda. Varsti tõuseb Eleringi ülekandetasu. Taastuvenergia tasu kasvab tänavu tervelt 60%, põhjuseks tuulest ja biomassist saadud energia tootmise kasv. Koos kasumiga kasvavad ka valitsuse võetavad dividendid, lisaks kümmekond miljonit tulumaksu. Kogu selle peo peab kinni maksma tarbija.

Valitsus teeb aga näo, justkui neil ei oleks hinnatõusus mingit osa ja EE tegutseks omapäi. Ansip vandus enne viimaseid valimisi valet, et tema peaministriks oleku ajal elektri hind ei tõuse ning kuulutas järjekordse EE hinnatõstmissoovi nahaalsuseks ja lauslolluseks. Hind aga tõuseb peatumatult, justkui riigikogulase palk, moodustades perede drastiliselt vähenenud eelarvetest üha suurema osa. Kuid valitsust see ei huvita. Üleskutsed elektrihinna alandamisele on kõlanud kurtidele kõrvadele.

EL määrab, et elektriturg peab olema vaba 2013. aastast. Idee oli tekitada konkurents energiatarnimises ja hinna odavnemine. Meile tähendab see elektrisüsteemi ühendamist põhjamaadega ja hoopiski kõrgemate hindade kehtestamist. Tegelikkuses on turu täielik avamine tehniliselt võimatu – olemasolevate merekaablite läbilaskevõime seda ei võimalda. Sellele vaatamata tõstetakse elektri hinda ca 50%. Hinda tõstab ka ELi nõue osta järgmisest aastast CO2 kvoote.

Mida siis teha?

Mitte keegi pole suutnud ega üritanudki selgitada, miks peab Eesti kodanik maksma Eestis toodetud odava elektri eest rahvusvahelise turu kallist hinda? Kuna valitsus on Brüsselile lubanud? Ka rahvale on nii mõndagi lubatud. Ja pea kõiki lubadusi murtud. Eesti huvid ja oma inimeste hea käekäik peaks valitsusele siiski primaarne olema. Hinnatõusu leevendamiseks, inimeste elatustaseme ja riigi konkurentsieelise säilitamiseks tuleb langetada elektri hinda. Kuidas?

1. Lükata edasi Eesti seisukohalt on mõttetu energiaturu avamine. Vabaturuga ühinemiseks ja hindade tõstmiseks puudub vajadus. Dividendide suurendamise soov ja Brüsseli käsk ei saa olla rahva elatustaseme halvendamise põhjuseks. Vaba konkurentsi tingimustel peab EE-l olema õigus müüa elektrit mõistliku hinnaga, vastasel juhul pole tegemist vaba konkurentsi vaid käsumajandusega.

2. Vähendada taastuvenergia tasusid ja peatada selle täiendav kasutuselevõtt. Konkurentsiameti sõnul tuleks ülikasumlikult töötavatele taastuvenergia tootjatele makstavat toetust vähendada 75%. Isegi rohelisel energial peab olema mingi mõistlikkuse piir.

3. Mitte hoolida EL vastuseisust investeeringutele Narva Elektrijaamadesse ja keelduda maksmast CO2 emissiooni eest nagu USA, Hiina, Kanada, Venemaa jne. Põlevkivist toodetav elekter ja põlevkiviõli on Eesti energeetilise julgeoleku garant. Euroopa Komisjoni reeglite pimeda järgimisega ei tohi kahjustada Eesti majandust, konkurentsivõimet ja heaolu.

4. Vähendada elektrienergia ülekandetasusid, aktsiisi ja viia käibemaks tagasi 18%-le.

5. Loobuda selliste liigkeeruliste ja -kallite tehniliste lahenduste rakendamisest, mis toovad kasu vaid nende tarnijatele.

6. Peatada dividendide võtmine ja teha investeeringud kasumi arvelt. Saamatajäävate summade kompenseerimiseks võiks riik maksustada hoopis välisettevõtete poolt maksuvabalt riigist väljaviidava kasumi.

Tänapäeval pole elekter juba ammu enam luksuskaup ja Eesti pole mitte ELi viie rikkama seas, vaid eurotsooni vaeseim riik. Järjekordne hinnatõus ajal, mil eestlaste mediaannetopalk on vaid 410.- ja miinimumpalk 290.- eurot kuus, tähendab viletsuse kasvu ja väljarände edasist hoogustumist, mis pikas perspektiivis viib eesti rahvuse ja ka riigi hääbumiseni.

Elektri, kui meie igapäevase elu ja eksistentsi vältimatu osa mõistliku kättesaadavuse tagamine kõikidele inimestele, sõltumata nende sissetulekutest ja ilma, et nende elujärg kannataks, kuulub tänapäeva mõistes juba inimõiguste kategooriasse. Täpselt nagu rahva elukvaliteedi tahtlik halvendamine kuulub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi järgi genotsiidi mõiste sisse. Pole mõtet arutleda abstraktsete lahenduste üle, elektri hind on konkreetne asi ja seda on võimalik alandada kohe.

Originaalartikkel: Delfi