Loo aleviku säutsuvate prügikastide näol on kanakasvatuse telgitagused jõudnud harvaesineva juhusena otse tarbija silme ette ning vallandanud pahameeletormi. Alles see oli, kui õudust äratasid Viimsi kuuseheki raie käigus hukkunud kümned linnupojad, keda kohalikud elanikud püüdsid meeleheitlikult päästa. Haudejaama taga hingematvalt haisvates konteinerites vaakus hinge sadade kaupa samasuguseid vastkoorunud abituid tibusid; kui paljusid aastate jooksul on selline saatus tabanud, ei ole võimalik kokku lugeda. Need praagiks tituleeritud hingekesed visati vaevu ilmavalgust näinuna solgiämbrisse, sest olid liiga väetid. Jah, just väetitest väetimad likvideeritakse broileri- ja munatööstuses puhtmajanduslikel kaalutlustel kõige hoolimatumal viisil.

Nii illustreerivad avalikkuse ette jõudnud pildid oma võikuses ehedaimal moel, milline staatus on elusolenditel masstootmises: väärtusetu prügi. Eluvaim ei pruugi neis küll kustuda isegi mitte veel prügikastis murtud jäsemetega aegamisi lämbudes, vaid alles veokisse valamisel või järgneva sõidu jooksul või koguni prügilas komposteerudes. Kuid juba esimesest hingetõmbest on nad määratud vaid liikuvateks ja häälitsevateks jäätmeteks, kelle vastu ei näidata üles niigi palju austust kui seda jagub keskmisel inimesel lihtsaimale putukale.

Selline ongi elu hind loomatööstuses: ümmargune null. Kuigi äsja ilmale tulnud linnupoegade rutiinne tapmine illustreerib seda tõsiasja eriti reljeefselt, kehtib sama kõikjal. Olgu tegemist loomakasvatuse argipäevaga või erakorralise massilise suremisega mõne taudi tagajärjel, põllumajanduslooma elu ja surma väärtuse mõõdupuuks on vaid saadud või saamata jäänud tulu, äärmisel juhul mõju tema omaniku või talitaja hingeseisundile. Hinnasilt poes väljendab pelgalt suhet ettevõtte rahalise kulu ja kasumisoovi vahel, sellel pole ruumi peegeldamaks meie tarbimisvalikute tegelikku lõivu kannatustes ja surmas. Ometigi maksame nende tasuta ja justkui tagajärgedeta kasutamiseks võetud elude eest ränka hinda. Maksame eelkõige omaenda inimlikkusega.

Arusaadavalt reageerivad paljud nähtud kaadritele šoki ja vihaga, isegi lubadustega boikoteerida Talleggi tooteid või tarbida edaspidi vaid vabapidamisel kanade mune ning maheliha. Tülgastav ei ole kogu loo juures ju mitte lihtsalt toimunu julmus, vaid kale ebainimlikkus. Austus elu vastu on üks üldinimlik väärtus, mis meid ühendab. Mitte keegi ei tohiks olla juba enne ilmaletulekut liigitatud mõttetuks prahiks. Ei tohi aga unustada, et täpselt see toimub tänapäeva loomatööstuses ükskõik millise pidamisviisi puhul. Ka kõige mahedama väiketalu kanade vennad on suure tõenäosusega hävitatud üleliigsete kõrvalsaadustena samasugusel viisil. Munatöösturid on ise otsesõnu tunnistanud, et õnnelikke kanu ei ole olemas ja see väljend on puhas turundustrikk.

Kanade, nagu ka kõigi teiste põllumajandusloomade, kannatused on sõna otseses mõttes sisse kirjutatud nende DNA-sse. Nende ülevõimsusel töötama aretatud paljunemisorganid toodavad meie, inimeste jaoks pea 300 muna aastas, jättes kanale endale tasuks munajuhade põletikud, prolapsid ja kasvajad. Broilerid maksavad kiirendatud kasvu eest habraste luudega, mis, võimetuna lihasmassi suurenemisega sammu pidama, väänduvad ja murduvad. Nende elusolendite orjastamine on nii täielik, et on läbi viidud juba enne sündi. Ja sõltumata sellest, kas nende deformeerunud kehad kuuluvad selle murdosa hulka, kes veedab oma mitmekordselt lühendatud eluea puuri asemel aasal, ei pääse pea keegi neist lõpptulemusena tapaeelsest näljadieedist, koos liigikaaslastega täiskiilutud veokitesse toppimisest, jalgupidi ülesriputamisest, veevannis elektrišokiga uimastamisest ja pea maharaiumisest.

Need loomad ja linnud ei sünni mitte lihtsalt üksikute inimeste, vaid terve süsteemi meelevalda, mis juba oma olemuselt võimaldab ka parimal juhul vaid näilikku heaolu, et kaitsta pigem inimeste südamerahu kui loomade endi huve. Töötajad, kes pärast purustaja järjekordset riket üritasid oma tööülesannet siiski täita, vabanedes tibudest eriliselt piinarikkal viisil, ei ole kindlasti hinges julmemad inimesed kui igaüks meist. Ettevõtte omanikud, kes avaldavad kahetsust tekkinud olukorra üle ja lubavad parandusi, mõtlevad seda küllap siiralt. Tarbijana on loomulik tahta esmase reaktsioonina ennast toimunust eemaldada ja eirata iga ostja rolli selles võrrandis. Kuid olgem ausad: just meie rahakott ja eelkõige meie sihilik teadmatus on olukorra võimaldaja. Meie otsustada on, kas kaitsetute linnupoegade saatmine prügikonteineri asemel euronõuetele vastavatesse purustajatesse ja gaasikambritesse on tõepoolest meie halastusvõime tipp. Humaanseks saab neid meetodeid nimetada vaid praeguses küünilisest majandusloogikast valitsetud süsteemis. Iga katse muuta seda inimnäoliseks on määratud jääma pealispindseks nii kaua, kui loomad pole meie silmis enamat õigusteta tootmisüksustest, millele kohalduvad asjaõiguse sätted.

Helena Šegedin