Foto: erakogu

“Planeet Maa on eriline koht ja inimene on eriline loom. Teaduslik käsitlus meie tekkest, alates udukogust, millest formeerus meie Päikesesüsteem, kuni sinuni, kes sa seda artiklit loed, on müstiline lugu uskumatult õnnelikest juhustest ja kokkusattumustest,” kirjutab kodanikuühiskonna ja internetivabaduse aktivist Elver Loho (elver.ee). “Miks just nüüd on USA valitsus hakanud järjest rohkem UFO.dest rääkima?” küsib ta, ja vastab: “Maailm liigub hetkel tempokalt USA ja Hiina sõja suunas, mistõttu on taas tekkinud potentsiaalne vajadus ära hoida globaalset tuumasõda, tuues maa alt välja “tulnukad” ja tehnoloogia, mille sarnast Hiina teadlased ei oska isegi ette kujutada. Tekkinud on vajadus kasutada viimast salajast trumpkaarti, et ära hoida globaalne katastroof, millest inimkond ei pruugi mitte kunagi enam taastuda.”

Mikroskoopiline elu tõenäoliselt ei ole universumis haruldane. Protsess, mille käigus tekib rakulaadne moodustis, mis seejärel ümbritsevast keskkonnast energiat ammutab ja ennast taastoodab, ei eelda väga palju juhuslikke kokkulangevusi. Säärane rakulaadne moodustis suudab oma kuju ja sisemist keemiasuppi hoida ka asteroidi peal läbi kosmose reisides, et siis soodsasse keskkonda maandudes elutegevust jätkata. Aga sealt edasi läheb juba keeruliseks.

Ühe korra evolutsioonilises ajaloos on juhtunud, et üks selline üherakuline olend sõi ära teise sarnase üherakulise olendi, kuid juhuslikult ei suutnud seda seedida ning tulemuseks oli rakusisese mitokondri teke, mis ümbritseva peremees-rakuga saavutas sümbioosi ja muutus peremehe energia-allikaks. Ka meie rakkudes on tänaseni alles tollest ainulaadsest sündmusest tekkinud mitokondrid, mis kanduvad edasi emalt lapsele.

Kuidas üherakulisest elust arenes mitmerakuline elu, on siiani suuresti müstika. Kuidas mitmerakuline elu seejärel arenes erinevateks kudedeks, mis kõik efektiivselt koostööd teevad, et kogu organismi taastoota, on samuti paras müstika.

Sealt edasi arenesid loodusliku valiku käigus erinevaid nišše täitma taimed, seened, vetikad, kalad, kahepaiksed, roomajad, imetajad ja lõpuks ka inimene, kuid pole mingit põhjust, miks evolutsioonilise protsessi tulemus peab olema justnimelt inimene või isegi intelligentne elu laiemalt.

Pikka aega valitsesid meie planeeti dinosaurused ja inimeste eelkäija oli vaid rotisuurune saakloom. Täiesti juhuslikult kukkus taevast täpselt õige suurusega asteroid, mis hävitas dinosaurused ja andis inimese eelkäijale võimaluse võtta ette teekond planeedi valitsemise suunas. Oleks asteroid olnud väiksem, valitseks tänaseni saurused. Oleks see olnud suurem, oleks ta hävinud kogu elu väljaspool ookeanisügavusi.

Sauruste ajastul elanud inimeste eelkäija perekonnanimega Purgatorious. Pilt: Andrey Atuchin

Teadlased on erinevate päikesesüsteemide teket arvutis simuleerinud ja nende simulatsioonide põhjal võib öelda, et meie Päikesesüsteem on äärmiselt unikaalne, sest tavaliselt asuvad suured gaasiplaneedid nagu Jupiter märksa lähemal Päikesele, kuid paistab, et mingi üliharuldase sündmuse tulemusel liikus meie Jupiter Päikesesüsteemi välimisse äärde, kus ta asus meid kaitsma väljastpoolt tuleva kosmoseprügi eest, korjates oma teekonnal kokku terve rea asteroide, mis muidu oleks teinud elu planeedil Maa äärmiselt keeruliseks.

Väiksest rotilaadsest elukast, kes jagas planeeti saurustega ja juhuslikult istus vaikselt oma urus, kui asteroid saabus, arenesid välja tänased imetajad ja imetajatest omakorda ahvid. Mõnedel ahvidel vedas ümbritseva keskkonnaga ning suured toiduvarud võimaldasid evolutsiooni käigus suurema aju arengut. Nõnda hangitud suurem õppimisvõime andis oskuse luua ning kasutada tööriistu ja, mis kõige olulisem, andis ka oskuse ehitada lõket ja küpsetada toitu lõkkel.

Toidu kuumutamine on sisuliselt toidu eel-seedimine ja kuumutatud toidust saab inimene kätte palju rohkem kaloreid kui toorest. Šimpansid kulutavad kuus tundi päevas toidu närimisele, sest nad ei oska toitu kuumutada. Inimene suudab päeva kalorivajaduse näost sisse ajada isegi kuue minutiga. Ülejäänud 5 tundi ja 54 minutit on seejärel võimalik kulutada teistele tegevustele.

Osa teadlasi peab lõkkel toidu valmistamise oskuse teket hetkeks, mil ahvist sai inimene. Lõkke ääres istunud ahvidel oli järsku meeletult palju kaloreid, mida kulutada aju arendamisele, ja tohutult vaba aega, et primitiivsetest häälitsustest arendada keeruline kommunikatsioonivahend. Arenes ühine häälitsustel põhinev sümbolisüsteem, mille abil astuda esimesed sammud maailma ühise mõistmise suunas.

Algne spetsialiseerumine arenes välja mööda soopiire. Meessoost primitiivsed inimesed käisid jahil ja tõid hõimule liha, mida lõkkel küpsetada. Naissoost primitiivsed inimesed käisid korjamas marju, seeni ja taimi, mida liha kõrvale või liha puudumisel süüa.

Meestel tekkis vajadus mõista materiaalset maailma järjest paremini, sest jahil käies oli see sõna otseses mõttes igapäevane elu ja surma küsimus. Hakati üksteisele rääkima lugusid maailma iseloomu ja tekke kohta, et kõigil oleks ühine maailmamudel ja seeläbi oleks võimalik ohtlikus olukorras kiiresti ja efektiivselt koostööd koordineerida.

Naistel tekkis vajadus mõista järjest paremini psühholoogiat ja tuvastada õigeid taimi õiges küpsusastmes, mistõttu on naistel märksa nüansirikkam värvitaju.

Lisaks oskusele kuumutades toitu valmistada erineb inimene loomadest veel ühes olulises aspektis: me räägime üksteisele lugusid. Kümnete tuhandete aastate jooksul kandusid läbi põlvkondade edasi ainult need lood, millest oli reaalselt midagi kasu, ükskõik kas inimene sellest kasust otseselt aru sai või mitte. Kasutuid lugusid meeles pidanud ja edasi rääkinud hõimud lihtsalt surid välja.

Nõnda kujunes pea kõigil loodusrahvastel mingi oma versioon müüdist, mida Joseph Campbell nimetas monomüüdiks. Lugu kangelasest, kes vastu oma tahtmist kistakse seiklustesse, milles ellu jäämiseks ta peab ületama oma sisemised psühholoogilised barjäärid, avastab või leiutab uue oskuse või teadmise, lahendab selle abil olulise probleemi ja seejärel naaseb oma hõimu juurde, et uut asja neile õpetada ning niimoodi kogu hõimu kompetentsi ja konkurentsivõimet arendada. Monomüüt on kõige algelisem ja kõige universaalsem õpetus, kuidas ümbritsevast kaosest toota hõimusisest korda ja kultuuri.

Üks säärane hõim leidis kunagi ammu ennast keskkonnast, kus oli väga palju kergesti kättesaadavat toitu. Võimalik, et see toimus viimasel jääajal tänases Sahara kõrbes, mis tol ajal oli äärmiselt liigirikas suur rohumaa, täis järvi, jõgesid, taimi ja loomi. Juhuslikult leitud suured toiduressursid võimaldasid väikesel osal ühiskonnast spetsialiseeruda looduse uurimisele ja uute tehnoloogiate väljatöötamisele. Tekkisid esimesed süstemaatilised teadmised ehituskunsti, valitsemise ja põlluharimise kohta. Tekkis inimeste vaimset maailma juhtiv ja sisemist maailmamudelit korraldav preestriklass.

Preestriklassi kui vaimse maailma valitsejate ja kuningavõimu kui materiaalse maailma valitsejate sümbioos koos põlluharimise oskusega võimaldas esimeste linnade teket. Põlluharimine võimaldas väikese grupi valitsejate kätte koondada terve linna mitme aasta toiduvarud. Ja kui nõnda olid igasse linna koondunud mitme aasta toiduvarud, tekkis ka põhjus teiste linnade vallutamiseks, et varastada nende toiduvaru ja muid väärtuslikke ressursse.

Linnadevaheline koostöö ja mitmest linnast koosnevad riigid tekkisid vajadusest arendada ühist kaitset ning olid rajatud preestriklassi poolt loodud ühistele jumalatele ning valitsejate omavahelistele sugulussidemetele. Kirjakunst tekkis suuresti vajadusest hallata ja maksustada keerulisi kaubandussuhteid linnade vahel.

Iidse maailma võimsaim tsivilisatsioon, mille keskpunktiks oli Rooma linn, tekkis edukate naabrite vallutamise ja nende kogutud säästude varastamisega. Vallutades naabrite mitme aasta varud, oli Roomal võimalik kulutada korraga rohkem ressursse kui konkurentidel. Need kulutused ei olnud kunagi jätkusuutlikul tasemel ning niipea, kui kõik edukad naabrid olid vallutatud ja nende säästud ära kulutatud, oli vaid aja küsimus, millal Rooma tsivilisatsioon kokku kukub. Varemetele jäi vanu häid aegu taga igatsema kristlik preestriklass, mis läbi järgnevate sadade aastate tegeles vanade teadmiste alleshoidmise ja arendamisega nii hästi kui oskas.

Kristliku tsivilisatsiooni filosoofilised eripärad aitasid kaasa teadusliku maailmakäsitluse tekkele ja valgustusajastu saabumisele. Trükipressi leiutamine võimaldas igasuguse info levikut varasemast sadu kordi kiiremini. Varasem kuningate ja preestrite maailm lõppes tänu trükipressi abil toime pandud agitatsioonile. Uue maailma, materialistliku maailma preestriklassiks kujunesid teadlased, ajakirjanikud, kirjanikud ja hiljem ka muud meediatöötajad. Kuningavõimu asemele tekkisid erinevad totalitaarsed ja demokraatlikud võimustruktuurid.

Tööstusrevolutsioon on lugu järjekordsest õnnelikust juhuste kokkulangemisest. See sai alguse Inglismaalt, kus juhuslikult söevarude kerge kättesaadavus ja suur energiamahukus soodustas algsete ja väga ebaefektiivsete aurumasinate konstrueerimist, mis seejärel arenesid järjest efektiivsemaks ning leidsid kasutust järjest rohkemates valdkondades.

Kuid kust need söevarud üldse maa alla said? Need on pärit ajastust, mil meie planeeti katsid taimed, mis oma elutegevuse lõppedes ei kõdunenud, vaid vajusid vette ja hiljem kattusid pinnasega, mattudes sügavale maa alla. Tol perioodil oli hapniku sisaldus atmosfääris kõrgem kui tänapäeval, mistõttu ei olnud harvad ka massiivsed metsatulekahjud, mille tagajärjel tekkinud puusüsi panustas samuti söevarude tekkesse.

Söevarude tekkimine toimus üsna lühikese aja jooksul planeedi ajaloos, kuid isegi täna toodame peaaegu 40% planeedi elektrist kasutades maa alt suure vaevaga kaevatud sütt. Kui söevarusid ja teisi fossiilkütuseid poleks selle lühikese aja jooksul piisavalt tekkinud ning kui need poleks olnud õigel hetkel õiges kohas piisavalt kättesaadavad, poleks tekkinud ka tööstusrevolutsiooni.

Süsi on niivõrd oluline ressurss, et Nõukogude Liidus kartsid juhid väheseid asju rohkem kui söekaevurite streiki ning see hirm oli ajendiks miks hakati ehitama odavaid, kuid defektseid tuumaelektrijaamu nagu see, mis Tšernobõlis õhku lendas.

Täiesti juhuslikult asume planeedil, millel on magnetväli, mis kaitseb meid enamiku Päikeselt saabuvate energiliste osakeste eest. Populaarse teooria järgi on meie planeedil magnetväli seetõttu, et meie planeedi ümber tiirleb erakordselt suur Kuu, mille gravitatsiooniline mõju liigutab sügaval maapõues asuvat sularauda.

Aeg-ajalt toimuvad Päikesel protsessid, mille tagajärjel lendab suvalises suunas ilmaruumi suur kogum energilisi osakesi korraga, põhjustades meie atmosfääriga kohtudes geomagnetilise tormi. Viimati saime säärase purskega täistabamuse aastal 1859, kui toimus n-ö Carringtoni sündmus. Tolle aja tipp-tehnoloogia oli telegraaf ning telegraafiliinid lihtsalt süttisid põlema.

Kui sarnane sündmus toimuks täna, põhjustaks see üle kogu maailma kahjustusi triljonite dollarite väärtuses ning on raske öelda, kui kaua läheks aega, enne kui inimkond suudaks taastada tänase tehnoloogiataseme. Sellises olukorras oleks tohutu eelis nendel, kellel on puuküttega maamaja, võimalus kaevust vesi kätte saada ilma elektrita ning oskus jahti pidada ja taimi-loomi kasvatada. Paljud hukkuksid nälja ja külma käes.

Me ei tunne Päikest piisavalt hästi, ennustamaks, millal võib saabuda säärane tänast tehnoloogilist tsivilisatsiooni sisuliselt lõpetav sündmus. Lihtsalt vaatlusandmeid pole piisavalt palju, et nendest veel kindlaid seaduspärasusi leida.

Ühe teooria järgi ennustab Päikese aktiivsust iga päikesetsükli ajal eelneva päikesetsükli pikkus ja kui see teooria vastab tõele, siis võib aastal 2025 haripunkti jõudev uus tsükkel kujuneda rekordiliselt tugevaks ning halva õnne korral hävitada kogu planeedi elektri- ja elektroonikasüsteemid.

Igasuguse globaalse katastroofi suur riskifaktor on see, et me oleme ära kasutanud kõik kergesti kättesaadavad maapõue energiavarud, mistõttu uuesti tänasele tehnoloogiatasemele jõudmine pärast piisavalt suurt katastroofi võib osutuda lausa võimatuks. Olgu katastroofi põhjustajaks päikesepurse, asteroid, tuumasõda, kosmilises naabruskonnas plahvatav supernoova, erakordselt surmav nakkushaigus või midagi muud, selle tagajärjel saabuv tehnoloogiline tagasilangemine võib olla nii ränk, et inimkonnal ei teki mitte kunagi võimalust taastuda ja laieneda teistele planeetidele ja teistesse päikesesüsteemidesse.

Vaadates tagasi kõigile neile uskumatult õnnelikele ja haruldastele juhustele ja kokkusattumustele, tänu millele me oleme täna siin ja niivõrd kõrgele ja kaugele arenenud tehnoloogiliselt, ei tundu enam utoopilisena idee, et inimkond on ainuke intelligentne tsivilisatsioon kogu universumis.

Aga miks ka mitte. Keegi ju peab olema esimene. Miks ei võiks inimkond olla esimene?

Äkki meie olemegi need, kes hakkavad tulevikus mööda galaktikat reisima, istutades elu võõrastele planeetidele ja suunates võõraste ökosüsteemide evolutsiooni intelligentsi ja tehnoloogia suunas, et inimkond ei peaks üksinda rändama igaveses tähistaevas.

Kuid kui meie oleme esimesed, siis kuidas ratsionaalselt seletada tundmatuid lendavaid objekte ja väidetavaid kohtumisi tulnukatega? Üritame.

Viimasel ajal on järjest rohkem räägitud avalikult UFO-dest USA poliitika ja bürokraatia kõrgeimatel tasemetel. Peatselt on saabumas USA valitsuse avalik raport sel teemal, mille eeldatavaks sisuks on, et UFOd eksisteerivad, neid nähakse regulaarselt, nad käituvad viisil, mida pole võimalik seletada teadaoleva tehnoloogiaga ning puuduvad kindlad tõendid, et tegu oleks maavälise tehnoloogiaga või USA salajase tehnoloogiaga.

Kuid millega võib tegu olla?

Lähme korraks ajas tagasi Teise maailmasõja lõppu ehk külma sõja algusse. Meenutame Roswelli UFO-intsidenti, mille detailidega on vähemalt pealiskaudselt tuttav igaüks.

Mõned aastad tagasi kirjutas USA tunnustatud uuriv ajakirjanik Annie Jacobsen raamatu salajase õhuväebaasi Area 51 ajaloost. Raamat käsitles seal toimunud uute lennukite ja stealth-tehnoloogia väljatöötamist. Täiesti ametlik ja tavaline ajalooraamat, mitte midagi ebatavalist, kui välja arvata üks lugu, mida Annie kuulis ühelt anonüümseks jääda soovivalt baasi veteranilt.

Tema sõnul olevat Roswellis alla kukkunud mitte UFO, vaid hoopis Stalini saadetud lennumasin, mis oli ehitatud, jätmaks muljet, et tegu on maavälise lendava taldrikuga ning inimpilootide asemel olid kokpitti pandud muteerunud lapsed, jätmaks muljet, et tegu on maaväliste tulnukatega. Stalini eesmärgiks olevat olnud USA-s massihüsteeria põhjustamine, inspireerituna Orson Welles’i kunagisest raadio-kuuldemängust “War of the Worlds” , mis suutis osale kuulajatest jätta mulje, et tõepoolest toimub parajasti tulnukate invasioon.

Seda lugu on raske uskuda, aga pole üldse raske uskuda, et USA enda krooniliselt ülerahastatud luureteenistused on midagi sellist paberil planeerinud või isegi aretanud võimekuse millegi sellise teostamiseks. Kuid miks peaksid nad midagi sellist tegema?

Vastuse võib äkki leida USA presidendi Ronald Reagani ja NSVL-i juhi Mihhail Gorbatšovi privaatsest vestlusest, mille viimane hiljem intervjuu käigus avaldas.

Reagan olevat Gorbatšovilt küsinud: “Mida te teeksite, kui USA-d ründaksid ootamatult kosmosetulnukad? Kas te tuleksite meile appi?” Ja Gorbatšov vastas: “Loomulikult me tuleksime teile appi!” Ja Reagan ütles: “Ka meie tuleksime teile appi.”

32-aastane Anthony “black alien” Loffredo, kes lasi endale teha terve rea kosmeetilisi operatsioone eesmärgiga näha välja nagu kosmosetulnukas.

Pärast Teist maailmasõda leidis maailm end järsku olukorrast, kus globaalne tuumasõda oli realistlik võimalikkus kahe ülivõimsa suurriigi vahel ning sellise konflikti tulemuseks oleks olnud säärane globaalne katastroof, millest inimkond poleks kunagi taastunud.

Ainuke trumpkaart, mis suudaks vältimatu tuumasõja peatada ja inimkonna taas ühendada oleks tulnukate saabumine. See ulmekirjandusest pärinev idee ei olnud kindlasti võõras USA luureteenistuste ladvikule. Nad kindlasti vähemalt kaalusid ja mõtlesid, kas oleks kuidagi võimalik jätta kogu maailmale muljet, et tulnukad on saabunud. Vähemalt nii kauaks, et NSVL-i juhid maha rahuneks ning jätaksid tuumanupu vajutamata.

Võimalik, et ideest arenes välja siiani kestev ülisalajane projekt, mille eesmärgiks on arendada võimekus luua illusiooni, et tulnukad on saabunud. Mida selline projekt endas sisaldaks?

Minimaalselt oleks vaja projekti raames arendada tehnoloogiline võimekus, mida projektivälised maailma parimad teadlased ei suudaks isegi teoreetiliselt seletada. See vajadus omakorda eeldab, et kui keegi tsiviilmaailma geenius peaks juhuslikult midagi revolutsioonilist leiutama, siis tuleb see ruttu endale hankida ning leiutaja ära koristada enne kui avalikkus teada saab, kuidas uus asi töötab.

Eksisteerib päris palju lugusid sellest, kuidas keegi on leiutanud mingi revolutsioonilise tehnoloogia ning seejärel veidral kombel ära surnud nii, et ka tema leiutisega seotud märkmed kaovad jäljetult.

Samuti tuleks projekti raames luua mutandid, kes välimuse poolest oleksid niivõrd erinevad inimesest, et suudavad usutavalt etendada kosmosetulnukaid kasvõi näost näkku maailma liidritega suheldes.

Võimalik, et kusagil USA ülisalajases maa-aluses sõjaväebaasis elavad tulnuka välimusega mutandid, töötavad usinad teadlased ning asuvad kõik revolutsioonilised tehnoloogiad, mida on inimkonna eest aastakümneid varjatud eesmärgiga kasutada neid õigel hetkel viimase trumpkaardina globaalse tuumasõja ära hoidmiseks.

Ainult väga väike osa kõigist projekti liikmetest peab teadma tõde. Enamikule töötajatele ja baasi valvavatele sõduritele saab rääkida, et tegu on päris tulnukatega ja toimub USA valitsuse koostöö maavälise tsivilisatsiooniga. Kui need inimesed seejärel purjus peaga baaris liiga palju räägivad, jõuab avalikkuseni järjekordne lugu tulnukatest maa-aluses sõjaväebaasis. Projekti tuumaks olev tõde, et tegu on globaalse näitemängu ettevalmistamisega, jääb varjatuks.

Kuid miks just nüüd on USA valitsus hakanud järjest rohkem UFO-dest rääkima? Maailm liigub hetkel tempokalt USA ja Hiina sõja suunas, mistõttu on taas tekkinud potentsiaalne vajadus ära hoida globaalset tuumasõda, tuues maa alt välja “tulnukad” ja tehnoloogia, mille sarnast Hiina teadlased ei oska isegi ette kujutada. Tekkinud on vajadus kasutada viimast salajast trumpkaarti, et ära hoida globaalne katastroof, millest inimkond ei pruugi mitte kunagi enam taastuda.

Juhul kui selline salajane projekt eksisteerib ning on UFO-fenomeni allikaks, siis tõenäoliselt kaasati sellesse projekti juba alguspäevil ka mõned sõja järel Euroopast hangitud natsi-teadlased. Kuna säärasel projektil puuduvad igasugused eetilised ja moraalsed piirangud, sest eesmärgiks on kogu inimkonna päästmine, siis võime ette kujutada, milliseid eksperimente on projekti raames tehtud kasvõi selleks, et luua järjest võimekamaid teadlasi projekti tarbeks.

Kuid sellisel projektil on ka oma “parim enne” kuupäev, umbes paarikümne aasta kaugusel tulevikus.

Nimelt, arvutid ja arvutusvõimsus on oma iseloomult säärane tehnoloogia, et seda pole võimalik saladuses arendada oluliselt kiiremini või kaugemale kui avalikult, ükskõik kui suure eelarve ja teadlaste armeega on tegu.

Ja omakorda arvutite peal toimuv neurovõrkude simulatsioonil põhinev tehisintelligentsi loomine on nähtus, mida pole võimalik saladuses arendada oluliselt kiiremini või kaugemale kui avalikult, sest eeldab tohutut arvutusvõimsust. See primitiivne tehisintelligents, mida me juba täna kohtame erinevates kontekstides, nagu näiteks isesõitvad autod, ongi sisuliselt maailma tänane tipptase.

Hiljuti USA valitsuse poolt avalikustatud klipp UFOst, mis filmiti hävituslennuki termokaameraga.

Kuid kaugel pole aeg, mil inimkond suudab ehitada piisavalt suure simuleeritud neurovõrgu ning õpetada talle piisavalt palju füüsikateadust, et see neurovõrk seejärel leiutab iseseisvalt kõik tehnoloogiad, mida on seni saladuses hoitud ja ka sellised tehnoloogiad, mida pole suutnud ükski inimene veel isegi ette kujutada.

Google on loonud spetsiaalsed uued protsessorid nimetusega Tensor Processing Unit ehk TPU, mille peal tehisintelligents töötab oluliselt kiiremini kui traditsioonilise arvuti-arhitektuuri peal. TPU-tehnoloogia jõudis hiljuti viienda põlvkonnani ja kui esimesed neli põlvkonda disainiti täielikult inimeste poolt, siis viienda disainis suuresti juba tehisintelligents ise.

Oleme lõpuks jõudnud maailma, kus tehisintelligents tegeleb ise järjest võimsama tehisintelligentsi loomisega. On vaid aja küsimus mil tehisintelligents areneb nii võimsaks, et hakkab avastama uusi füüsikaseadusi ning leiutama kõikvõimalikke uusi tehnoloogiaid, milledest osa eksisteerib täna ainult salajastes laborites.

Enne trükipressi leiutamist maailma valitsenud preesterkond karjatas inimkonda parema tuleviku suunas fantaasiarikaste juttudega põrgust, taevast, deemonitest ja inglitest. Teaduspõhises maailmas säärased vanad sümbolid enam nii hästi ei müü, mistõttu väike globaalne näitemäng UFO-de ja “tulnukatega” tänase teadusliku preesterkonna poolt võib olla just see vajalik ja ainuvõimalik element, mis suudab inimkonna arengut suunata eemale katastroofist, parema ja helgema tuleviku suunas.

Elver Loho

Fotode valik internetist: autor