Jätkame viienda osaga arvamusartiklist, kus esindusdemokraatia müüdi harutab lahti matemaatik ja poliitika analüütik Jaanus Raim. Esimest osa saad lugeda siit, teist osa, kus Raim pakub välja ka mitmeid vägagi teostatavaid lahendusi, saad lugeda siit, kolmandat osa siit ja neljandat siit. Jätkame humoorika viienda osaga, mõnusat lugemist!

Normaalses demokraatlikus ühiskonnas usaldatakse võim sellele subjektile, kes võimu teistest enam väärib. (Ülo Vooglaid. Võim – kõige raskem koorem)

Kas sindki on sellesarnased avaldused ja nende pidev kõigi poolt tagantkiitmine hulluks ajanud? Tere tulemast pahupidikeele maailma! Pahupidikeel ehk mõistete sisu algsele tähendusele vastupidiseks pööramine on iidne nähtus, kuid ühiskonnaelu valdkonnas tarvitati seda varasematel aegadel siiski vähem ja süsteemitumalt ning harvem teadlikult vastaste segadusseajamise ja nõrgestamise eesmärgil. Mõisnikku ei nimetanud keegi oma talupoegade teenriks, tsarismi rahvavõimuks ega Vana-Kreeka orja kodanikuks. Kui peremees oma orje peksis, siis ei öeldud, et orjad on ise ennast vabatahtlikult karistada otsustanud. Selles mõttes on elu vahepeal tublisti edasi arenenud.

Demokraatia versus valitav aristokraatia

Pahupidikeele (ehk tagurpidikeele, G. Orwelli uuskeele) tõeline triumf on leidnud aset siiski alles kahe viimase sajandi jooksul selle ühiskonnakorra tingimustes, mida on hakatud nimetama esindusdemokraatiaks (representative democracy). Juba selle korra praegune nimetuski on pahupidikeelne – see valitsusvorm ei sisalda esindamist ega demokraatiat ning ei ole selle loojate poolt kunagi demokraatiaks saama plaanitudki. Esindusdemokraatia algne nimetus oli representative government – nimetus pärineb USA asutavatelt isadelt – ning selle valitsusvormi loojad ei soovinud mingil juhul luua ega ka väitnud end loovat demokraatiat. Nende jaoks oli „demokraat“ sõimusõna. Nad olid elitistid ja eitasid avalikult tavaliste inimeste võimet oma ühiskonna asju korraldada („the people are not capable of managing their own affairs“). USA konstitutsiooni ja Prantsuse vabariigi loojad ei väitnudki end loovat demokraatiat. Nende sooviks oli asutada tõeliselt parimate inimeste valitsus – aristokraatia (eestikeelse sõna „parimad“ vasteks vana kreeka keeles on aristoi), mis erineb eelnenud, vananenud aristokraatiast selle poolest, et aristokraadi-seisus ei ole otseselt päritav, vaid võidetakse kätte valimiste kaudu. See valitav aristokraatia ongi praeguse ühiskonnakorra originaalsisu.

Demokraatiaks hakati praegust ühiskonnakorda nimetama alles 19. sajandi 1. poolel, kui mõnedes bestselleriteks muutunud raamatutes (näiteks de Tocquevillei „Democracy in America“, 1835. a) hakati rõhutama mõningast sarnasust praeguse ühiskonnakorra ja demokraatia vahel: eelkõige seda, et nagu demokraatias on kõik kodanikud poliitiliselt võrdsed, nii valitseb ka representative government süsteemis võrdsus „üks inimene – üks hääl juhtide valimistel“. Poliitikud-parlamendiliikmed jm ülemklass avastasid selle näilise sarnasuse olevat neile enese müügiargumendina väga kasuliku ning hakkasid seda sarnasust kõikjal rõhutama… Nende õhutusel võtsid selle kiiresti omaks ka ülejäänud kaasaegsed. Seejuures õnnestus eliidil edukalt maha vaikida, et kui demokraatias (nt Vana-Kreekas) oli kodanike poliitiline võrdsus tegelik, siis representative government süsteemis on ta üksnes formaalne, kuna häälte võrdsus juhtide valimistel ei saa muutuda inimeste võrdseteks võimalusteks ise poliitilises otsustamises osaleda. Juba toosama pärusaadlik ja liberalismi ikoon de Tocqueville tunnistas, et ta ei karda üldist valimisõigust, kuna valijad hääletavad nii, nagu neile on öeldud („I´m not afraid of universal suffrage: the people will vote as they will be told to“). Ta teadis kaasaegse „demokraatia“ algusest peale, et inimesed madalamatest ühiskonnaklassidest ei saa juba valimiste loomuse tõttu (valitakse alati parimaid, kreeka keeles aristoi) nende kaudu kunagi omandada poliitilist otsustusõigust. Kõigele sellele on väsimatult juhtinud tänapäeva inimeste tähelepanu prantsuse kodanikuaktivist Etienne Chouard oma avalikes loengutes (näiteks „Sortition as a sustainable protection against oligarhy“, 2011. a).

Demokraatia „ümberdefineerimisest“ on möödas juba üle 150 aasta. Kuidas siis suhtuvad mõiste „demokraatia“ sisusse tänapäeva inimesed? Tuleb tunnistada, et ülemklassil on õnnestunud selle sõna pahupidikeelne tähendus praeguseks väga edukalt juurutada. Üldiselt samastavad inimesed tänapäeval „demokraatia“ nn vabade (kandidaate rohkem kui üks, peaaegu kõigil inimestel on olemas formaalne võimalus kandideerida ja valida) valimiste olemasoluga. Demokraatia = valimised. Demokraatiana hinnatakse seda, et sünnihetke seisuga on peaaegu igal inimesel olemas teoreetiline võimalus – see võimalus saab realiseeruda juhul, kui ta suudab koguda kokku valituksosutumiseks vajaliku kapitalikoguse – valitsejate hulka tõusta. Seda, et alamatest klassidest pärinevate laste pääsemine eliidi sekka ei ole otseselt (st seadusega) keelatud, nagu see oli varasemas, päritavas aristokraatias. Kuid peaaegu kõik tänapäeva inimesed peavad iseenesestmõistetavaks, et poliitilise otsustusõiguse taotlejalt tuleb nõuda oluliselt enam kui tavakodanikult: ta peab muutuma keskmisest inimesest palju paremaks ja targemaks ehk omandama erakordselt suure intellektuaalse, sotsiaalse, majandusliku või muu kapitali (erinevad kapitaliliigid on suuremate või väiksemate kuludega ka üksteiseks ümber vahetatavad). Võimule peavad saama vaid parimatest parimad. Tavaline inimene – nagu ta siin ja praegu on – ei vääri oma ühiskonna elu korraldamises osalemist. Poliitiline otsustusõigus tuleb kõigepealt oma suurte tegudega välja teenida ja ükski inimene, ükski „kodanik“ ei saa seda niisama, see antakse vaid kõige väärikamatele. Täpselt nõnda, nagu arvasid ka USA asutavad isad. Ainult et nüüd nimetatakse seda demokraatiaks, mistõttu on nii „demokraatia“ kui ka „kodanik“ langenud jutumärkidesse: neid mõisteid kasutatakse varasemaga võrreldes täiesti erinevas tähenduses.

Seega läheb demokraatia pahupidikeelne tõlgendus läbi kahel põhjusel. Esimene põhjus on n-ö nõudluspoolne ja seisneb selles, et valdav enamus inimestest (sh alamklassidesse kuuluvatest) ei poolda demokraatiat ega usu selle aluseks olevasse ühiskonnaliikmete võrdväärsusse. Nende arvates inimesed jagunevad ja peavadki jääma jagunema headeks ja halbadeks, väärtuslikeks ja väärtusetuteks, isandateks ja orjadeks. Seega ei ole neil demokraatia mõiste sisu solkimise vastu tegelikult midagi, nad on asjade sellise seisuga sisimas täiesti rahul. Teine põhjus on n-ö pakkumispoolne ja seisneb selles, et ülemklassil on õnnestunud esindusdemokraatia näiliselt legitimeerida võltsvabatahtlikkuse trikiga. Selle triki sisuks on, et kuna esindusdemokraatias on valijal võimalik valida mitme kandidaadi vahel, siis näib otsustusõigusest ilmajäämine vabatahtlikuna – valijal oli ju olemas võimalus selle või teise konkreetse kandidaadi poolt mitte hääletada (tal oli olemas formaalne valikuvõimalus ehk võimalus valida erinevate suure kapitali omanike vahel[1], kuigi puudus sisuline valikuvõimalus ehk võimalus poliitiline otsustusõigus endale jätta). Ivar Tröneri sõnade kohaselt on esindusdemokraatlik valimine samaväärne olukorraga, kus teekäijat ümbritsevad röövlid annavad talle „valida“, millisele konkreetsele röövlile oma rahakott loovutada (loeng „Mis on vaesuses hämmastav? Miks me ei tunne vaesuse tõelist nägu?“ Raha ja panga teine konverents Tallinnas 29. märtsil 2014. a). Esindusdemokraatia eksituse tuum seisneb selles, et tänu võimalusele valida mitme röövli vahel loetakse raha äraandmine vabatahtlikuks. Sellele näilisele vabatahtlikkusele toetubki esindusdemokraatia legitiimsus. Sellise „legitimeerimise“ puhul on tegemist keskmise keerukusastmega mustkunstitrikiga, mida valdaval enamusel inimestest ei ole õnnestunud läbi näha (kuna nad ei ole tõsise huvi puudumise tõttu selleks ka pingutusi teinud – pahupidikeele nõudluspool toetab pakkumispoolt). Üldse on „esindusdemokraatia“ tunnuseks riigialamate mõnitamine pideva vabatahtlikkuse jutuga, võltsvabatahtlikkusest on saanud selle ühiskonnakorra firmamärk. Teiseks selle süsteemi olulisemaks märksõnaks on süü. Kui keegi märkab kannatavat inimest, siis tuleb kohe kindlaks teha, kas ta on oma kannatustes ise süüdi või mitte. Kui tegemist on süüdlasega, siis on kõik hästi – see kannatus on vajalik ja otstarbekas. Ülioluline on siin see, kas keegi kannatab süütult või mitte.

Kui väljendada seda olukorda kujundlikult, siis olen näiteks mina kui tavaline, ilma suure kapitalita inimene justkui riputatud pika ja tugeva varda külge, kus ma võin jalgadega siputada, palju jaksan – see ei muuda midagi ega saagi midagi muuta. Mina siputan ning mul on paha ja häbi oma impotentsuse, oma abituse pärast, aga kõigi teiste (sh teiste siputajate) arvates on kõik kõige paremas korras: nii peavadki asjad maailmas käima. Nad ütlevad, et ma olen oma seisundi vabatahtlikult valinud. Kõik on legitiimne ja minule kuulub kõrgeim võim. Ainult minu mõõt, minu kui inimese mõõt on liiga väike. Kasvagu ma tublisti pikemaks, kui tahan oma jalgadega maad puudutada!

Demokraatia versus enamuse võim

Demokraatia „ümberdefineerimisel“ kõigi ühiskonnaliikmete osalemisvõimalusest parimate valitsejate selekteerimiseks kasutatakse vaheetapina demokraatia samastamist enamuse võimuga: väites, et kui enamus ühiskonnaliikmetest otsustab kõiki ühiskonna realiikmeid – neid, kes ei oma valituksosutumiseks tarvilikul määral majanduslikku, sotsiaalset, intellektuaalset ega muud kapitali – poliitilisest otsustusõigusest ilma jätta (nagu juhtus 1992. a Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmisel), siis ei ole demokraatia reeglite kohaselt vähemusel ses asjas enam midagi kobiseda: ka nemad on lihtinimestena oma poliitilisest otsustusõigusest igaveseks ilma jäänud ning samuti on sellest ilma kõik hääletamata jätnud, tulevased põlvkonnad ja sisserändajad. Kui enamus on otsustanud lihtrahva võimust ilma jätta, siis loetakse võimust loobunuks kogu lihtrahvas: enamushääletusel on vastu võetud otsus kogu lihtrahva poliitilise kohitsemise kohta. Öeldakse: „Enamus otsustab!“

Niisugust järeldust tehes aga unustatakse, et enamushääletus on vaid demokraatia praktilise teostamise instrument, mitte demokraatia olemuslik sisu. Seejuures vaid üks paljudest instrumentidest (konsensuse, liisuheitmise jt kõrval), mille rakendamine on piiratud mitmete eeldustega. Kui kas või üks nendest eeldustest on täitmata, siis ei saa enamushääletust rakendada, st selle rakendamine ei toeta demokraatia olemusliku sisu – rahva võimu (kreeka keeles demos kratos), kõigi ühiskonnaliikmete võimaluse osaleda oma ühiskonna elu korraldamises – elluviimist. Enamushääletuse demokraatlikkuse eeldused on: 1) hääletamine peab olema avalik, et hääletajad saaksid omavahel sõlmida kontrollitava tulemusega kokkuleppeid; 2) hääletajate arv peab olema piisavalt väike, et neil oleks võimalik enne hääletamist kokkulepete sõlmimiseks üksteisega tulemuslikult suhelda; 3) hääletamisi peab toimuma piisavalt tihti, et võimaldada hääletajal loobuda oma tänase väiksema soovi täitmisest homse suurema soovi täitmise nimel (või vastupidi); 4) hääletamisele ei tohi panna ühegi ühiskonnaliikme poliitilisest otsustusõigusest ilmajätmist. Enamushääletust saab demokraatia instrumendina kasutada vaid selleks sobilikes olukordades. Igasse kohta ta ei sobi. Demokraatia ≠ enamushääletus.

Seega peab enamushääletus järgima põhimõtet „Quod omnes tangit, ab omnibus tractari et approbari debet“ („mis puudutab kõiki, peab olema kõigi poolt heakskiidetud“). „Enamus“ (nagu ka „rahvas“) on vaid abstraktsioon, demokraatias otsustab iga kodanik, iga ühiskonnaliige, iga elusolend, keda see otsus puudutada võib. Demokraatias ei ole mingit enamusele allajäävat vähemust, nagu puuduvad vähegi püsivamas, fikseeritud vormis ka „enamus“ ja „vähemus“ ise: need on pidevalt voolavas olekus, nende isikuline koosseis muutub pidevalt. Demokraatias jagunevad hääletajad pigem nendeks, kes on hääletamisele eelnenud läbirääkimiste tulemusena otsustanud oma tänase väiksema huvi rahuldamise vahetada homse suurema huvi rahuldamise vastu, ning nendeks, kes on otsustanud vahetada oma homse väiksema huvi rahuldamise tänase suurema huvi rahuldamise vastu – mõlemat liiki hääletajate puhul on määravaks esmajärjekorras mitte mingisugune „allajäämine“ või „pealejäämine“, vaid hääletaja otsus. Otsus oma huvide rahuldamine edasi lükata või mitte. Tõsi, erinevalt konsensusest on enamushääletuse puhul iga selline otsus seotud tõenäosuste arvestamise ja riskiga: võib juhtuda, et oma tänase soovi täitmise eest küsitakse vastutasuks liiga väheste/väikeste (oma häält oleks võidud müüa ka kallimalt) või liiga paljude/suurte (kokkulepe jääb sõlmimata ja hetkelisse vähemusse jäämise tõttu jäädakse ilma ka oma tänase soovi täitmisest) homsete soovide täitmist. Mingis mõttes võib seega viimast olukorda nimetada ka allajäämiseks, kuid demokraatias on see allajäämine vabatahtliku riskivõtmise üks võimalikest tulemustest ehk võetud riski realiseerumine. Kes (nii palju) riskida ei soovi, läheb välja (rohkem) kindla peale – loobub tänase huvi rahuldamise nimel rohkematest homsetest huvidest.

Eelkirjeldatud eelduste täitmata jätmise tõttu ongi kõik a) salajase hääletamisega, b) üks kord mitme(kümne) aasta tagant toimuvad, c) miljoniliste rahvahulkade seas korraldatavad ja d) ühiskonnaliikmete poliitilisest otsustusõigusest ilmajätmist käsitlevad referendumid ehk rahva seas läbiviidavad enamushääletused määratud demokraatlikkuse seisukohast läbikukkumisele. Praegu aga kõik referendumid just sellised ongi – toimub referendumi institutsiooni naeruvääristamine. Sellistel referendumitel läheb nii, et kui 400 000 inimesel on mingi hääletusele pandud ettepaneku suhtes igaühel 1000 euro väärtusega poolthuvi ja 600 000 inimesel sama ettepaneku suhtes 1 euro väärtusega vastuhuvi, siis jääb see ettepanek vastu võtmata. Demokraatlikule enamushääletusele peab aga alati eelnema võimalus pidada hääletuskaaslastega läbirääkimisi ja sõlmida nendega kontrollitava tulemusega kokkuleppeid, vahetamaks tänase väiksema huvi rahuldamine homse suurema huvi rahuldamise vastu. Samuti ei või demokraatlikul enamushääletusel otsustada ühegi ühiskonnaliikme poliitilise otsustusõiguse äravõtmist. Näiteks 1992. a Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmise referendum on hea näide sellest, milline üks demokraatlik enamushääletus olla ei saa (kõik neli demokraatlikkuse eeldust täitmata). Üks osa ühiskonnaliikmetest otsustas teise osa (need osad on osaliselt kattuvad) ahelatesse panna ja võtme minema visata. Ometi nimetatakse niisugust enamushääletust, kus enamus rahvast hääletas salajasel, ühekordsel hääletusel miljonikesi – seega ilma igasuguse omavahelise läbirääkimise võimaluseta – kogu lihtrahva poliitilisse impotentsusse mõistmise (st sisuliselt ülemklassile orjadeks kinkimise) poolt, demokraatlikuks. Ülemklass on referendumist kujundanud järjekordse etteaste oma pahupidikeelse „demokraatia“ tsirkuses. Sellised enamushääletused ei saa toimida, ega ole mõeldudki toimima demokraatia instrumendina.

Seejuures väärib tähelepanu, et otsustuskogude (volikogude, parlamentide) siseselt on kõik eelkirjeldatud neli demokraatliku enamushääletuse eeldust täidetud: 1) hääletamised on avalikud, 2) hääletamised on sagedased, 3) hääletajaid on paras hulk (mõnikümmend kuni mõnisada), 4) hääletamisele ei panda ühegi hääletaja hääleõigusest ehk poliitilisest otsustusõigusest ilma jätmist. Otsustuskogude liikmed korraldavad omavahelisi enamushääletusi demokraatlikult. Üldse harrastab ühiskonna eliit omavahelises suhtlemises küllaltki palju demokraatiat, ainult allapoole ei tilgu sealt midagi. Nad tajuvad oma seisusekaaslasi endaga võrdväärsetena ja demokraatia saabki tekkida vaid selliste seas. Ühiskonna eliit ehk ülemklass ongi praegune tegelik kodanikkond, kes omab ainsana tegelikke poliitilisi õigusi. Kuigi iga eliidiliige ei pea tingimata hetkel mõnda otsustuskogusse kuuluma, on tal alati positiivse tõenäosusega võimalus sinna pääseda (tema valituksosutumise tõenäosus on suurem kui 0% ja mõne puhul on see isegi 100%). Sellest tulevadki kõnekujundid à la tipplaulja otsustas minna linnavolikogusse, tuntud sportlane läks tööle Riigikogusse. Tegelikult on Eestis praegu vaid mõnikümmend tuhat kodanikku. (Vana-Kreekas oli kodanikke ligi üks neljandik kõikidest inimestest – seega, suurusjärgu võrra rohkem kui tänastes „demokraatiates“).

Pahupidikeel kui üks vägivalla vorme

Erinevalt loomadest püüavad inimesed vägivalla kasutamist n-ö legitimeerida, omistades sellele, kelle vastu nad jõudu kasutavad, mõne olulise süü ehk patu. Nad ei lepi üksnes tugevam-olemisega, nad tahavad ühtlasi olla ka vooruslikkuse eest võitlejad, patusele tema koha kättenäitajad. Vägivalla kasutamist nimetatakse karistamiseks ja konflikti nõrgemat osapoolt kurjategijaks ja valdav enamus inimestest usub seda. See on hea pinnas pahupidikeele arenguks.

Esindusdemokraatia nime kandva valitava aristokraatia viljastavates tingimustes on pahupidikeele kasutamine kahe viimase sajandi vältel omandanud üha grotesksemaid mõõtmeid. Ühiskonnaelu valdkonnas ei ole enam peaaegu miski sisu poolest see, milleks teda nimetatakse ning sageli tarvitatakse seda nimetuse ja sisu mittevastavust alamklassi inimeste mõnitamiseks stiilis à la „kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas“. Valitsejaid on hakatud kutsuma teenriteks, nende positsioone töökohtadeks, peremeheõigusi mandaatideks ja vastutuse puudumist poliitiliseks vastutuseks. Poliitiliste õigusteta riigialamaid on aga hakatud nimetama kodanikeks ja nende kohustusi õigusteks, kuigi tegelikult on „kodaniku“ ainsaks „õiguseks“ paluda ja taluda enda üle kohtumõistmist. Kättemaksu õige nimi on nüüd karistamine, orja õige tiitel vang… Just käesoleva valitsusvormi tingimustes on saanud populaarseks jutt, et kodanikud ise soovivad endi valitsemist ja on ise vabatahtlikult oma võimu valitsejatele delegeerinud ehk neile endi üle valitsemiseks mandaadi andnud. Rõhumine ei olegi enam rõhumine, vaid hoolitsus, hoolimine ja teenimine. Meid röövitakse meie endi vabal tahtel. Valitsejatele on saanud osaks kodanike usaldus (kuigi neil puudub võimalus mitte usaldada). Jne, jne. Tegelikult sarnaneb praegune „kodanik“ tunduvalt enam orjale kui valitsejale, ta on riigialam, potentsiaalne ori. Tema „usaldus“ on sunniviisiline. Kõikvõimalike vaheseinte vohamise ajastul, mil taradega on hakatud ümbritsema isegi prügikaste, räägitakse väsimatult üha suurenevast vabadusest, avatusest ja sõltumatusest. Pahupidikeel on astunud täiega oma õigustesse, kuid usk absoluutse hierarhia olemasolusse takistab ühiskonnaliikmeid seda märkamast, kuna selline mõistete täitmine vastupidise sisuga on hierarhia tippude poolt heaks kiidetud. Ilmneb tugev seos pahupidikeele ning hierarhiausu vahel: absoluutsesse hierarhiasse uskujate jaoks panevad hierarhia tipud paika ka kõigi mõistete sisu ja kõikide asjade tähendused. Kui ülemused juba nõnda ütlevad, siis… miks ei võiks demokraatia nüüdsest tõesti tähendada parimate valitsejate selekteerimist?

Selline keelekasutus põhjustab suurt segadust. Kui mõistete endine sisu pahupidi pöörata, on raske aru saada, millest tegelikult räägitakse ja mida tahetakse. Segaduses on eelkõige noored, kes pole veel jõudnud mõisteid ja nende tegelikku sisu enda jaoks läbi analüüsida. Sest kui parimate valitsejate selekteerimist hakata kutsuma demokraatiaks, kuidas siis nimetada ühiskonnaliikmete endi osalemisvõimalust oma ühiskonna asjade otsustamises? Kui sõna „demokraatia“ on kaaperdatud, osutub selle tarvitamine endises tähenduses väga raskeks. Ja see ongi üheks keelesogajate eesmärkidest: jätta meid ilma võimalusest oma mõtteid ja igatsusi selgelt väljendada, tekitades ühtlasi mulje, nagu oleks parimate valitsejate selekteerimine demokraatia ainuke võimalik ja realistlik väljendusviis tegelikkuses. Kõik muu peab näima armetu utoopiana.

Näeme, et valet ja füüsilist vägivalda (jõudu) ei saa väga selgepiiriliselt eristada – need on sama energia. Ka vale eesmärgiks on vastase füüsilist jõudu nõrgestada, tekitades tema leeris võimaluse korral segadust. Ka vägivalla eesmärgiks on vastase segadusseajamine. Mõlemad toetavad, täiendavad ja osaliselt ka asendavad teineteist ning võimud doseerivad neid vastavalt vajadusele. Seetõttu ei julge ma ka väita, et käesolev, esindusdemokraatiaks nimetatud valitsusvorm on oma alamate suhtes kõikidest varasematest veelgi rõhuvam – kuigi ta on neist palju valelikum. Võib-olla saavutasid varasemad valitsusvormid vähema valega siiski kokkuvõttes sama tulemuse, sama hästi toimiva tapamajakorra. Ka mõisnik ja tsaar oleksid võinud oma võimu „legitimeerimiseks“ korraldada oma alamate seas esindusdemokraatlikud valimised (kohalikud valimised ja üleriigilised valimised, aadlike valimised ja tsaari valimised), nad ei tulnud selle võimaluse peale või ei pidanud seda vajalikuks. Millegipärast otsustasid elu peremehed vale osatähtsust oluliselt suurendada alles 200 aastat tagasi.

Esindusdemokraatia müüdi läbinägemisest ja selle valitsusvormi asendamisest ei piisa, see tähendaks vaid uute muutujate asetamist vanasse valemisse. Senikaua, kuni püsib olendite väärtuslikeks ja väärtusetuteks jagamine ehk enda ja maailma vastandamine, peab iga „esindusdemokraatia“ asemele tulev ühiskonnakorraldus olema oma liikmete suhtes sama rõhuv ja vaenulik (kuigi mitte ehk nii valelik), sest ilma rõhumiseta hakkaks inimestel igav. Inimesed jäävad endiselt jagunema orjadeks ja orjapidajateks. Tegelik muudatus saab olla ainult sisemine: endas toimuva üha selgem teadvustamine, sealhulgas enda nõrkuse ja täieliku mõjutatavuse omaksvõtmine (viimane on elusolendite kehalise haavatavuse paratamatu tagajärg – kõik elusolendid on kehaliselt mõjutatavad – kuid inimesi on kasvatatud seda paratamatust eitama ja end nõrkuse pärast süüdistama). Kui see sisemine revolutsioon on sündinud, siis on ka „esindusdemokraatia“ koos kõigi muude rõhuvate süsteemidega ületatud.

Loomulikult ei piirdu uuskeel vaid ühiskonnaelu valdkonnaga. Heaks näiteks on mõiste „armastus“ , mida tarvitatakse eraelu valdkonnas sama palju kui „demokraatiat“ ühiskonnaelu valdkonnas, mõlema mõiste originaaltähendus on valdavale enamusele tänapäeva inimestest täiesti vastuvõetamatu ning mõlema puhul on tegelik sisu originaaltähendusega võrreldes vastupidine. Mõlemad mõisted on sarnased oma väärkasutuse intensiivsuse poolest ning mõlemat kasutatakse vähemalt 99 juhul 100-st teiselt millegi saamiseks – kui keegi räägib demokraatiast või armastamisest, siis on peaaegu kindel, et ta tahab sult midagi endale saada. Tavapärane on, et öeldakse mõeldule 180 kraadi vastupidist. Näiteks väljend „ma armastan sind, ma ei taha sinult kunagi midagi saada“ tähendab tegelikkuses „sa oled mu omand ja sellena üks mu olulisemaid tuluallikaid“. Samamoodi nagu „rahaline kindlus pole minu jaoks põhjus, miks poliitikat teha – olen siin, et seista demokraatlike väärtuste eest“ tähendab „ma olen nõus poliitikaga tegelema vaid raha pärast, demokraatiat aga pean ohtlikuks utoopiaks“. Nõnda tuleb inimeste, sealhulgas „demokraatide“ ja „armastajate“ ütlusi/kirjutisi nende mõttest arusaamiseks kuulata/lugeda n-ö tagurpidi. Osutub vajalikuks tagurpidikeele (vestlus)sõnastik.

Sõna „armastus“ tarvitatakse laialdaselt „iha“ tähenduses. Esimene sõna tõrjub teise seksikonkurentsis välja, sest milline naine tahaks (muudel võrdsetel tingimustel) seksida mehega, kes väidab tundvat tema vastu vaid iha, kui ta saab seksida sellega, kes väidab end teda armastavat? Tuleb välja, et seegi vale ei ole inimeste jaoks sugugi kergesti läbinähtav. Teiseks tarvitatakse „armastust“ omandiõiguse tähistamiseks ja kinnitamiseks. Armastama = omama. „Armastatakse“ teist inimest nagu majaomanik armastab oma maja – kui head kindlat tuluallikat. Kui teine mees talt tema maja üle lööb, on armastus üleöö kadunud. Jällegi takistab õige sõna kasutamist lootus omandilt pahupidikeele abil lisatulu koukida. Seega on tagurpidikeel siin pandud vähemalt sama sageli omandi kindlustamise kui iha rahuldamise teenistusse.

Võimalikud lahendused

Pahupidikeelega toimetulemiseks on kõige parem alati selgelt lahti seletada, mida sa ühe või teise sõna all mõtled. Samuti tuleb vestluspartnerilt iga tema poolt kasutatud pahupidiseks kippuva mõiste kohta põhjalikku seletust küsida. Seletusi tuleb alati illustreerida näidetega. „Demokraadilt“ on hea küsida, kumb on rohkem väärt poliitilist otsustusõigust omama – varas või tippsportlane? „Armastajalt“ tuleks järele uurida, kuidas ta armastus muutuks juhul, kui armastatu ta reedeks?

Nende, kellelt mõistete sisu täpsemat lahtiseletamist ei ole võimalik paluda (ehk avaliku elu ja massimeedia tegelaste), jutust arusaamiseks tuleb koostada pahupidikeele sõnastik. Järgnevalt ongi esitatud mõnede enamlevinud pahupidikeelsete sõnade tavakeelsed tähendused.

Pahupidikeelne mõiste / Selle mõiste tähendus tavalises keeles

Demokraatia / Valitav aristokraatia

Karistamine / Tugevama kättemaks nõrgemale

Kodanik / Poliitiliselt impotentne riigialam, orjakandidaat

Kuritegu / Kui nõrgem võtab tugevamalt

Mandaat / Peremeheõigus

Poliitiline vastutus / Vastutuse puudumine

Rahva teener / Rahva peremees

Revolutsioon / Vanade peremeeste vahetamine uute vastu

Süüdimõistetu / Ori

Valimised / Lihtrahva poliitilise impotentsuse manifest

Õig(l)us / Kui tugevam võtab nõrgemalt

Ülemklass / Kodanikkond

Jaanus Raim

[1] Kandidaadi poolt hääletamine tähendab temale mandaadi andmise tõenäosuse suurendamist üksnes sel juhul, kui selle kandidaadi poolt hääletavad ka paljud teised valijad st üksnes suure kapitali omanikest kandidaatide puhul. Seega on valijal võimalik väiksema kapitaliga kandidaadi (sh iseenda või mõne oma pereliikme) poolt küll hääletada, kuid mitte suurendada temale mandaadi andmise tõenäosust.