Foto: Rene Riisalu

Seekordne Eesti Vabariigi sünnipäev on esimene Kersti Kaljulaidile presidendina. Presidendi kodulehel seisab: “Eetiline riik ei mängi oma rahvaga. Enesekindel rahvas nõuab eetilist riiki. Eetiline riik toetab eestlase valikuid. Enesekindel eestlane teeb ise ennast õnnelikuks. Eetiline riik ei kirjuta kellelegi ette, kuidas õnnelikuks saada või mis on õnn, mis on õnn olla eestlane. Enesekindel eestlane on oma valikutes vaba.” Sellest, presidendist endast ja hetkel Eestis toimuvast ajendatuna tahaksin pr Kaljulaidilt küsida mõned küsimused, mis minu kui Eesti kodaniku arvates on sünnipäeval täiesti asjakohased, eriti, kuna tahaksin, et 100. sünnipäeval oleksid asjad Eestis paremini.

1. Teie ise. Alustame siis algusest, sellest kuidas te presidendiks saite. Ligi pool aastat kestnud presidenditrall ja hoolikalt valitud kandidaatide kaardipakk löödi äkitselt segi ja mängu tuli ei tea kust üks jokker, kellest enamus eestlasi polnud kunagi kuulnudki. Väga paljude inimeste jaoks on siiani suur müstika, kuidas te presidendiks saite. Kas te ise teate kuidas või miks teid valiti?

2. Kiusamisvaba Eesti. Kui teid presidendikandidaadiks seati, ütlesite intervjuus “Pealtnägijale”, et oleksite empaatiavõimeline president: “Selline, kes räägib kõikide ühiskonna huvigruppidega ja kellel ei lähe kunagi meelest see, et nõrgemad enne. Nende häält, kelle hääl kipub jääma vähem kuuldavaks, tuleb ühiskonnas võimendada ja see on väga oluline.” Kirjas kõigile Eestimaa inimestele sõnasite, et “… enesekindel kodanik on lihtsasti äratuntav – teiste suhtes uudishimulik ja avara mõttemaailmaga tegelane. Enesekindla kodaniku taga on toetav, aga ka usaldav riik, kes ei piira kodaniku vabadusi oma unistusi ellu viia.”

Ma küll ei tea, mida need sõnad teie jaoks tähendavad, aga minu arvates olete kohati käitunud neile risti-vastupidiselt. Ühiskonda võib huvigruppidesse jaotada väga erinevate põhimõtete järgi. Üks neid huvigruppidest on ka alternatiivseid teooriaid uurivad, toetavad ja praktiseerivad inimesed, kes omakorda jagunevad erinevateks kogukondadeks. Üks väga avara mõttemaailmaga inimene, kes on terveks ravinud sadu ja end ise ravima inspireerinud tuhandeid inimesi, dr Riina Raudsik, ei ole teie poolt küll ühegi empaatilise mõtteavalduse osaliseks saanud, küll aga on teda ülekohtuselt materdatud peavoolumeedias. Oma kodulehel ütlete, et eestlane peaks olema õnnelik ja oma valikutes vaba. Miks te siis sõna ei võta, kui inimese valikut ise endale ravimeetod valida või ühe arsti unistust teisi aidata, niimoodi maha tehakse? Meie peavoolumeedias on kiusamine saanud justkui normiks. Nagu ütleb Ivar Tröner: “Eesti meedia on üsna kiuslik ja mul on siiamaani tunne, et nad lähtuvad sellisest nõukogudelikust ajakirjanduslikust skeemist, et kui ma kellestki kirjutan, siis see inimene peab milleski süüdi olema. See on nõukogudeaegne Andrei Võšinski doktriin, ta oli vene õigusteadlane, sõjaeelne nn näidisprotsesside prokurör, kes töötas välja KGB ülekuulamisalused. /—/ Eestis on tekkinud see, mida nimetatakse klassikaliseks manipuleerimistehnikaks, on olemas nn kontrollitud arvamusliidrid – tegu on Nõukogude Liidu ajakirjandusele omase lähenemisega, kus tõde ja vaimuvalgust kuulutavad lihtrahvale nn õiged sulesepad.”

Kas olete kursis, et Eestis kannatab töökiusamise all neljandik täiskasvanutest? Seni, kuni täiskasvanud, sh ajakirjandus, ei õpi kiusamist vältima, ei õpi seda ka lapsed ja koolivägivalla vastased programmid ei saa anda tulemusi. Empaatiavõimelise presidendina peaksite ju olema eeskujuks? Minu arvates näiteks toetades võitlust lapiku Maa teooriate vastu, ei näita te empaatiavõimet ega toeta ka inimese uudishimulikkust või õigust mõttemaailma avarusele. Kas ikka teate, et Põhiseaduse § 38 sedastab: Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. Vabad!!! Lisaks seisab selles samas seaduses, et meil on mõttevabadus, ajakirjandusvabadus ja igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma…

Mida olete te teinud ja mida te plaanite teha selleks, et Eestis väheneks kiusamine ja suureneks empaatiavõime?

3. Rail Baltic. See on üks neid teemasid, mille puhul suuremale osale rahvast jääb mulje, et nende soovide, tunnete ja arvamusega ei arvestata üldse ja riigijuhid teevad, mida tahavad, sealjuures jäävad ka põhjused ja eesmärgid häguseks. Nagu ütles oma arvamusloos Peeter Laurits: “Praegu räägib kõik aga sellest, et riik ja ametnikud pole huvitatud mitte Rail Balticust kui transpordivõimalusest, vaid selle ehitamisega kaasnevatest rahavoogudest.” Küsimus kõlab: Kas te saate käsi südamel öelda, et Rail Baltic ja kavandatav Pärnu trass on loodusele ja loomadele ohutu, ei tee liialt keeruliseks trassile jäävate kodude omanike elu, ei ole järjekordne võimalus projektiga seotutele raha kõrvale kantimiseks ning toob Eestile majanduslikku kasu?

4. Rootsi pangad ja eestlaste raha. Kuigi meil turuliidri positsioone omavate Rootsi pankade pressiesindajad väidavad, et eestlaste pealt teenitud hiigelkasumeid maalt välja ei veeta vaid valdavalt investeeritakse koha peal, räägitakse palju sellest, et pangad viivad tulumaksu vältides kontsernisiseste laenude vormis kasumit välja. Mida teha selleks, et Rootsi pangad oma kasumi pealt Eestile õiglasemalt tulumaksu maksaks või aitaks riigikassa paisumisele kaasa hoopis Rootsi pankade maalt välja löömine ja kohalike pangandusettevõtete toetamine? Ja kas oleksite valmis viimasele ideele oma poolehoidu näitama? Ja kui ei, siis miks?

5. Valimissüsteemi ja poliitilise kultuuri uuendamine. See on väga lai ja keeruline teema, aga alustan ühest lihtsast ettepanekust, mis aitaks kindlasti õhku värskemaks lüüa: iga inimene tohib poliitilist ametit pidada järjest vaid ühe ametiaja, olenevalt siis institutsioonist 4 või 5 aastat. Uuesti kandideerida tohid alles siis, kui oled 4 aastat erasektoris töötanud, õppinud, kodust elu elanud vms. Esiteks ei kaugeneks poliitikud sel viisil nii palju rahvast, teiseks vähendaks see mugavuspoliitikute osakaalu ja kolmandaks nõuaks see rohkem uusi nägusid ja ideid poliitikasse. Kuidas see mõte teie arvates haakub teie eetilise riigi ideega ja kui tuleks rahvaalgatus, mis nõuaks selle osalist või täielikku rakendamist ja selleks vajalike seaduste välja töötamist, kas toetaksite rahvaalgatuse menetlemist riigikogus?

6. Mahe-Eesti. Sellega on nüüd lood segased. Igal aastal kuuleme, kuidas Eesti muutub aina ökomaks ja samas hääletatavad Eesti esindajad Euroopa parlamendis iga kord GM-kultuuride, mida hoiavad ohjes Monsanto mitte-ökod ja WHO andmetel vähki tekitavad pestitsiidid, Euroopas kasvatamise poolt. Küsimus lihtne: Kas Eesti on ja jääb maheriigiks ja kas teie isiklikult pooldate mahedat ja GMO-de vaba Eestit või arvate, et GMO-d on maailma tulevik?

7. Looduse ja loomariigi mitmekesisus ja kaitse. Jah, ma räägin metsadest. Raiemahtude ja metsamajandamisega seoses on taas palju keerutamist. Fred Jüssi jutustas hiljuti: “Ma töötasin omal ajal metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis ning mul on meeles, et meie minister Heino Teder ütles tookord, et aasta maht on üks miljon tihumeetrit. 1967. aastal tuli sajandi torm ja murdis väga palju metsa, tohutult laastas kõike. Järgmisel sügisel oli sama asi Ruhnus ja Läänemaal. Siis olid kõik jahmunud sellest, et nüüd tuleb üle kahe miljoni. Üks miljon oli norm ja tol ajal oli see läbi mõeldud. Kui keegi nüüd ütleb, et maht on kümme miljonit, siis see on kümme korda rohkem. Nüüd on aga häda sellepärast, et seda raiemahtu tuleb veel rohkem – lausa viisteist miljonit. Pange need numbrid kõrvuti.” Tahaksin teada, kas teie isiklikult usute, et raiemahtude suurendamine teeb Eesti metsadele ja metsa elanikele head?

8. Sõjakultuur. Kuigi elame juba 21. sajandis, on sõda endiselt kultuuri mitte kultuurituse osa. Ka täna toimus Tallinnas uhke paraad, kus demonstreeriti sõdureid ja sõjatehnikat. Sõjakultuuri õigustatakse kui paratamatust – peame ju end vaenlaste eest kaitsma. Aga kes on vaenlane tegelikult? Kas 9/11 järel Bin Ladeni väidetava koopa või Al Qaeda laagrite lähistel surnud sajad tuhanded süütud afgaanid ja iraaklased? Kas sõdur või teda kamandav organisatsioon või mõne riigi valitsus?

Ütlesite veebruari alguses, et Eesti ei karda olla NATO eesliinil. Ilmselt teate isegi, et väga paljude eestlaste jaoks on USA sõdurite siin viibimine ja Eesti nn NATO eesliiniks olemine hirmutav… Teie kodulehel on kirjas, et eetiline riik ei mängi oma rahvaga, aga miks me siis osaleme selles üle-Maailmses mängus nimega sõda? Nimetan seda (julmaks) mänguks, sest mul on raske võtta tõsiselt selgitusi vaenlastest ja rahu valvamisest, kui maailma üks kõige kasumlikumaid tööstuseid on sõjatööstus (mille suuromanikud kattuvad meediakontsernide suuromanikega) ja rahuvalvajate kätel on sadade tuhandete ja miljonite süütute inimeste veri. Eriti, kui väga suur osa maailmast kahtleb terrorismivastase sõja vallandanud 9/11 ametliku teooria tõepärasuses ja seega kogu sellele järgnenu vajalikkuses. Terrorismivastane sõda ei ole meid viinud rahule lähemale, nagu ei ole seda teinud ka 9/11 järel karmistatud turvameetmed ja pealtkuulamine/nuhkimine.

Mida teete teie selle nimel, et sõdu lõpetada?

9. Presidendi vastuvõtt kui igand. Tähendab, mulle ei mahu pähe, miks on seda vaja. On loomulik, et riigi president peab riigi sünnipäeva tähistama, aga miks see peab olema just sellise kuluka vastuvõtu kujul? Kui te seisate kõikide ühiskonna huvigruppide eest ja teil ei lähe kunagi meelest see, et nõrgemad enne, siis miks saavad riigi (maksumaksja) raha eest peetavatest pidustustest osa vaid valitud ja pigem mitte need nõrgemad inimesed? Kas see ei olegi meie kõigi sünnipäev? Millal tähistame aastapäeva nii, et president peab sarnaselt teistele tähtpäevadele kõne teleka/raadio vahendusel kogu rahvale, samal ajal toimub pidu igas linnas/vallas, kus kõik soovijad saavad teed/kohvi/vastlakuklit vms või et tavaliselt vastuvõtule kuluv raha jagatakse iga aasta puuduses elavatele peredele, tehakse selle eest korda mõni üldkasutatav ala vms. Minu meelest vabariigi aastapäeva vastuvõtt sellisel kujul ei ole eetiline. Kas teie arvates on? Ja kas oleksite valmis seda traditsiooni muutma? Või kui on tingimata riigi avalike suhete heaks vajalik korraldada vastuvõtt, siis miks mitte tuntud e-riigina üldse teha n-ö kübervastuvõtt internetis, kus kõik osaleda saaksid?

10. Rahva mõistmine. Kas riigijuhtidel on võimalik tegelikult 100% mõista, kuidas elab keskmine eestlane ja tema eest otsustada, kui nende enda elatustase on keskmisest eestlasest mitu korda kõrgem? Teen ettepaneku maksta riigikogule, valitsusele ja presidendile (ja teisele kõrgelttasustatud riigiametnikele) Eesti keskmist palka. Motivaatorina võib rakendada ka aastalõpupreemiat/tulemustasu, mille maksmise üle otsustab rahvas hääletuse/küsitluse teel. Mis te arvate, kas keskmise eestlase kombel elamine aitaks otsustajatel keskmist eestlast paremini mõista? Ja kas see võiks kaasa tuua läbimõeldumad seaduse(muudatuse)d ja suurema vastutustunde otsustamise juures? Ja kuidas sellisel juhul praegusest veelgi enam vältida korruptsiooni ehk kinni makstud seaduseid?

+ lõpetuseks lisaküsimusena midagi lihtsamat ka. Päris Eesti hümn. Mind lapsest saati häirinud, et Eesti hümni viisiks on võetud Soome riigihümni oma. Saan aru selle ajaloolisest taustast ja põhjustest, aga ehk on aeg muutuseks? Me kõik tõuseme heldinult püsti, kui selle sama luuletuse peale kostub Gustav Ernesaksa kaunis meloodia või miks mitte valida tavalise salm-refrään laulu asemel hümniks hoopis vabamas vormis ja vähemalt sama armastatud Tõnis Mägi teose “Koit”. Kersti, kuidas teile meeldiks, kui Eesti Vabariigi 100 sünnipäeval kõlaks Eesti päris oma hümn?

Väga olulisi teemasid on veel(nt ravikanep, haridussüsteemi uuendamine, Estonia huku uus uurimine, taimetoitlaste ja veganite võrdõiguslikkus ehk õigus taimsele toidule igas restoranis, integratsioonipoliitika, karusnahafarmid jne), aga las need jäävad järgmiseks korraks. Saatsin üleval olevad küsimused ka presidendi pressiesindajale ja jääme siis vastuseid ootama!

Seniks, head pidupäeva jätku!

Mariann Joonas, Telegrami peatoimetaja

Foto: Rene Riisalu