Foto: Michael Rauhe / FUNKE Foto Services

“Kes ühiskonda pidevate halbade uudistega hirmu all hoiab, teeb ühiskonna haigeks” – nii leiab Hamburgi arstide liidu juhatuse liige Walter Plassmann oma külalisartiklis väljaandele Hamburger Abendblatt (AB). Tema kriitika on suunatud juhtivatele koroonaviiruse ohtlikkuse eestkõnelejatele, nagu Markus Söder, Christian Drosten ja Karl Lauterbach.

Oma rohkelt kõneainet tekitanud artiklit kommenteeris ta ka väljaandele Focus Online, kus tõi välja Saksamaal valitseva ebakindla koroonapoliitika põhjuseid ja selgitas, miks ei ole mõttekas nakatunute arvule keskenduda.

Walter Plassmann tagasisidest AB-s ilmunud artikli kohta: “Meie (Hamburgi riikliku ravikindlustuse arstide liit, Kassenärztlichen Vereinigung Hamburg) oleme saanud palju e-kirju. Nende hulgas kaks olid kriitilise sisuga. Enamus kirjade üldiseks sõnumiks võib pidada: lõpuks ometi julgeb keegi midagi ka välja öelda. Paljud on mind julgustanud minu soovis ja nõudmises toetada ühiskondlikku arutelu, mis ei näeks kõiges halvima stsenaariumi varianti. Selle asemel, et paanikat külvata ja hüsteeriasse minna, peaksid poliitikud, teadlased ja meedia praeguse nakkusolukorra õigesse konteksti panema, seda klassifitseerides, hinnates ja seda inimestele mõistetavaks tehes. Selles osas olen saanud arstidelt palju positiivset tagasisidet, mis mind väga rõõmustas.”

Plassmann põhjendab oma valikut eelnimetatud persoonide Söder, Lauterbach ja Drosten osas: “Ma valisin need isikud, kuna nad on koroonastrateegia kõige tuntumad tegelased. Mind ärritab kõige rohkem see, et kõigist võimalikest variantidest valitakse alati kõige hullem. Kõike nähakse alati mustades värvides. ​Hiljuti räägiti taas šokeerivast gripilainest, mis meid peaks tabama​, aga keegi ei tea, kas see ka tegelikkuses aset leiab.

Vastus etteheidetele, nagu mängiks ta koroonaeitajatele kaardid kätte: “​Ma ei eitagi koroonat, küll aga olen täheldanud juba aastaid kestvat arutelukultuuri allakäiku. Kõike nähakse must-valgelt, ollakse kas poolt või vastu. ​Mõnede inimestega ei saa isegi seda teemat arutada, olenemata sellest, millisel poolel nad asuvad.”

Meenutades seda hetke, kus Plassmann koroonaviiruse tõkestamise meetmeid enam sobivaks ei pidanud:
“Alguses olime me kõik ebakindlad ja kartlikud. Keegi ei teadnud, kui ohtlik koroonaviirus tegelikult on. Aga tänu Hamburgi riikliku tervisekindlustuse arstide liidule, kes kohe alguses Hamburgis viiruse testimise enda peale võttis ja inimesi nende endi kodus testima hakkas, tekkis meil kiiresti olukorrast aimdus. Ma olen alati öelnud, et me olime oma strateegiaga esirinnas. ​Mind pani järele mõtlema, kui uudistest kuulduv enam arstide arvamusega ei ühtinud. ​Näiteks​ ​tuli aprillis minu juurde üks arst, kes paistis olema vägagi häiritud – mina arvasin põhjuseks olevat suure nakatunute arvu​, ​aga nagu arsti jutust välja tuli, oli ta olnud meeleheitel, kuna oli terve öö valves olnud nägemata seejuures ühtegi haiget inimest. See pani mind asja üle sügavalt järele mõtlema. Ja seda kogevad nüüd ka paljud arstid. Suur hulk vastuvõtule tulevaid inimesi on hirmul ja kannatavad tohutute piirangute all.”

“Mina usun, et me oleks eriolukorra karmid piirangud peale kahte-kolme nädalat ära pidanud lõpetama ja Rootsi poolt valitud teed minema, ​aga see rong on juba läinud,” lisab ta.

Plassmann kritiseerib ka liigset tähelepanu pööramist nakatunute arvule: “Me peame selle totaalse nakatunute arvule keskendumise lõpetama. Nakatumine ei tähenda veel haigestumist. Minu arvates on tähtis, kui palju​ inimesi on koroonaviirusesse haigestunud, kui ​palju​ on sellepärast intensiivravis ja kui palju​ on selle tõttu surnud – täpsustades siis – palju on surnud​ viirusest tingituna​ ja mitte ​muul põhjusel​. Kui näiteks nakatunute arv küll kasvab, aga haigestunute või surnute osakaal ei suurene, ei ole olukord nii hull. Näiteks valgusfoorisüsteem, mida professor Hendrik Streeck uuesti pooldas või vastav numbriline indikaator​, kus kõiki eelmainitud tegureid arvesse võetakse, aitaks minu arvates kaasa sellele​, ​et igapäevaelu taas normaalsesse rütmi saada​, nagu see oli enne viirusepuhangut, ilma et peaks liiga suuri riske võtma.

Ebakindla koroonapoliitika põhjustest Saksamaal: “​Kui inimesele heidetakse ette liigset ettevaatust, ​ei ole see nii hull kui etteheide, et tema pärast on inimesed surnud. Sellel põhjusel ongi poliitikud hirmul​,​ ​ja sellest saan ma natuke isegi aru. Alguses kartsid poliitikud ka meetmete tagasilükkamist. Moto kõlas: “Me peame kõige hullemaga arvestama, muidu ei tulda meiega kaasa.​” Alguses võis see ju õige olla, aga nüüd enam ammugi mitte.”

Plassmanni soovitus tulevikuks: ​“Me peaksime olema mõistlikumad. ​Rootsis on see nii reguleeritud, ja seal see toimis. Kui rootslased seda suudavad, siis miks ei peaks ka meie seda suutma. ​Seda võiks ka siin samm-sammult läbi viima hakata, et seeläbi tükike normaalsust tagasi saada.”

Allikas ja lisalugemist: Focus, Hamburger Abendblatt

Foto: Michael Rauhe / FUNKE Foto Services

Tõlkis ATCG Tõlkebüroo

Toimetas Mariann Joonas