Avaldame täna Eesti Ekspressis ilmunud Hans H. Luige arvamusartikli täiskujul.

Sel aastal täidetakse Eestis palju ametikohti uute inimestega. Eesti valitsemises pole uusi ideid, aga on küllaga intriigi.

Meie demokraatia peaks täitma põhiülesannet: võimu perioodilist vahetamist.

Alustame kõrgemalt, taevale lähemalt: kristlased on ametis sinodi valimistega, mille tulemusena saab Eesti uue Kirikukogu, sealt aga tuleb Eestile järgmine peapiiskop. Tallinna praostkonna traditsiooniliselt tugeva Toomkoguduse juhtimine on ootamatult nihkunud vabamüürlaste kätte. Toomkiriku 40aastane õpetaja Urmas Viilma, ühtlasi luteri kiriku kantsler, võib ehk olla isegi peapiiskopi kandidaat. Kindlamalt tunneb ennast aga Jaani kiriku pastor Jaan Tammsalu.

Vabamüürlaste loože on Eestis juba 17. Rohkem kui näiteks avaliku liikmeskonnaga Rotary heategevusklubisid. Raske on seda nähtust seletada: pakuksin, et eliit, kes riigi juhtimise juurde ei pääse, mängib lihtsalt igavusest keskaegseid mänge. Nagu varem EÜS, nii salgavad ka vabamüürlased esialgu, et neid Eesti juhtimine üldse huvitab. Ent lükkavad siiski kellu tordi sisse.

Aga vaatame veel tähtsaid ametikohti. Oma ameti eest võitleb Enn Veskimägi, tööandjate president. Temaga konkureerib väliskapitali esindaja Valdo Kalm.

Valitakse ka ametiühingute vabariiklikku juhti, võib vist juba öelda, et valitakse Petersoni. Miks Harri Taliga õigupoolest keset ametiaega tagasi astus, polegi päris selge. Peterson on täis energiat, nagu eelmisest Ekspressist lugesite, ja võib ennustada, et teda jätkub kauaks. Enn Veskimäega võistleb tema koha pärast üks hoopis mitte Eesti kapitali esindaja.

Kauaks on jätkunud Tööstus-Kaubanduskoja presidenti Toomas Lumanit. Varsti juba 20 aastat! Luman esineb üldiselt aktiivsete seisukohtadega, ent lumanism (endale sellise juhatuse määramine, kes sind ikka jälle presidendiks valiks) muutub kuidagi idamaiseks. Nii peetakse erafirmat, mitte ühiskondlikku organisatsiooni.

Riigikontrolli karisma on nüüd Karis. Endine TÜ rektor Alar Karis. Määramine seisab ainult presidendi taga. Võib-olla sirgub Karisest ka EV presidendikandidaat? Rektorina näitas Karis end iseseisvana, kuigi mitte inimeste ühendajana. Maaülikool jäi Tartu Ülikooliga liitmata, kuigi kokkuhoidu oleks olnud kogu Maaülikooli kinnisvara jagu.

Kui jutt juba presidendile läks, valitakse tänavu ju EV presidendi valijamehed, kelleks saavad omavalitsuste valimiste võitjad. Presidendikandidaatide hulgast ei ole kusagile kadunud Siim Kallas. Päevaleht saatis Brüsselisse spetsiaalse korrespondendi, et Kallas saaks intervjuus selgitada, miks minevikuvarjud meid painavad. Kas selgitas? Khm…

Riigikohtu esimees Märt Rask lahkub. Õnneks jäi ta härrasmeheks ega avaldanud lugupeetud kohtule Reformierakonna mõju. Ainult VEB-fondi otsus tehti arg ja formaalne. Riigikohus ja Riigikogu üritasid selle susserdajate fondi “vaiba alla pühkida”. Argpükslik katse. Arvan, et maksumaksjatel tuleb ühel hetkel see susserdus täiega kinni maksta.

Riigikohtu järgmine esimees valitakse parteitute kohtunike hulgast. Jõudu ja õnne Priit Pikamäele!

Kuidas on juhtunud, et Eesti Panga nõukogu esimehe koht on Reformi alt IRLi haldusse läinud? Mida vastu saadi? Esimees Jaan Männik lahkub (aga kuuldavasti jääb IRLile lähedaseks). Kas IRL surub Mart Laari tõesti Eesti Panga nõukogu juhtima, nagu Eesti Ekspress kirjutas? Mis mõte sel on?! Pean silmas seda, et Laar on ju Swedbanki nõukogu liikmena mahitanud laenubuumi ning lõpmatu vastutusega käenduste võtmist. EP nõukogu esimees ei tohi tulla kommertspanga juhtkonnast. Eriti nüüd, kui arutatakse välispankade dividendi maksustamist.

Kaitsepolitseis tiksub Aegil aeg, järglase nime pole mõtet välja hüüda. Eelmine kord hõigati KaPo juhti otsides välja ühe välisministeeriumi ametniku nimi. Selle vaese ametniku karjäär on jäänud tagasihoidlikuks. Politsei- ja Piirivalveameti kolm kandidaati on paigas, üllatusi ei tule.

Tegelikult peitub suurim kaadriküsimus suurima võimupartei sees. Nagu nõukogude stagnatsiooniajal: kui tahad midagi muuta, uuenda Parteid seestpoolt! Sügisel soovitasin ühele Reformierakonna juhatuse liikmele: vahetage ometi hobuseid! Kes valetasid-salgasid, tuleb välja vahetada. Vastus oli: vahetame küll. Kui õige aeg tuleb. Mitte siis, kui teie, tintla, seda nõuate.

No siis ei tohigi Reformist rohkem kirjutada, ehk solvuvad jälle? Tundub, et kui Ref stagnatsioonist üle saab, moodustavad nad jälle järgmise EV valitsuse. Ärirahval pole lihtsalt kedagi muud toetada. Reformierakondlane! Vali stagnatsiooni asemel rotatsioon!

Stagnatsiooni iseloomustab vanasõna “lõi jumal tagumiku, annab ka tooli”. Miks on nii lihtne olnud ennustada pehmete toolide kinkimist teenekatele erakondlastele? 11. juulil 2011 kirjutasin, et Vabad Isamaalised Kodanikud taltuvad, kui Tõnis Lukasele anda koht Eesti Rahva Muuseumi juhatuses. Tehtud! Ajalehed ennustasid täpselt Evelyn Sepa ja Lauri Vahtre võite teeseldud konkurssidel, kuigi asjaomased kõike vihaselt eitasid.

Ka päris tippe liigutatakse Eesti riigi seisukohalt ebaoluliste vanade lubaduste järgi. Näiteks, sotsiaalminister Hanno Pevkur, heas vormis ja noor, õppis värskelt selgeks haigekassa ja arstide-meedikutega suhtlemise. Sai streigikogemuse. Miks ei jäänud ta kogemust rakendama vaid nihutati justiitsministri toolile? Miks ei leidnud sisering sinna kedagi uut?! Vastuseks sosistatakse valitsuses, et “Hanno soovis algusest peale niiväga justiitsministriks”.

Kui erakonnad ise nägusid ei uuenda, siis sirutuvad juhtivpostide järele parteiveteranide ja salaühingute käed. Seisev vesi haiseb, härrased.

Originaalartikkel: Eesti Ekspress

Foto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress