Punasega on märgitud praegune Nursipalu harjutusväljak, kollasega plaanitud laiendus. Foto: ERR

“Ohverdada kedagi teist, ükskõik, kas see on siis kellegi elu või kodu, reputatsiooni või üldsuse nimel, on kahe teraga mõõk,” kirjutas Võrumaa elanik Kaia-Kaire Hunt juba märtsis Sirbi veergudel. Et sel laupäeval, 22. aprillil on Võrus toimumas Nursipalu Jüriöö kontsert-meeleavaldus, Nursipalu kett 2.0 ja Võrokeste kongress, avaldame artikli autori loal ka Telegramis.

Valdur Mikita on rääkinud ümberpööratud kaardist ning meiegi võiksime tõsta Tallinnast kaugel Võrumaal asuva Nursipalu korra mõttes riigi pealinna või Lõuna-Eesti pealinna Tartu asemele. Avanev pilt teeb kõhedaks.

• Nursipalu harjutusala laieneks u 10 000 hektarile, aga ka see ei ole kaitsevõimekuse tagamiseks väidetavalt piisav ning kaitsevägi tunneb huvi 20 000 hektari vastu, mis on suurem kui Tallinna linn (u 16 000 ha).
• 3000 ha raadatud metsa tähendab, et Tartu linna suurune metsaala juuritakse puudest tühjaks.

Lisame vaate kohapealt.

• Nursipalu polügooni laiendamine ei puuduta vaid 21 majapidamist, vaid pigem 21 000 inimest. 15 km kaugusele, mis on mürareostuse tõttu elamiskõlbmatuks muutmise ohus, jääb 2/3 Võrumaa elanikkonnast. Praegusest müratasemest aimduse saamiseks võib tulla seda kohapeale kuulama.
• Aknaklaasid klirisevad kohati juba praegu Võru linnas, kus elab peaaegu 12 000 inimest, kelle igapäevane elukvaliteet muutub mugavuse mõttes, aga ka füüsilise ja vaimse tervise poolest.

Kõige selle taustal kahjustatakse võib-olla et pöördumatult 10 000 aastat vana järjepidevalt kestnud unikaalset kultuuriruumi, mis kätkeb eesti pärimuse lätteid ning lõuna-eesti keele hälli, sest kultuur, keel ja maastik käivad siinkandis käsikäes.

Jah, need on kohapealsed kartused, aga hirmud vaatavad meile vastu kogu selles olukorras ja laiemaltki.

Hirm on üks hirmus asi. Hirm on üks hirmus asi, ometigi tunneme me kõik mingites olukordades hirmu. Mõnikord rohkem põhjendatult, mõnikord vähem.

Usun, et ükski tervemõistuslik inimene ei taha sõda ega kannatusi. Ometigi leian, et rahul, turvalisusel ja meelerahul on palju rohkem aspekte kui vaid see, et puuduks sõda.

Kui vaid sõda ei oleks, oleks kõik palju lihtsam ja kergem, kas pole. Ometigi on just viimased aastad näidanud, et valdkond, mis on parasjagu löögi all, toob kaasa ühiskonnas sel hetkel valdava hirmu. Alles see oli, kui tundus, et elu oleks ilus, kui vaid pandeemiat ei oleks. Sama asi oli elektrihindade tõusu või potentsiaalse majanduskrahhiga või … Võib-olla peaksime aru saama, et elamegi ajal, mil ebakindlus on igasse päeva sisse kirjutatud ning turvalisuse, rahu ja meelerahu loomine peaks hõlmama rohkemat kui keskendumist vaid ühele peamisele kriisile.

On täiesti ootuspärane, et praegu juhib meie elu ja otsuseid julgeolekutemaatika ja arvamusliidrid on selle ala spetsialistid nagu pandeemia ajal epidemioloogid ja arstid. Tuleb uus kriis, tulevad uued gurud, suunamudijad ja arvamusliidrid, samuti uus hirm, kuhu suunata oma inimeseksolemise süvahirmude teravik. On katsumusrohke vaadata aega enne ja pärast kriisi ning seda, mis on elus veel tähtsat.

Olen üks Nursipalu polügooni laiendamise vastase petitsiooni algatajatest. Minu kodu jääb Nursipalust linnulennult vahest 30 km kaugusele. Polügoon pole minu õuel, aga kuulen juba praegu aeg-ajalt sealset müra. Kui petitsiooni algatamine oli käsil, siis püüdsid paar tuttavat mind ümber veenda, kuna polügooni rajamine tagavat meile turvalisuse. Kogu austuse juures teistsuguste arvamuste vastu jään otsustavalt eri­arvamusele. Leian, et on väga lühinägelik ja hirmust mõjutatud arvamus loota, et just üks suurem polügoon tagab meie maa kestmajäämise ja turva­lisuse. Ja säärane demagoogia, et kas sa siis tahad, et Venemaa pommid meile maanduksid, on nii madal, et sellele ei oska isegi kuidagi reageerida. Ma ausõna ei tea isiklikult mitte ühtegi inimest, kes tahaks sõda või näha pomme oma õuele kukkumas.

Turvalisuse mitu tahku. Turvatunne on midagi palju enamat kui vaid sõjaohu puudumine või vähendamine. Turva­tunne algab meie seest ja on seotud kümnete aspektidega.

On toidujulgeolek, mille tagab oskus ja võimalus oma maalapil ise toitu kasvatada. On haridusjulgeolek, tervishoiu­julgeolek ja energiajulgeolek. Viimase kontekstis on just need vanade õunapuude ja lagunenud vundamentidega maakodud oma puupliitide ja õuekaevudega ehk tõeline turvalisuse garantii.

Meie julgeolekutunnete kogumisse kuulub ka turvatunne, et minu kodu on minu oma, et ma saan jätkata oma esivanemate tavasid ja kombeid, et mu kaevuvesi on puhas ja õhk kõlbab hingata, et mu lähedased hoiavad mind ja saan neid hoida, et minu tervist ei kahjustata ärahoitavate väliste teguritega, nagu müra ja reostus.

Kriis kui mitme teraga mõõk. Ühe hea kriisi tunneb ära selle järgi, et kõik muu jääb justkui tagaplaanile. Ühe hea kriisi tunneb ära ka selle järgi, et see on laetud hirmuga. Hirm on nii kõikvõimas, et ta võib pöörata isegi venna venna vastu. Mäletame ilmselt kõik hiljutist pandeemiat, kui tekkisid pealekaebajad, kes käitusid justkui kollektiivi huvides, kuid kelle käitumine oli suuresti kantud just hirmust. Meie ajaloos on neid hetki teisigi.

Mina ei ole oma vanaisa näinud just seetõttu, et tema naabrimees, suurest hirmust oma elu pärast, andis ta üles ja vanaisa ei naasnudki enam kaugelt võõramaa kolkast. Teada on, et rõõmu ja hingerahu see naabrimehe õuele ei toonud.

Ohverdada kedagi teist, ükskõik, kas see on siis kellegi elu, kodu, reputatsiooni või üldsuse nimel, on kahe teraga mõõk. Harva kaasneb sellega (sisemine) turvatunne. Sestap tasub ehk korra peatuda ja arutada, kas suurem polügoon lahendab kõik meie turvalisuse ja kestma­jäämise küsimused.

Pärast pandeemiat selgus, et mõned rakendatud n-ö kaitsemeetodid ei olnud sugugi kõige mõistlikumad ning tekkisid küsimused isegi nende seaduslikkuse kohta. Tean ise lugu kahe väga noore inimese kohta, kes ei kaotanud elu pandeemiale, vaid sellega kaasnevale. Ka kriisis ei ole teravik kunagi suunatud vaid ühte kohta, isegi kui seda võib olla raske näha. Rõuge perearst räägib, kuidas ta peab kirjutama unerohtusid piirkonna inimestele, kes on polügooni laiendamise tõttu kaotanud une ja hinge­rahu. Aga need on ju meie oma inimesed, keda peaksime riigina kaitsma!

Mis oleks lahendus? Olen siiralt seda meelt, et ka Nursipalu polügooni asjus tuleks korraks vaadata ajas ja ruumis laiemat pilti. Mis saab siis, kui sõda Ukrainas lõpeb, kui Venemaa muutub või suisa laguneb või tuleb hoopis uus ja suurem kriis? Kui tuleb ränk põud ja selgub, et 3000 hektari suurune metsa­massiiv oleks toiminud loodusliku veehoidlana? Või tuleb uus pandeemia, kus on jälle vaja maakodusid, kuhu linnast põgeneda. Suurem energiakriis, kus asendamatuks saavad puukütte ja saunaga maamajad. Kalevi all hõõguv vaimse tervise kriis on tegelikult juba käes, aga see on lihtsalt nii laialivalguv, et pole seksikas seda kriiside edetabeli etteotsa tõsta. Ometigi hoiavad just kodu ja kogukond vaimset tervist kõige paremini.

Meil on vaja edasi elada ka pärast julge­olekukriisi, omades oma põllulappi, oma kogukonda, oma kooli, oma mustika- ja kukeseenemetsa ning ennekõike oma kodu. Kui panna kõik turvalisust garanteeriv ühele kaardile, on oht kaotada suurem kui panustades mitmele kaardile korraga. Hiljem kahetsedes ei anna enam tehtut tagasi pöörata.

Meie riik on kui elusorganism: maa on tema keha ning kultuur ja inimesed tema hing. Üks ei ela ilma teiseta. Maatükk ilma hingeta on surnud maa, riik ilma hingeta ei ole enam riik.

Hea otsustaja, hea teisitimõtleja! Hirm on halb peremees. Ära tee otsuseid vaid oma hirmust lähtudes. Tule hoopis Võrumaale nautima suitsusauna ja kukeseenepraadi, mustikakisselli ja metsamatku, järvi ja jõgesid, omamoodi veidrat keelt ja regilaulu. Tule ja ole, taju kuidas siinne puudutab sinu sügavamaid hingekeeli ja aitab ka raskeid aegu üle elada teadmisega, et turvatunne algab meie seest, kodust ja kogukonnast.

Kaia-Kaire Hunt 

Allikas: Sirp (3.03.2023)