Foto: Pixabay (OpenClipart-Vectors, Bru-nO) + erakogu + Canva

Loodusravi spetsialistil Merle Martinsonil ajas harja punaseks järjekordne juhtum, kus homöopaatia grupis abi küsinud inimesele saadeti kaela politsei, sest “hoolitsev” pealekaebaja arvas, et last ravitakse mingi terarelvaga! Seetõttu kirjutab ta, et inimestel oleks mõistlik teemakohastes gruppides ikka teemas püsida, mitte hakata rääkima “aiaaugust”. Ühtlasi annab ta nõu, kuidas täpselt homöopaatilist nõu küsida, et võimalikult tõhusat abi saada ning endale mitte probleeme juurde tekitada.

Teate, ma tunnen, et ma lähen veidi tigedaks. Jah, just mina, Merle Martinson, keda te tavaliselt näete naerusuisena seda maailma imetlemas ja tänutundega muutusi loomas. Vihaseks saan ma siis, kui inimesed unustavad ära isikliku elu puutumatuse piirid. Siis muutub õrn ja armas Merle Martinson tuld purskavaks loheks, kes ei püüa enam ilusalt ja pehmelt asju seletada nagu tavaolukorras, vaid ütlen otse ja selgelt, ilma ilustamata välja, mida ma arvan.

Mis siis mind tuld purskama pani?

Järjekordne inimene võttis minuga ühendust, öeldes, et ta küsis lapse haigusseisundi lahendamiseks nõu homöopaatia grupis ja varsti sai kõne politseilt ja lastekaitselt. Seekord küll seisnes asi ametkondade enda segaduses: nimelt, juttu oli terast ehk see aeti segi terariistaga… Eesti keel on naljakas. Kui ma hakkasin mõtlema, et äkki võiks siis homöopaatilise preparaadi jaoks mingi teise nimetuse välja mõelda, siis “kuulike” annaks ilmselt sama efekti, kus ametkond segadusse satub. Seekord sain ma isegi aru, miks eraelulise sekkumatuse reeglit rikuti, kui tõesti loeti kaebusest välja, et lapsele lähenetakse terariistaga. Seekord. Kas kaebaja oli samas segaduses või oli tegemist pahatahtlikumate motiividega, seda teab kõige paremini vaid kaebaja ise. Aga igal juhul võiks rohkem süveneda.