Foto: Paulo V. dos Santos Júnior Paulinho from Pixabay 

“Vaadeldes meie elektrihinna tõusu ja selle tuules libisevat hinnatõusu rallit, ei ole enam kahtlust, et Eestis kehtib uusorjanduslik kord ja inimesele jääb vaid süsteemi teenindaja roll. Ajad, mil meie riigi ideaaliks oli see, et majandus peab looma eeldused inimese eneseteostuslikuks ja ühiskonna kultuuriliseks arenguks, on möödas,” kirjutab Elukeskkonna ja Rahvastikuarengu Analüütika Keskus, avades eesti ajakirjanduses avaldatud artiklite pealkirjade baasil, mis on elektrikriisi kirjeldamisel kronoloogilisse järjestusse pandud, meie valitsuskriisi sügavamaid tagamaid.

Äripäevast loeme juba 22.01.2020: “Poliitikud alustasid võitlust elektri hinna alandamise pärast.“ Vaatame siis, kuidas see võitlus edaspidi kulges.

Päevalehes kirjutatakse 8. mail 2021, et “Põlevkivitööstus valmistub uksi sulgema“. Esimesed kriisimärgid ilmnesid juba suvel, kus elektrienergia varustamisega olid tõsised probleemid. 10. juulil 2021 saame teada, et “Tuuletu suvekuumus tõi kaasa enneolematult kõrge elektrihinna“. Seega olid 2022. aasta talvised varustusprobleemid prognoositavad ja ette teada.

Postimehe vahendusel saame 10. juulil 2021 infot, et “Liivi lahe tuulepark ootab valitsuste rahalubadust“. Eelnev näitab, et toimivaid energiaressursse soovitakse sulgeda, aga uute energiaressursside rahastamine on toppama jäänud. Hoolimata eelnevast teatatakse 26. augustil 2021: “Peaministrid kinnitasid Balti riikide lahkumist Vene elektrivõrgust“ – mis suurendab veelgi varustuskindluse riski.

Kokkuvõtvalt toimub poliitilisel tasandil kõikide meetmete kasutuselevõtt, et elektrikriis ikka kohale jõuaks.

**

1. novembril 2021 paljastab Pealinn: “Nii pensionärid kui ka töösturid palvetavad, et Brüssel elektrimajanduses korra looks“, seda abi aga ei tule. Seega käsitletakse inimest ainult kui maksu maksvat orja – nõukaaegsete kaebekirjade aeg on tagasi, et need valitsusele aru pähe paneks. Aga tuhkagi, kaebekirjadeks need jäidki ning meetmeid, mis olukorra lahendaks, ei tulnud. Valitsusele andis see signaali, et repressioonid enda rahva vastu võivad veelgi hoogsamalt jätkuda ja Brüsseli poolt on antud luba enda rahva paljaks varastamiseks.

14. detsembril 2021 TV3 uudistes: “Ettevõte pidi elektrihindade tõttu osa tootmisest seiskama.”

11. jaanuaril 2022 Delfi Ärilehes: “Eesti suurim energiatarbija sai riigi priskeima arve. Juht: tehast ei saanud pikemaks ajaks seisma panna.”

12. jaanuaril 2022 saame Delfi Ärilehest teada, et “Oleme jõudnud punase jooneni. Virelev ERR sai üüratu elektriarve, programmi ähvardavad valusad kärped“ – riigil on kõrge elektrihinna tõttu probleeme isegi rahvustelevisiooni eetrisse laskmisega.

12. jaanuaril 2022 informeerib Postimees Tallinki juhi Paavo Nõgese suu läbi: “Turg ei kujunda elektri hinda, hinda kujundab Eesti Energia.“

13. jaanuaril 2022 selgub samast lehest, et “Kohtutäitur võib energiatoetuse võlgade katteks arestida“. Praktikas tähendab see aga seda, et kui eelnevalt on inimesel võlad tekkinud, siis saab kohtutäitur energiatoetuse arestida nii, et see tarbijate ja energiatootjateni ei jõuagi. Riik annab teada, et pankrotihaldurite kaudu on riigil suurepärased võimalused võlgade väljanõudmiseks olemas. Kinnistades seega seisukoha, et Eestis kehtib tugevama õigus. Eelnev kinnitab, et inimest peabki käsitlema kui maksu maksvat orja, kellelt riik on valmis ära võtma kõik, mis tal on peamine, et jõud üle käiks.

19. jaanuril 2022 saame Ekspressi vahendusel teada, et “Odava Soome elektriga teenib üks Eesti firma kümneid miljoneid.” Eestlased tahaksid samuti madalaid hindu. Aga ikka ja jälle kuuleme, et ei saa, sest Estlinki kaablid on otsast otsani elektrit täis ja rohkem neisse ei mahu. Eelnev viitab nii projekteerimisvigadele sest eesti ja soome vaheline kaabel ei vasta elektrimahtudele, mis nende kahe riigi vahel liigutamist vajab. Kui aga ka Venemaa elektrist lahti ühendamine on teadlik samm ja oli ka prognoositav see et soome kaabel ettemääratud tõenäosusega vastaval hulgal läbi ei lase siis on tegemist täiesti teadliku rahva röövimise plaaniga.

Selline sündmuste käik kinnitab, et Eesti puhul on tegemist totalitaristliku riigiga, mille riigiaparaat ja riigijuhid vihkavad ise enda rahvast.

Peaminister Kaja Kallase vastus olukorra selgitamiseks 13. jaanuaril 2022 kõlab: “Riik ei tooda elektrit, ei edasta arveid ega kehtesta energiahindu“ – võttes seega energeetikakriisis süüdimatu pealtvaataja rolli.

Pensionäride ja vähekindlustatute toimetulek energiakriisis

13. jaanuaril 2022 saame Delfi Ärilehe vahendusel teada, et “Arved löövad jalust nõrgaks: kommunaalide arvega kaasnes Mustamäe elanikule šokk“. Selle peale teatab Kaja Kallas 12. jaanuaril 2022 elektrikriisist: “Kõik pensionärid ei ole abivajajad.“ See tähendab, et valitsusjuht võtab ka selles kriisiaspektis kommunikatiivselt kriisi pealtvaataja rolli. Antakse selge sõnum, et vähekindlustatud pered ja vanurid ei vajagi riiklikku abi. Inimest käsitletakse kui tulu- või kuluartiklit, riigi seisukohast on inimest mõistlik käsitleda kui maksu maksvat orja.

Võimalikud lahendused väiketootjate võrkuühendamise kaudu

Postimehe vahendusel saame 10. juulil 2021 teada, et “Liivi lahe tuulepark ootab valitsuste rahalubadust“. Eelnev näitab, et olemasolevaid energiaressursse plaanitakse põlevkivi näol sulgeda, aga uute taastuvate energiaressursside rakendamine on riigi pooleste bürokraatlike tõkendite tõttu toppama jäänud. Ärilehe vahendusel saame aga 3. jaanuaril 2022 infot, et “Tuhat elektritootjat ootab võrguga liitumist, aga ei saa seda“. Eelnevast selgub, et kuna kriis oli ette teada, ei suudetud uusi tuuleparke luua ega ka olemasolevaid võrku ühendada. Kui see ei ole riigiaparaadi tegematajätmine, siis mis asi see on?

Selgub, et rahva represseerimine on täiesti teadlik tegevus.

Kokkuvõtvalt teatab Kaja Kallas 13. jaanuaril 2022 Eesti Päevalehe veergudel: “Mulje, et elektriarved ulatuvad valdavalt sadadesse ja tuhandetesse, on petlik.“ Järeldada võib, et olukorraga ei peagi tegelema, sest tegemist on näilise probleemiga, kuigi Ansip lubas, et just selleks aastaks (2022) jõuame Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Ei jõudnud!

Poliitiline maastik ja elektrikriis

13. jaanuar 2022 Postimehes: “Valitsus on agoonias, Isamaa plaanib umbusaldamist ja kuluaarides sosistatakse uuest koalitsioonist.”

13. jaanuar 2022 Eesti Ekspressis / Delfis: “Pole arutamist, pole ka poliitika tegemist: elektriabi kaklus valitsuses kasvas ähvardamiseks.”

13. jaanuaril 2022 kutsub Mart Helme Uute Uudiste vahendusel meeleavaldusele: “Saadame valitsusele sõnumi, et elektri hind tuleb kohe alla tuua!”

Eelnev näitab, et peamine poliitiline küsimus on selles, kuidas võimu juurde saada, mitte see, kuidas kriise lahendada või ennetada. Elektrikriisile pandi alus juba eelmiste valitsuste ajal ja parlamentaarne tasand on otsuste suunamise tasandist välja lülitatud. Aga Eesti pidi olema parlamentaarne, mitte erakondlik riik. Kui aga veelgi kaugemale ja sügavamale vaadata, siis on Eestis teadlikult ja sihipäraselt läbi bürokraatiadiktatuuri ehk klannipoliitika ja kaitseministeeriumi abil hämamisega takistatud igasuguse konkurentsi teket Eesti Energiale juba umbes 20 aastat, sest peaaegu kõik erinevad alternatiivsed elektritootmise projektid on bürokraatia ja poliitiliste meetmete abil läbi kukutatud. Näideteks sobivad siin erinevad tuuleparkide projektid, mida mitmed Eesti ettevõtjad on tulutult üritanud rajada juba 2000. aastatest saadik ja millest mõnede kohtuprotsessid riigi ja kohalike omavalitsustega käivad tänaseni.

Energeetikakriisi järelkajad

Eesti riik suudab enda rahva toiduga omavarustamist tagada vaid piima ja teraviljaga, kunagisest ekspordimaast oleme saanud impordimaaks.

13. jaanuaril 2022 Delfis/Maalehes: “Eesti toiduvarud sõltuvad importkaubast. Inimeste toitmiseks jätkub vaid kohalikku piima ja teravilja“; “Suur hinnatõus halvab inimeste toimetulekut. Vaadake, kui palju täpselt on populaarsete toiduainete hind tõusnud.“

Kõrgete elektrihindade tõttu väheneb aga kohalike ettevõtete konkurentsivõime veelgi. Kriisiajal trükitud raha on jõudnud tavatarbija tasemele. Rahatrükil baseeruva majanduse läbiviimisest ja tagajärgedest ei kipu aga valitsusasutused rääkima. Nende jaoks on hinnatõus taevast sülle kukkuv ja prognoosimatu paratamatus. See, et selle kaudu kõige haavatumate ehk palgatööliste rahakoti kallale minnakse, ei huvita kedagi, sest palgatöölist tulebki käsitleda kui orja. NATO nõuetega kehtestatud omavarustusvõime tagamise vajadus on samuti müüt, mille peale võibki vilistada. Kalle Mihkelsoni sõnul piisab aga NATO isandatele lojaalsuse näitamiseks sellest, kui me enda liitlastel Ukrainat okupeerida aitame.

Hinnatõusudest ja ebastabiilsusest tulenevad probleemid riigihalduses on viinud töölisklassi depressiooni. Seda kinnitavad ka vaimse tervise halvad näitajad.

10. jaanuaril 2022 Delfis: “Depressioon töökohal – märka abi vajavat kolleegi!“

Depressioon on võtnud riiki halvava mõõtme, aga sellega peavad tegelema eelkõige abivajaja kolleegid, sest arstid on COVID-iga ülekoormatud, sotsiaaltöötajad on riigieelarve kitsikuste tõttu koondatud ja peaminister jääb isegi valitsusjuhi rolli teadvustamisega hätta, neelab antidepressante ja tema ainus ülesanne on televisioonis usutav tunduda ja kullast toolidel oma Armani kostüümis ilus välja näha. Vahet enam ei ole, kas seda riiki juhib lasteaiakasvatajaks sobilik Kallas või seelikuga Helme. See tähendab aga, et Eestis puudub potentsiaal vähegi inimlikuma ja inimeste huvides toimiva ühiskonna loomiseks. Olukorra võtab kokku portaal Telegram, kes teatab 13. jaanuaril 2022: “Aasta idiokraat 2021“ võidukarikas Kaja Kallase nimega jõudis Stenbocki majja.”

Lõpetuseks võib öelda, et meie riiki juhivad niisiis kas idioodid ehk lollid või kaabakad ehk lurjused. Mõlema koht aga teadupärast peaks olema kinnises asutuses – kellel ravi- ja kellel karistusasutuses – mitte aga riigi ega omavalitsuste tüüri juures.

Koostas: Elukeskkonna ja Rahvastikuarengu Analüütika Keskus

Foto: Canva