“Ma tean, et selle kirjatükiga ma endale palju uusi sõpru juurde ei saa, kuid lihtsalt on asju minu sees, mida kinni ei tohi enam hoida. Üldiselt ma tegelikult ei soovita alljärgnevat juttu neil lugeda, kellele ei meeldi vastutust enda tegude eest võtta või tunnistada tehtud vigu,” kirjutab kolme tütre isa Illimar Pilt oma blogis.

Amazonase metsad ja Siberi taiga põlevad. Meie ühise koduplaneedi kopsud põlevad. Ja ikka on veel neid inimesi, keda see absoluutselt ei koti. Või neid, kes ei tunnista, et me kõik oleme nende katastroofide põhjustajad. Loodan, et see kirjatükk jõuab mõneni nendest ja toimub mingigi jõnksakas kuskil sisemuses.

Ma ise olin täpselt samasugune, sest nii mind õpetati. Aeg oli selline. Mäletan, kui väikese poisina maal vanaema juures olin, siis meeldis mul vanaema talu prügimäel geoloogi mängida. Sel ajal oli maal igal majapidamisel oma prügimägi kuskil aia taga või metsanurgas. Kehtis selline mentaliteet, et mis silma alt ära, see kellegi teise mure. See mentaliteet pole laias laastus kuhugi kadunud. Nüüd käib küll prügiauto, viib prügi loodetavasti sorteerimisse või teisel juhul kuskile ahju. Õnneks ei jää see enam metsa alla silma riivama. Meil on mõnus tunne, et elame puhtas riigis. Et oleme ära teinud “Teeme ära” prügikoristamise talgud. Et meil on üks puhtaima õhuga pealinn Euroopas.  Paraku ei arvesta me sellega, et see mõne kilukarbi loopimine vanaema isetekkelisse metsaprügilasse on võtnud palju suuremad mastaabid.

Ilma enesele tunnistamata anname me käsu iga päev saagida meeletutes kogustes vihmametsa, mürgitada endiseid kalarikkaid jõgesid ja kasvatame ookeanides hiiglaslike prügisaari. See on ülimalt mugavaks tehtud. Sa ei pea ennast isegi voodist püsti ajama, et järjekordne loodusreostus kuskile tekitada. Sul tasub vaid enda nutitelefonist paar imeodavat trussikupaari Aliexpressist tellida. Peale sinu märkamatut klikki hakkab tööle meeletu masinavärk. Kuskil kauges Hiinas võtab su tellimuse vastu logistik Feng Hong, kes saadab selle suurde tehasesse, kus palehigis töötavad olematu raha eest tuhanded inimesed ilma pausideta. Nad on jätnud oma põllud ja maad, et tulla linna paremat elu otsima. Paremat elu nad tõesti loovad. Kahjuks mitte endale, vaid tehase omanikule. Tehase omanike ei huvita palju sinu trussikute värvimiseks kasutatud mürgiseid värvijääke kohaliku jõkke voolab või millistes tingimustes elavad tema töötajad. Neid huvitab kasum.

Kui trussikud valmis, pakitakse need iga üks eraldi oma kilest pakendisse. Selle kile jaoks on pidanud samuti tuhanded inimesed palju tööd tegema, et see nafta maa seest kätte saada, et see lõpuks kileks saaks. Õhtuks lendavad trussikud ümber maakera sinu poole. Sellel ajal, kui sina naudid värske õhuga männimetsas hommikusörki, läheb väsinud tehasetööline koju. Läbi suduse linna, mille õhk pole juba kaks nädalat hingamiskõlblik olnud. Õhtuks süüakse odavaid kiirnuudleid, mille pakendid rändavad samasse jõkke, milles voolab trussikute värvimisest üle jäänud mürk. Ühel päeval jõuab see kiirnuudlipakk ookeanis hulpivasse Prantsusmaa suurusesse plastiksaare järgmiseks ehituskiviks.

Sina ei näe neid suduseid linnasid. Sa ei seisa nende elutute jõgede ääres ega kõnni plastiksaarte peal. Sinu koduhoov on puhas ja sul on uued odavad trussikud jalas. Ma ei hakka tagasi ajama, et ega ka minu käed sellest puhtad ei ole. On minulgi tulnud massipsühhoos peale ja ma olen tellinud Hiinast odavat kraami. Ja ega tegelikult ei ole suurt vahet selle tehase töölise jaoks, kas ma ostan selle sama dressipüksi kohalikust spordipoest kümme korda kallima hinnaga või otse interneti kaupmehelt. Keskkond sellest ei muutu.

Me oleme kõik siin kosmoselaeval Maa üksteisega seotud. Täna rohkem, kui kunagi varem. Lihtsalt meie tsivilisatsioon on muutunud globaalseks. Piisab sellest, kui Islandil purskab vulkaan ja teisel pool maakera olevate inimeste elu on häiritud. Istud kuskil Dubai lennujaamas lõksus tuhandeid kilomeetrid eemal oleva hääldamatu nimega vulkaani pärast. Jube tobe lugu eks. Seda olukorda vaadetes tekib küsimus – miks me arvame, et see, mis meie koduaiast kuskil kaugemal toimub, meid ei mõjuta?

Kujutame ette, et oleme ühel vahval lõbusõidul Emajõel koos kaasmaalastega. Meid sõidutab kahekümnenda sajandi alguses ehitatud puidust luksusjaht. Üleval tekil on avatud baar ja mõnus restoran. Teki all jahis sees toimetavad lisaks tumedama nahatooniga tegelastele veel pilukil silmadega töölised. Kapteni põhisoov on, et pidutseval rahval oleks võimalikult mõnus.

Üks moment saab jahil kütus otsa. Ainuke võimalus on hakata jahti ennast kütusena kasutama. Alumisel tekil võetakse laudu jahi seinast aina vähemaks, kuni vesi hakkab sisse jooksma. Alumise teki rahval hakkab toimetamine ebamugavaks muutuma ja nad tungivad ülemisele peotekile. Kapten koos meeskonnaga üritab neid igat moodi tagasi sundida. Proovides seda teha nii, et pidutsejad seda mingitki moodi ei märkaks. Kuid on mõni üksik tegelane pidutsejate seast, keda huvitab, mis mäsu seal all pool toimub. Ta läheb ja piilub ning näeb, kuidas rinnust saadik vees olevad töölised palehigis täitmatutele pidutsejatele üritavad uusi sööke ja jooke valmistada. Samal ajal kangutatakse jahi seinast uusi laudu lahti, et mootor saaks täisaurul edasi töödata. Sellest pildist šhokeerituna jooksevad nad tekile tagasi.  Üritavad oma joobunud kaaslasi ülesse raputada. Proovides igal võimalikul moel märku anda, et lõpetage see hullus, lähme alla tekile, aitame seda uppuvat alust päästa. Absoluutselt kedagi ei huvita see jutt. Siin üleval päike paistab, muusika tümpsub, uued joogi ja söögid aina tulevad juurde. Ainuke asi, mis on tasapisi peo meeleolu häirima hakkab, on need paganama pool märjad murjamid, kes hirmunult värisedes peoplatsi nurgas taldrikutelt jääke noolivad. Neid tekib aina juurde ja juurde. Selle asemel, et uurida, miks neid juurde tekib, asuvad pidutsejad hoopis neid üle parda väe ja võimuga loopima. Või üritavad koos kapteniga neid alla trümmi tagasi ajada. Paraku pole enam kuhugile minna, trümm on vett täis ja sealt tuleb aina rahvast juurde. Pidutsejad ei kujutanud unes ka ette, kui suur meeskond neid tegelikult teenindas. Peagi on tekk paksult võõrast rahvast täis. Kes vähegi pidutsejatest saab, hüppab peagi uppuvalt aluselt vette, lootuses leida uus alus, kus pidu saaks jätkuda.

See jaht on meie enda koduplaneet, millel me kõik koos sõidame.  Iga liigutus, mis keegi sellel alusel teeb, mõjutab meid vähemal või kaugemal määral kõiki.  Ülemine päikesetekk kujutab heaoluriike, kes lasevad arengumaade seljas liugu. Erilist võimu omavad sellel laeval kapten koos oma meeskonnaga, nemad sümboliseerivad riigi ja suurkorporatsioonide juhte. Nad teevad kõik selleks, et pidutsevale rahvale meeldida. Kapten on nõus isegi sama laeva ohverdama, millel nad ise sõidavad. Paradoksaalselt tähendab see ka nende endi hukku. Pidutsevad inimesed oleme meie, kes me elame pillavas heaoluühiskonnas. Need vähesed uudishimulikud meie seast on piduliste seas põlatud ‘’puukallistajad’, ‘ĺoodusaktivistid’’, mingid kahtlased ‘’hipid’’ ja mõned hullud teadlased. Põhimõtteliselt ainukesed tegelased, kes reaalselt ka midagi planeedi päästmiseks üritavad ära teha.  Õnneks siin-seal on hakatud ka nende häält kuulda võtma.

Laevas sees toimetavad need inimesed, kes elavad arengumaades. Kes teevad kogu musta töö meie eest ära. Täna on seal aina rohkem probleeme kuumuse, põudade, värske vee ja õhu pärast. Need kümned miljonid põgenikud, kes täna Euroopasse tulevad, on alles sissejuhatuse algus. Trümm täitub aina kiiremal hulgal veega ja neil pole kuhugi mujale minna, kui tulla siia peotekile oma reeglite järgi toimetama.  Kui paljud meist tegelikult on mõelnud, et kas tõesti just mina, oma tühise klikivajutusega netipoest, tellisin tahtmatult peale trussikupaari veel ühe kliimapõgeniku juurde…

Me saame tegelikult väga lihtsalt väga palju ära teha. Näitame oma valikutega jahikaptenitele, et jahi jupp haaval põletamine pole ok ja hakkame hoopis seda parandama.

Mida sa siis teha saad? Mina näiteks söön teadlikult vähem loomseid tooteid, kuigi olen sellega enda kurvastuseks viimasel ajal liialt patustanud. Paljud ei tea, et Euroopa lehmade toitmiseks tulev jõusööt valmistatakse sojaubadest. Need sojaoad kasvavad suurel  määral seal samas, kus enne oli Amazonase vihmamets. Mida rohkem närid liha, seda rohkem annad saele tööd. Sama asi palmiõliga. Ära osta tooteid, kus on palmiõli sees ja Sa päästad otseselt džungleid Kagu-Aasias.

Pane see kuramuse tuli sealt pellerist kustu, kui sa seal ise ei viibi. Selleks, et see tuli põleks, on vaja põletada fossiilseid kütused, mis soojendavad põlemisel maakera. Sulavad jääväljad, kus jääkarud jahti pidasid. Ilma jää ja lumeta neil jahti ei õnnestu pidada. Jep, me suudame pelgalt lüliti vajutusega jääkarusid tappa. Võimas, kas pole?

Aliexpressi asemel olen mina oma viimased ostud teinud sekkaritest (second hand poodidest).  Tihti saab sealt täitsa tutikaid rõivaid, mis keegi on hullude päevade hulluses endale lihtsalt kappi seisma ostnud. Hiljem taipas, et oi oi, mul polegi neid kunagi vaja olnud. Need on mõned üksikud , kuid ülimalt kerged sammud meie ühise heaolu nimel.

Vabalt võid veel raha annetada mõnele loodust kaitsvale organisatsioonile. Kui tunned, et see käib üle jõu, siis osta kasvõi kord kaks nädalas öko toitu tava kraami asemel. See maksab küll rohkem, kuid sa tegid selle otsusega heategevust. Esiteks tänab sind su keha, kes sellel toidukorral saab kemikaalidest ja taimekaitsemürkide jääkidest puhkust. Teiseks tänab sind emake maa. Öko põllumehed peavad toimetama säästlikult ja loodushoidlikult. Kui ei usu, et öko toit midagi mõjutab, siis mine lihtsalt kuula üksikut tuult ulgumas tava põllul. Sellel põllul, mis just on mürgitatud. Või mine kuula hoopis linnulaulu koos putuka suminaga mahepõllumehe maadelt.

Me kõik oleme selles paadis koos ja mõjutame  selle sõidu kiirust, kurssi ja peo kulgu vähemal või kaugemal määral. Meie kõigi käed on määritud. Paraku peavad tihti kannatama need tegelased, kes on kõige vähem sellesse hullusesse panustanud.

Näiteks Amazonase metsas elavad põlisrahvad jätavad olematu CO2 jalajälje, võrreldes minu jäetud jalajäljega. Kui sa tõesti ei taha või ei suuda midagi ette võtta, et seda hullu arulagedat pidutsemist lõpetada, siis vähemalt võta vastutus oma tegude ees.  Igal sinu teol on mingi tagajärg.  Vaata suuremat pilti ja mõtle, kuidas see otsus sinu enda heaolu tulevikus mõjutama hakkab.

Järgmisel grillpeol oma rasvaseid sõrmi tutikatesse Aliexpressist tellitud pükstesse pühkides (need maksid lihtsalt hulgi ostes vähem, kui rull majapidamispaberit) kirud sõbrale, et need paganama murjamid ikka trügivad vägisi siia. Siis tea, et just sina andsid sellele ise vägagi suure panuse. Kellele ikka meeldiks elada kõrbestunud prügimäel. Prügimäel, mille Sinu tarbimisvajadus tekitas.

Mina ise olen olnud see grillpeol virisev vend. Ma olen samuti see vend, kes paneb Emajõel sõitval paadil pidu. Aga minu pidu on muutumas. Ma soovin oma ostu otsuste ja valikutega kaptenitele ning kaaspidutsejatele selgelt märku anda, et ei ole OK paati põhja lasta. Ei ole OK trümmis lämbuvaid inimesi surmani enda heaolu nimel kurnata. Ei ole OK lasta kannatada neil, kes kõige vähem on sellesse jamasse panustanud. Ma ise tahan olla see muutus, mida ma maailmas näha tahan. Ma loodan, et saame siin paadis koos teisedki ülesse raputatud.

Peace and Love!

Illimar Pilt

Allikas: Piltsbergi blogi, vaata ka Facebook,  Instagram

Foto: Kadri Valsberg