Foto: Hitcom/ pixabay.com

Sel aastal loobuvad mitu Eesti linna aastavahetusel traditsioonilisest ilutulestikust, Viljandi linn asendab selle näiteks valgussõuga. Ilutulestiku pahupoolest ja selle mõjust meid ümbritsevale elule kirjutavad loomade eestkoste organisatsiooni Loomus liikmed Farištamo Eller ja Annaliisa Post.

Tänavuses valimiskompassis pärisime kohalikel valimistel kandideerijatelt nende arvamust ilutulestiku teemal. 64% vastanutest leidis, et kohalik omavalitsus peaks kutsuma eraisikuid üles mitte korraldama ilutulestikku aastavahetusel, pidades silmas loomade heaolu. Mitmed vastajad tõid välja, et on ise loomaomanikena pidanud vastamisi seisma mitmete probleemidega ning näevad lahendusena uuenduslikke meetodeid, näiteks valgussõud.

Kas me sellist rõõmu tahamegi?

Valgussõu teed on tänavu otsustanud näiteks minna Viljandi linn, kus see on tõstatanud hulgaliselt küsimusi ja esile toonud põneva variatiivsuse emotsioonidest. Osa inimesi on pettunud ning käivitavad kogu ettevõtlikkuse endas, et uus aasta ikka tuleks (loe: et ilutulestik ära ei jääks). Ilutulestikuettevõtte juht kasutas väljendit kaduv kunst, kirjeldamaks ilutulestiku ärajätmise dramaatikat. [1] Tõsi ta on, et ilutulestikku on taevasse enda ja teiste inimeste rõõmuks lennutatud juba sajandeid. Tõsi on ka see, et mida rohkem on raha, seda vingemalt seda taevasse saab lennutada ja rõõmu teha. Mis hinnaga see rõõm tuleb ja kas me sellist rõõmu tahamegi?

Sageli inimesed ei mõtle ega analüüsi, mida ilutulestik endaga kaasa toob neile, kel pole erinevatel põhjustel võimalik seda nautida ning kellele see ühtede hetkeline rõõm hoopis lühi- või pikemaajalisi kannatusi põhjustab. Kas sellisel juhul on aus tulihingeliselt nõuda ilutulestiku korraldamist?

Ilutulestik koosneb valgusest, helist ja materjalist, mis kohe pärast hetkelist kasutamist prügiks muutub ning ka õhku reostab. Tahkete osakeste saasteainete kontsentratsioon võib vahetult pärast ilutulestikku olla kuni kaheksa korda suurem kui tavaliselt. Saasteained võivad pärast ilutulestikku õhus püsida kuni viis tundi ja kuni 77% õhus leiduvast tahkete osakeste saastest pärineb ilutulestikust. Näiteks on lämmastikdioksiidi (NO2) ja vääveldioksiidi (SO2) sisaldus õhus olnud viis korda tavalisest suurem pärast ilutulestikku. [2] Erinevad metallosakesed, näiteks vask, baarium ja ­strontsium, mis on ilutulestikule värviefekti saavutamiseks lisatud, satuvad põhjavette ja veekogudesse ning sealtkaudu kalade ja meie organismi.

Saasteainete kõrval on murekoht ilutulestiku tekitatud müra, mis jääb tavaliselt vahemikku 150–175 detsibelli. Maailma terviseorganisatsioon (WHO) soovitab, et täiskasvanud ei puutuks lühiajaliselt kokku rohkem kui 140-detsibellilise heliga. Laste puhul on soovituslik tugevus maksimaalselt 120 detsibelli. 170 detsibelli tugevuse ilutulestikuga peaks täiskasvanu seisma 15–20 meetri kaugusel, et mitte ületada hetkelist maksimaalset helitugevust. Lapsed peaksid seisma samast ilutulestikust 50–60 meetri kaugusel ning imikutel ei ole soovitatav üldse ilutulestikuga kokku puutuda. [3]

Loomad kardavad paugutamist

Valjud paugud ei tekita probleeme vaid inimestele, vaid ka loomadele. Loomad kardavad paugutamist, mistõttu võivad nad ettearvamatult käituda. On sage, et ilutulestiku tõttu põgenevad lemmikloomad kodust või omaniku rihma otsast. Lisaks ära jooksnud looma ja omaniku stressile võib see põhjustada ohtlikke olukordi. Näiteks võib hirmunud loom kedagi rünnata või tekitada liiklusohtlikke olukordi, kui satub autode vahele jooksma.

Lindudele võib ilutulestiku müra põhjustada tahhükardiat ehk südamerutlust ja isegi surma ning nad võivad ilutulestiku tõttu ajutiselt või jäädavalt oma asukohast ära lennata. Ilutulestikust tulenev paanika võib põhjustada lindude hoonete pihta või mere poole lendamist. [4]

Küsimus on nüüd selles, kas need, kellele ilutulestik ei sobi, on piisavalt väärtuslikud, et ühiskonnana otsiksime ja leiaksime teised viisid uuele aastale vastu minna. Üks võimalus on valgussõu, et ära jätta kogu müra. Meist kumbki pole ühelgi taolisel valgusetendusel käinud. Ühest küljest võib see muuta skeptiliseks, sest iga uus ja tundmatu asi muudab valvaks ning võib tekib tunne, et selline lahendus on kindlasti halvem kui tuttav ja traditsiooniline ilutulestik. Teisalt võiksime olla põnevil. Isegi kui alguses on tegu millegi mitte kõige vingemaga, siis korraldajad ja tehnoloogilised võimalused arenevad ning ühel hetkel tehakse nii vingeid valgussõusid, et ainuke küsimus, mis jääb, on, et miks me varem selle peale ei mõelnud.

Oleme kuulnud inimesi ütlemas, et ilutulestiku kogemine on suurem kui elu. Aga kas see kogemus peab olema teiste elude halvendamise arvelt? Mõni arvab, et ainult ilutulestikuga on võimalik aasta õigesti kokku võtta. Selline lähenemine on kasulik ilutulestikku tootvatele ettevõtjatele ja edasimüüjatele, kelle kasum sellest olenebki, et ühiskond nõnda arvaks. Kui aga aastale kauni punkti panemine eeldab teiste elude halvendamist, tuleb meil ühiskonnana arusaam vana aasta ärasaatmisest ümber mõtestada ja tõsiselt oma väärtushinnangute üle järele mõelda.

On arvatud ka, et ilutulestik ei meeldi inimestele ja siis seetõttu võideldakse selle vastu. Isegi sellise sisuga üleskutse on meediast läbi käinud: „…tehke südames pisut ruumi ja andke sellele ilule võimalus. Püüdke nautida imelist hetkelist kunsti. Inimene, kes oskab ilu hinnata, on hingelt suurem.” Küsimus ei ole oskamatuses ilu hinnata, vaid on nii palju elusolendeid, kellele ilutulestik valu ja stressi põhjustab. Me peame märkama ka neid ja leidma enda seest põhjused, miks senised traditsioonid ümber vormida uuteks nauditavateks traditsioonideks.

Lihtsalt öelduna: jäta ilutulestik ostmata, loome uusi harjumusi ja sammume üheskoos hoolivate inimestena uuele aastale vastu.

[1] https://sakala.postimees.ee/7408721/eduard-tani-ilutulestik-ajas-kaduv-kunstivorm

[2] https://www.iqair.com/us/blog/air-quality/are-fireworks-bad-for-air-quality

[3] https://www.boystownhospital.org/knowledge-center/fireworks-hearing-loss

[4] https://www.animal-ethics.org/how-fireworks-harm-nonhuman-animals/