Avaldame täiskujul 24. veebruaril Infopartisani ajaveebis ilmunud arvamusartikli presidendi iseseisvuspäeva kõne kohta.

“Kuigi demokraatlikus ühiskonnas levib tunne, et võim ei taha kuulata, siis hakatakse oma hääle kõlamapanekuks otsima teisi vahendeid. Selleks loodi läinud aasta lõpul ka Rahvakogu, mille tegemisi täna tunnustan,” kuulutas president Ilves vabariigi aastapäeval peetud kõnes. “See värske, kodanike vabale tahtele rajanev algatus on juba osutunud kohaks, kus kodanikud said teha ettepanekuid, millest peagi võivad saada seadused.”

“Rahvakogu, rõhutan, loodi kodanike, sealhulgas muutuste vältimatuses veendunud poliitikute endi poolt kodanike jaoks, Eesti demokraatia tervise ja tuleviku huvides,” väitis president Ilves.

“Me ei tohiks luua endale illusiooni mingist imerohust, mis kõik valud korraga leevendab,” seletas ta samas. “Et kõik saab korda, kui vahetada välja mõni minister või terve valitsus. Et saame paremad otsused, kui parlamendi asemel hakataks otsuseid langetama interneti teel või rahvahääletusel.”

“Möödunud aasta pahameelele tagasi vaadates on esitatud ka küsimus: kas harjumuspärane, parlamentaarne otsuste tegemise viis on end ammendanud?” väitis president. “Kogemused mujalt ja läbi ajaloo paraku näitavad, et igal rahvahääletusel ei võida tingimata õiglasemad ja inimlikumad väärtused, nagu selle pooldajad loodavad. Rahvahääletus võib toetada surmanuhtluse taastamist, vähemuste õigusetust, hariduskulude kärpimist.”

“Sestap ongi esindusdemokraatia olnud edukas: valitud saadikud peavad võtma vastutuse, peavad julgema hääletada riigi ja rahva huvides ning eirata kohati ülesköetud populismi,” teatas Ilves. “Küll aga peame tõsiselt mõtlema sellele, kuidas langetada edaspidi otsuseid nii, et kõigi huviliste arvamused ja mured oleksid mitte ainult ära kuulatud, vaid ka arvesse võetud. See tähendab ka, et otsuseid põhjendatakse. Et võim ei ole ega näi tumma või tuimana; et võim ei vaata valijale ülevalt alla; et võimu esindajad ei lasku tigedusse ja labasusse.”

Mis see nüüd siis oli? President loomulikult kiitis enda poolt ellu kutsutud Rahvakogu, kuid hoiatas samas sisuliselt rahvaalgatuse seadustamise eest, mis on üks Rahvakogu kaudu enim esitatud ja suurima toetuse osaliseks saanud ideid.

Nähtavasti tulebki nüüd nõustuda nende skeptikutega, kes kuulutasid Rahvakogu juba ette läbikukkunuks. Leo Kunnas seadis Rahvakogu edukuse kriteeriumiks just rahvaalgatuse seadustamise, kuid president tõmbas sellele täna ju sisuliselt vee peale. Varem on kartellipoliitikud visanud juba samalaadset demagoogiat kasutades kõrvale ettepanekud minna üle presidendi otsevalimisele ja moodustada üks üleriigiline valimisringkond.

Kui kõik populaarsemad ideed nüüd sedasi järjest kõrvale heidetakse, siis mis lõpuks üldse alles jääb? Millised on siis need ettepanekud, millest ka tegelikult “võivad” viimaks saada seadused? Ehk oleks võinud avaldada vastava nimekirja juba enne, kui Rahvakogu püsti pandi, et inimesed oleksid teadnud oma ettepanekuid esitades arvestada sellega, et teatud asjad (presidendi otsevalimine, rahvaalgatuse võimaldamine, üleriigiline valimisringkond) on presidendi ja tema toetajate poolt juba ette välistatud?

Ilvesel on muidugi õigus, et rahvahääletus võib toetada surmanuhtluse taastamist, aga… ei pruugi ning rahvaalgatuse võimaldamine ei tähenda seda, et selleni kindlasti jõutaks. Oma otsedemokraatlike traditsioonide poolest tuntud Šveitsis kaotati surmanuhtlus näiteks just rahvahääletusega ning hilisemad algatused selle taastamiseks ei ole kandnud vilja, sest ei ole saadud kokku isegi nii palju allkirju, et see küsimus rahvahääletusele panna.

Kui surmanuhtluse küsimus läheks Eestis praegu rahvahääletusele, siis võib tõesti juhtuda, et kiidetaks heaks selle taastamine, aga rahvaalgatuse võimaldamine ei tähenda, et see tingimata rahvahääletusele läheks. Kui võimaldada rahvaalgatust lähtudes ettepanekust, mis oli osa meie poolt Rahvakogu kaudu esitatud paketist, siis on ülimalt ebatõenäoline, et surmanuhtluse toetajad saaksid kokku nii palju allkirju, nagu on vaja küsimuse panemiseks rahvahääletusele. Aga Ilves ja tema jüngrid umbusaldavad rahvast nii tugevalt, et nad ei ole valmis võimaldama rahvaalgatust isegi sellisel kujul.

Tähendab, et Rahvakogu oli nende jaoks siis ikkagi ainult ventiil, mille kaudu ühiskonnast auru välja lasta. President ei tunnistanud seda nüüd küll otsesõnu, aga sisuliselt ütles ta just seda. Valitseb mitte soov midagi tegelikult muuta ning paremaks teha, vaid lihtsalt suhtekorralduslik lähenemine.

Originaalartikkel ja viited: Infopartisani blogi