Avaldame Delfis ilmunud Jakko Väli arvamusloost mõned katkendid.

/—/

Ka tänases Eestis on neid, kes peavad end jumala kingituseks. Sellest johtuvalt tunnevad nad ennast ilmeksimatutena ning lähtuvad riiki valitsedes seisukohast, et andis partei ameti, küll annab ka mõistuse.

Ka parteistuv riigiaparaat on murettekitav, selle leebeks näiteks on IRLi harjumus sokutada ministri nõunikuks piirkonnajuhte, kes tegelevad valimiskampaania organiseerimisega. No ja Tallinna linnavalitsus, mis rahva maksuraha valimisreklaamiks kasutab (tasuta transport, Tallinna TV, kalendrid, ajalehed) ei tasu mainimistki.

Lohakalt vorbitud seadused

/—/

Tänane Riigikogu kas ei taha või ei oska mugandada seadusi vastavalt oludele. Absurdseid norme leidub hulgi ning nende rikkujaid Toompeal samuti – näitena võib tuua autoroolis mobiiliga rääkimise või trahvi tegemise, kui jalgrattal puudub jalgrattakell. Riigi juhtimine tervikuna aga kannatab teatud dogmade tõttu (emapalk, ettevõtete tulumaksust loobumine), mis on kunagi ammu vastu võetud, kuid muutunud olude tõttu koormavaks saanud.

Kuidas on siis võimalik, et korra juba ämbrisse astunud saavad võimaluse uuteks vigadeks? Kuigi õigem küsimus oleks, et kuidas on vea tekkimine üldse võimalik? Vastus: esmalt seetõttu, et algne korraldus seaduse muutmiseks tuleb pahatihti poliitikult tema partei (mitte riigi ega rahva) jaoks aktuaalse valdkonna reguleerimiseks (nii juhtus maamaksu vabastuse või Tallinna volikogu arvukuse paisutamisega).

/—/

Riik ei pea toimima parteide heaks

Eesti riik paistab Euroopas silma selle poolest, et meil on avalikus sektoris väga suur juhtide osakaal. Samas on eelkõige IRL, läbi õpetajate, Päästeameti ja PPA palgatõusu ümber toimunu võtnud suuna, et avaliku sektori töömesilasi tuleb pidada näljapalgal ja paralleelselt hoida neid vaos pideva koondamisohuga hirmutades. Ministeeriumite kabinetid aga täituvad üha uute erakonna jaoks töötavate nõunike, planeerijate või arendajatega. Nii meenubki anekdoot, kus lõpuks koondati ainus tööd tegev tööline ja alles jäi vaid kontorirahvas.

Kas meil on põhjust kõige eelkirjeldatu kiuste lootusrikkalt tulevikku vaadata? Kui Mikseri koalitsioonipartneriks 2015. aasta kevadel saab Keskerakond, siis oleksin ma olukorra muutumise suhtes skeptiline. Kui aga sotside partneriks saab uus poliitiline jõud, siis on Eesti riigil veel lootust!

Fakt on see, et kui 2015. aasta kevadel ei toimu riigi juhtimises totaalset muutust, siis tuleb hakata mõtlema selle riigi mahakandmisele. Astusime ämbrisse esimese vabariigi ajal ja praegust viisi jätkates ei õnnestu see valitsemine meil ka teisel katsel oluliselt paremini. Ja kas kolmandat katset antakse, on üldse kaheldav.

Muide, kas olete tähele pannud, et enam ei räägi Reformierakond Eesti tulevikust?

Täispikk artikkel: Delfi

Toimetas Mariann Joonas