Foto: LDNhân/ pixabay.com

Jon Rappoport on Pulitzeri auhinnale nomineeritud uuriv ajakirjanik, kes on 30 aastat kirjutanud poliitilistel, meditsiinilistel ja terviseteemadel. Avaldame tema arvamusloo, mis kirjeldab Covid-19 laiemaid eesmärke ja võimalikku tulevikustsenaariumi. Ta rõhutab, et tulevik võib olla ka teistsugune, kuid see sõltub juba meist – inimkonnast.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Maailmapank (WB) on puusadest ühendatud. 2018. aastal sidusid nad topeltsõlme, luues partnerluse jälgimaks puhanguid ja epideemiaid enne nende levikut.

Põhimõtteliselt näeb kulisside taga see välja nii: WHO loob illusiooni globaalsetest epideemiatest; WB astub hiljem sisse, et korjata tulemustest – vigastatud rahvamajandustest – välja killud, andes valitsustele laene.

Nendel laenudel on alati tingimused. Peamine tingimus: lubage sisse privaatsed, rändlevad, välismaised ja röövellikud erainvestorid, et nad saaksid üle võtta riigi olulised sektorid nagu näiteks energeetika, põllumajandus, vesi.

Kuid seekord COVIDiga koos: WHO on läinud plaanipäraselt ballistiliseks. Ühiskonna lukustamised purustavad majandust. See ei saa olema vaid: “siin on teie laen”.

See on pigem: “me peame kõik päästma”. Kuidas seda tehakse?

Uus maailmakord

Inimesi “päästetakse” samm-sammult, vahetades ühe illusoorse raha teise illusoorse raha vastu.

“Me võlusime välja ühe liiki raha ja see jõudis teekonna lõppu. Nüüd peame välja mõtlema uut tüüpi raha.”

Garanteeritud põhisissetulek (UGI). Kõigile.

Sellega kaasnevad järk-järgult sisse viidud tingimused. Põhimõtteliselt on kokkulepe järgmine: “me maksame teile ja teie kuuletute meile.”

Mudeli käitumuslikuks küljeks on Hiina režiim, mis mõõdab kuulekust “sotsiaalse krediidiskoori” kaudu.

Rikkumiste tõttu on skoor madalam. Sel juhul ei saa rikkuja lennukis reisida ega oma lapsi teatud koolidesse saata ega teatud hotellides peatuda ega ettevõtet alustada. Karistustel on omad tasemed. 

Rikkumiste hulka kuuluvad koera jalutamine ilma kaelarihmata, võltsuudiste levitamine, punase tule ületamine, prügi nõuetekohaselt sorteerimata jätmine, ettevõtluspettused, valitsuse kritiseerimine, “kogukonnajuhiste rikkumine” …

Ülemaailmne garanteeritud põhisissetulek tähendaks järgmist: „Siin on teie igakuine digitaalne tšekk, järgige nüüd korraldusi või muidu vähendatakse teie raha. Ole hea kodanik.”

Muidugi nõuab selline süsteem täielikult avalikku ja eraviisilist jälgimist igal viisil – sealhulgas sisemised kehaandurid, mis teavitavad füsioloogilisi muutusi reaalajas, kasutades algoritme, mis ennustavad võimalikku “väärkäitumist”.

Pühaks Graaliks on igale inimesele määratud energiakvoodid. “Hr Smith, see on sinu sein, mis räägib hiilgava asjade interneti (IoT) kaudu. Teie kuu energiakvoot on jõudmas oma piirini. Ma tahan aidata teil vältida seda piiri ja sellega kaasnevaid sotsiaalse krediidisüsteemi karistusi. Kavatsen järgmise kahe nädala jooksul algatada teie kodus elektripinge madaldamisi ja hämardamist. Teie internet lülitatakse välja – välja arvatud südaööst kuni kolmeni hommikul. Valmistage kõik oma päevased toidud hommikul kella nelja ja viie vahel…”

Käitumise kontrollimine. See, mis praegu toimub, on häälestus tulevikuks. Nüüd öeldakse: jää siseruumidesse, ära lase külalisi sisse. Seisa väljaspool kauplusi järjekorras, hoides kahemeetrilist distantsi. Teata inimestest, kes paistavad haiged. Mine testima. Pese käsi tosin korda päevas. Tulevikus laieneb reeglite loetelu, kuid üldine teema on sama: ole hea kodanik ja aita kaasa paremale maailmale. Ole siiras, tõsimeelne ning abivalmis. Ära mässa.

Ja nagu praegu, vastavad paljud inimesed: “Jah, aitäh. Mulle meeldib sirge ja kitsas tee. Mulle meeldib panustada millessegi suuremasse kui mina. Mulle meeldib kollektiiv. Mulle meeldib, et me oleme selles kõik koos. “

Osa nendest inimestest soovib teha rohkem. Nad tahavad liituda valitsusega. Nad tahavad aidata valitsusel reegleid jõustada. Nad tahavad oma “energiat väljendada”. Kui neil palutakse, marsiksid nad hea meelega tänavatel, tervitaksid, jagaksid kohtukutseid, arreteeriksid ja sooritaksid korralduste alusel isegi vägivaldseid toiminguid.

Nad kannaksid vormiriietust ja annaksid vandeid. Nad tahaksid auastmeid ja pitsereid. Nad sooviksid kutsuda ennast ELIIDIKS.

Kuna ajalugu ei tähenda selliste inimeste jaoks midagi, ei tea nad selliseid nimesid nagu SS, punakaartlased või Stasi. Aga sellised saavad nad olema.

Välja arvatud juhul, kui paljastatakse ja laguneb tehnokraatlik uue maailmakorra plaan, sest piisavalt palju inimesi mäletab ja teab, mida tähendab:

VABADUS.

Mida tehnokraadid propageerivad?

Mitu propaganda teemat on juba kerkimas. Neid reklaamitakse järjepidevalt, kasutades erinevad sõnumeid. Ma räägin ametlikust valitsuse ja meedia propagandast.

Esimene suur teema: AITA MEIL LUUA PAREM MAAILM. See sõnum on mõeldud siirastele inimestele, kes tahavad kollektiivses mõttes kampa lüüa ja head teha. “Ehitagem parem maailm, kus saame neid pandeemiaid vältida või neid varem näha. Moodustagem tsivilisatsioon, kus võrdsus ja õiglus on esmatähtis. Jagame ja hoolime…” 

Kui otsid loogikat, unusta see. Igal juhul vihjavad propagandistid, et pandeemia oli signaal, et peame “paremini hakkama saama”. Peame “selle koos ületama,” nii nagu kriisi ajal. Armastus, mida me näitasime, peab olema see armastus, mida näitame nüüd. See on pöördumine idealistide poole, kes langevad ebamääraste üldistuste küüsi nagu kassid, kes leiavad naistenõgese.

Teine suur teema, mis on suunatud haritud klassile, tehnilistele tüüpidele ning teadlastele ja mõtlejatele, on ORGANISEERIMINE.” Peame maailma tsivilisatsiooni tõhusamalt organiseerima.” Organiseerituse puudumine võimaldas asjadel käest ära minna. Me ei saa olla enam eraldiseisvad rühmad ja rahvad, kes lähevad oma teed. See tekitab liiga palju kaost. Vajame paremaid struktuure igas eluetapis. Vajame rohkem vastastikku sidumist ja kooskõlastamist. Haritud klassile meeldib see värk. See sobib nende edu mõõdupuuga. Kui ühiskond töötab nagu masin, saavad probleemid lahendatud.

Kolmas suur propaganda teema on suunatud kõikvõimalikele inimestele, kes tulid eneseisolatsioonist välja, jalutasid kevadpäeval pargis ja tuletasid järsku meelde, mis neil puudu oli. Nende kergendustunne jõuab peaaegu hüsteeriani, nagu maailmasõja lõpus. Teema on: “MITTE KUNAGI ENAM.” Me ei taha ühelgi juhul naasta nendesse pimedatesse päevadesse. Olenemata sellest, mida vaja, oleme pardal. Öelge meile, mida teha.”

Nende teemade raames saab tehnokraatia ellu viia. 1) Me kõik oleme selle poolt, et luua parem maailm. 2) Peame selle korraldama nii, et T-d on ristuvad ja I-d on täpilised. 3) Me ei tohi kunagi naasta pimedusse.

Juhul kui inimesed ei mäleta, mis pildist välja jääb. INDIVIID ja VABADUS.

Tehnokraatlikud operaatorid loodavad, et me unustame. Nad loodavad paljudele inimestele, kes hindavad vabadust öelda: “Noh, see kõik on lootusetu. Ma tean, mis on vabadus, kuid seda teavad liiga vähesed. Miks siis vaeva näha? Ma annan lihtsalt alla ja ujun vooluga kaasa.”

Vooluga kaasas ujumine on illusioon. Lained liiguvad plaanitud suunas. Kalda poole, mis pole ilus.

Kas asjad on hetkel ilusad?

Seda kutsutakse vihjeks.

Jon Rappoport

Allikas: NoMoreFakeNews

Tõlkis ja toimetas Madis Mark